kaheksa aastane Keith Bixby. Talle allus saatkonnas rohkesti operatiivohvitsere, kellest igaüks tegeles agentidega Ukraina valitsuses, sõjaväes ja ärimeeste hulgas, samuti otsiti kontakte linnas viibivate teiste riikide diplomaatidega.
Palju aastaid ei pööranud Langley Kiievi residentuurile erilist tähelepanu sel lihtsal põhjusel, et kõige osavamad ja arukamad ohvitserid, samuti suurem osa dollareid suunati võitlusse islamiterrorismiga, mis osutas, et Ukrainat ja teisi endisi liiduvabariike ei peetud erilise tähelepanu vääriliseks.
Siiski muutus see, esialgu küll aeglaselt, koos Iraagi ja Afganistani sõja lõpuga ning fookuse nihkumisega Lähis-Idalt mujale, kuid seejärel, kui Moskvas tõusis võimule imperialistlike pürgimustega Valeri Volodin, hoopis kiiremini. Langley keskendus nüüd terasemalt endistele nõukogude liiduvabariikidele ning kusagil ei olnud see huvi suurem kui Kiievis.
Ehkki LKA eraldas nüüd Ukrainale jälle ressursse, jäi Kiiev Keith Bixbyle ja tema meeskonnale tülikaks kohaks. Riik oli jagunenud rahvuslikult häälestatud ja mõneti ka läänemeelseks lääneosaks ning kindlalt Venemaale orienteeritud Ida-Ukrainaks. Venemaa sekkus aktiivselt selle riigi asjadesse. Pea kohal rippus tumeda pilvena reaalne oht, et rahva vastu kasutatakse Venemaa relvajõudusid.
Keith Bixby karjäär oli alanud noore operatiivohvitserina Moskvas, kuid seoses tema organisatsiooni keskendumisega islamiterrorismile oli ta veetnud kümme viimast aastat Saudi Araabias, püüdes õppida tundma harjumuspärasest täiesti erineva keskkonnaga maad ja kultuuri. Tema karjääri see faas oli lõppenud kõigest üheksa kuud tagasi, kui ta suunati praegusele tippjuhi kohale Kiievis.
Nagu ta aru sai, oli Kiiev USA ja Venemaa suhete oluline kese.
Muidugi olnuks Moskva residendi ametikoht silmapaistvam, kuid see-eest oleks teda pidevalt kontrollitud ja silmas peetud. Loomulikult teadis Keith, et Kiievis tegutseb FSB agente, kes kahtlemata jälgisid USA saatkonna personali kõigi nende käsutuses olevate vahenditega. Siiski oli Bixbyl ja tema operatiivohvitseridel linnas suurem liikumisvabadus ning nad pääsesid kohalike võimukandjate juurde lihtsamini kui Venemaal. Just sellepärast tundis Bixby, et LKA Kiievi residendina oli tal parem ja tähtsam ametipost.
Oma vaevarikast tööd tegi Bixby suure usinusega. Pärast põhja pool Eestis toimunud kokkupõrget ei saanud ta öösiti magada viitki tundi, kuid siiski lõõgastus ta igal õhtul koos mõne töökaaslasega, et mängida Texas Hold’em pokkerit ja rüübata Jack Danielsi või Cutty Sarki viskit.
Ehkki ta oleks tahtnud käia Kiievi kõrtsides ja saada osa selle linna ööelust, pidi ta piirduma pokkerimänguga operatiivohvitseride seltskonnas, pealegi andis see veel ühe võimaluse rääkida iga päev tööasjadest. Linnas ei oleks see olnud muidugi võimalik, mistõttu tuli leppida igal õhtul residentuuri tüütu puhkeruumi ja selle antiseptilise hõnguga.
Mõni Bixby kõige asjalikum operatiivohvitser oli naine, mis ei üllatanud teda, sest LKA ringkondades tunti Mary Pat Foleyd vist küll parima operatiivohvitserina, kes agentuuri operatsioonides kunagi oli osalenud. Ent igal Bixbyle alluval naisoperatiivohvitseril oli perekond, mistõttu oma raske töö ühendamine koduse eluga osutus küllaltki tülikaks, koormust suurendas veelgi lisakohustus naasta igal õhtul tööle, et mängida bossiga pokkerit.
Keith ja pool tosinat alluvat olid istunud laua ääres juba üle tunni, kui ruumi sisenes residentuuri noorim operatiivohvitser Ben Herman, käes kaust.
Üks mees laua ääres vaatas kaartidelt üles ja sõnas: „Ben, kui see kaust sinu käes tähendab tööd, siis lahku. Aga kui see on täis rahapakke, mida sa oled valmis maha mängima, siis võta istet ja ma tegelen sinuga pärast järgmist jagamist.”
Kostis naerulaginat, pärast mõnda Jack Danielsi napsi tundus kuuldu veelgi naljakam, kuid resident Bixby tõrjus alluva kommenteeri käeviipega ja küsis: „Kas sa tahad mulle midagi näidata?”
Ben tõmbas tooli lähemale. „Ei midagi vapustavat, kuid arvasin, et ehk oskad aidata.” Noor ohvitser avas kausta ning võttis sealt välja mitu mustvalget fotot suurusega kakskümmend korda kakskümmend viis sentimeetrit. Bixby võttis need ning seadis lauale pokkerižetoonide ja kaartide peale.
„Kust need pärit on?”
„Sain ühelt sõjaväelaselt, kellele need andis SBU-s teeniv semu.” Ukraina julgeolekuteenistus SBU oli riigi õiguskaitseorgan, midagi samasugust nagu Ühendriikides FJB. „Need fotod tegi korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse osakond.”
Kõikidele ülesvõtetele oli jäädvustatud üks ja seesama kuuemeheline grupp, igaühel mantel seljas ja sigaret suus. Mehed seisid mingi restorani ees ja pidasid aru. Väljanägemise järgi otsustades oli ilmselt tegemist slaavlastega, neist viie vanus jäi vahemikku kahekümne viiest kuni kolmekümne viieni, aga kuues oli märksa vanem, võib-olla juba kuuekümne ligi.
Bixby vilistas. „On alles põmmpead. Kas OK?” OK tähendas organiseeritud kuritegevust.
Jones pistis käe laual vedelevasse soolakringlite kotti ja haaras peotäie. „Jah, seda vist küll. Neid pildistati kohtumisel Kiievis tegutseva tšetšeeni Šela Rändurite rühmitusega.”
Bixby vaatas Jonesile otsa. „Poiss, ma pole täna sündinud.”
„Oh… andestust, boss. Mina loendan tanke ja koptereid. OK pole minu rida. Kuulsin Šela Ränduritest alles nüüd. Ilmselt ei tea ma kõiki Kiievi maffiamehi.” Jones oli teeninud üheksa aastat merejalaväes ning keskendus nüüd Ukraina sõjaväele.
„Pole viga.” Bixby silmitses fotosid tähelepanelikumalt. „Miks saatis SBU need ülesvõtted Ukraina sõjaväele?”
„Nad jälgisid tšetšeene, aga siis ilmusid lagedale need mehed. Nende kannul jõuti Fairmont Grand Hotelli, kus nad on üürinud kuuks ajaks terve ülemise korruse. Ilmselt on tegemist organiseeritud kurjategijatega, kuid nad pole kohalikud. Ühe SBU-lase arvates sarnanesid nad praeguste või endiste sõjaväelastega, mistõttu ta edastas fotod armeele ja päris, kas mõni nägu on tuttav. Et neid ei tuntud, astus mu kontaktisik Ukraina sõjaväes ühendusse minuga.”
„Nad on küll sõjaväelaste moodi,” lisas Ben.
Bixby sirvis ikka veel ülesvõtteid. „Nooremad jah, kindel see. Too vanem on kuidagi teistsugune.”
Keith saatis fotod teistele laua ääres istujatele vaadata. Esialgu ei tuntud piltidelt kedagi ära, alles viimane mees laua ääres, vanemoperatiivohvitser Ostheimer, vilistas lõpuks.
„Neetud lugu,” ütles ta.
„Mida sa näed?” küsis Bixby.
„Vaatan seda vanemat tüüpi. Tean vist tema nime.”
„Räägi.”
„Minu arust on ta venelane. Teda kutsutakse Armiks.”
„Veetlev.”
„Paar aastat tagasi, kui ma töötasin Peterburis, äratas see mees tähelepanu. Kohalikud võmmid avaldasid tema tagaotsimiskuulutuse, neil oli tema foto ja hüüdnimi. Selle maailmajao kurjategijate kohta oskas ta ennast kuramuse kavalalt varjata. Keegi ei tea tema tegelikku nime. Armi jõuku otsiti taga pangaröövide, soomusautode ründamise ning sealsete riigiametnike ja ärimeeste tellimusmõrvade tõttu.”
„Ma ei taha isegi teada, kus tal see arm on,” naljatas Bixby.
Kõik laua ääres pahvatasid naerma.
„Kuna
