Haldane ja Stanislav Birjukov seisid vesteldes restorani Vanill fuajees ja rõivastusid. Nad siirdusid ukse poole, SVR-i direktori ihukaitseülem edastas raadiokäsu, et direktori Land Rover toodaks ukse ette.
Mehed vahetasid käepigistuse. „Järgmise nädalani, Anthony Arthurovitš.”
„Do svidanja, Stan.”
Tony Haldane väljus uksest koos ühe Birjukovi ihukaitsjaga, kes astus ohutuses veendumiseks käskija ees tänavale. Stanislav ise peatus kolme ihukaitsja rõngas lävel, oodates minekuluba.
Kui Haldane astus maasturite rea taga kõnnitee servale, et viibata takso, juhatati Birjukov inglasest kaheksa meetrit tagapool uksest välja. Ta oli just astunud kahe Vanilli sissepääsu juures seisva potitaime vahele, kui kogu ümbrust valgustas ere sähvatus.
Mõni mikrosekund hiljem vapustasid linna kõuekärgatus ja lööklaine.
Plahvatus paiskas ihukaitsjad tänavale nagu rämpsu, soomustatud Range Roverid lendasid kohalt või paiskusid kummuli nagu mänguautod, killud purustasid aknaid ja vigastasid möödujaid isegi saja meetri kaugusel. Kümned autoalarmid hakkasid undama ning ulguma, summutades kõik helid peale kohutavate valuoiete ja šokikarjete.
Pargi vastasserval naasis Dino Kadić oma Lada istmele. Ta oli enne telefoni saateklahvile vajutamist peaaegu põrandale põlvitanud, et jääda kildude lennujoonest madalamale, ehkki tema sedaan seisis suuremalt jaolt pangahoone nurga varjus.
Veel enne, kui viimane plahvatusest üles paiskunud rämps jõudis maha kukkuda, käivitas Kadić auto ja suundus õhtusesse hõredasse liiklusse. Ta sõitis aeglaselt ja rahulikult, vaatamata purustuste poolegi, ehkki keeras lahkudes aknaklaasi pisut allapoole, hingates sügavalt õhus leviva suitsu hõngu.
President Jack Ryan ja esimene leedi Cathy Ryan istusid koos külalisega Valge maja kolmandal korrusel perekonna residentsi magamistoa vastas asuvas söögitoas, kuhu oli kaetud lõunalaud. Koos nendega viibisid lantšil ka siseluure ülem Mary Pat Foley ja tema abikaasa, endine LKA direktor Ed Foley.
Venemaa julgeolekuteenistuse endise ülema kutsumine Valge maja erasöögituppa lantšile oli nende väheste meelest, kes teadsid tänasest einest ja mäletasid ka külma sõda, midagi sürreaalset, kuid aeg oli suuresti muutunud.
Golovko ei teeninud enam Venemaa luures, tegelikult lausa vastupidi. Nüüd oli ta eraisik ning valus okas Kremli praeguse asuka ihus. Riigidepartemang oli hoiatanud president Ryanit, et kui nad sellest kuuleksid, peaksid venelased Golovko Valges majas lantšil viibimist provokatsiooniks. Jack võttis hoiatust tõrksalt ja ainult osaliselt kuulda. Ta andis korralduse, et kohtumine oleks mitteametlik ning sellest vaikitaks.
Sergei Golovko oli lahkunud luuretöölt kolm aastat tagasi. Venemaal kirjutati temast suurte pealkirjade all, sest erinevalt paljudest teistest luurejuhtidest ei pühendunud ta poliitikale ega äritegevusele. Hoopis vastupidi, Golovko võttis vastu väikese pensioni ning hakkas oma esinemistes ründama jõuametkondade esindajaid (siloviki), kellest olid saanud kõrged ja mõjukad poliitikud. Kremlis tungles paksult endisi luurajaid ja sõjaväelasi, kes tegid tihedat koostööd, et haarata võim ning seda hoida, kasutades julgeolekuteenistuse juhtimisel omandatud oskusi nüüd avaliku ja eraelu igakülgseks kontrollimiseks.
Kremli uus võimukandja, kuuekümne kuue aastane Valeri Volodin oli ka ise silovik, kes oli töötanud aastaid FSB-s ja enne seda noore ohvitserina KGB-s. Suurem osa täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajatest olid kas sise- või välisluureteenistuse või siis sõjaväeluure (GRU) endised töötajad.
Golovko väljendas avalikult rahulolematust Venemaa juhtkonna poliitika ja igapäevategevusega, mistõttu Volodin ei olnud sugugi rahul endise SVR-i mehe kommentaaridega, eriti nendega, mis taunisid uue režiimi taandumist demokraatlikest tavadest. Tema ägedate rünnakute märklauaks olid ka siloviki, mistõttu õige pea sattus ohtu Golovko enda julgeolek. Golovko vanad kolleegid, kes ikka veel töötasid FSB-s, hoiatasid, et endise luureülema huvides oleks kaduda Venemaalt tagasi vaatamata.
Endine FSB ülem lahkus kodumaalt raske südamega ja asus Londonisse, kus ta oli viimase aasta elanud üsna tagasihoidlikult, jätkates siiski Volodini ja tema ministrite arvustamist. Ta pidas maailma paljudes kohtades loenguid ning teda nähti peaaegu iga nädal mõnes meie planeedi paigas andmas teleintervjuusid ja osalemas ümarlauadiskussioonides.
Ryan vaatas üle laua Golovko poole, paratamatult imestades, kuidas sedavõrd hapra olekuga inimene suudab taluda nii koormavat tegevuskava, peaaegu sama pingelist kui tema enda oma.
Golovko pani seda pilku tähele ja naeratas Ryanile. „Ivan Emmetovitš, räägi mulle, kuidas su lastel läheb.”
„Kõigil läheb hästi. Katie ja Kyle õpivad siinsamas Washingtonis koolis. Sally on Johns Hopkinsi Ülikooli meditsiinikolledžis ja lõpetab varsti residentuuri.”
„Kolm doktorit perekonnas. Väga mõjukas,” ütles Sergei, kallutades veinipokaali mõlema Ryani poole.
Jack hakkas naerma. „Kolm doktorit, kuid ainult kaks arsti. Ajaloodoktorina panin tähele, et majas täis lapsi ei ole minu eriala sugugi nii kasulik nagu meditsiinidoktori oma.”
„Millega juunior praegu tegeleb?” küsis Sergei.
„Tegelikult Jack juunior ei olegi siin. Ta kolis kaks kuud tagasi Londonisse.”
„Kas tõesti?” küsis Golovko leebe üllatusega. „Mida ta seal teeb?”
„Ta töötab ühes firmas ärianalüütikuna. Veedab päevi, hinnates korporatsioonide väljaostmisi ja rahvusvahelisi finantstehinguid.”
„Ah et ta on siis Citys.” Cityks nimetati Londoni finantskeskust.
„Seda küll, kuid ta elab Earl’s Courtis.”
„Ta on pärinud isa aju,” lausus Sergei naeratades. „Temast oleks pidanud saama luureohvitser.”
President võttis suutäie salatit, hoidudes ettevaatlikult midagi reetmast.
Cathy Ryan sekkus vestlusse. „Ma arvan, et ühest spioonist perekonnas piisab.”
Sergei tõstis veeklaasi. „Muidugi. See on vaevaline karjäär. Sama vaevaline ka perekonnale. Olen kindel, et noor Jack töötab sinu suureks lohutuseks ohutul ja turvalisel erialal.”
Cathy rüüpas jääteed. „See on tõepoolest nõnda.”
Jack mõtles, et naise pokkerinägu on parem kui ta enda oma.
„Tahaksin temaga kohtuda,” lisas Sergei. „Ma elan päris Earl’s Courti lähedal Notting Hillis. Võib-olla leiab noor John Ivanovitš mõnikord aega minuga õhtustada.”
„Kindlasti meeldiks see talle,” vastas Jack.
Venelane naeratas. „Ära muretse. Ma ei räägi talle liiga palju vanu sõjalugusid.”
„Mu poeg ei usuks sind nagunii.”
Ruumis kostis naerurõkatus. Kohalviibijatest teadsid ainult Ed ja Mary Pat nende kahe mehe täielikku lugu. Cathyl oli raske uskuda, et see eakas venelane võis kunagi ohustada tema abikaasa elu.
Jutt kaldus Ed ja Mary Patile ning nende Moskvas viibimisele kaheksakümnendatel aastatel. Nad rääkisid kiindumusest sellesse riiki, inimestesse ja kommetesse.
Jack sõi
