majad, vaid ka ooperiteatrid ja uhkemad siseõuega majad, kuulsad restoranid ja teemajad ning wutong-puudega avenüüd. Chengdu polnud säärast hävitust ja lammutustööd näinud kultuurirevolutsioonist saadik, kui punavalvurid lasid õhku Chengdu „Keelatud linna”, siseõuede ja aedadega Mingi dünastia keiserliku hoonekompleksi (mille kohal seisab nüüd lehvitavat Mao Zedongi kujutav monument).
Põiktänavad ümber Xie Laobani nuudlipoekese olid varemeis, kõikjal vedeles puidurisu ja bambuserusu ning tema söögimaja oli klammerdunud kahe teiste poekese külge nagu ohtlik saareke rusude keskel. Kui ma sinna lonkisin, et lõunasöögiks kausikest nuudleid osta, heitis Xie Laoban mulle päikselise pilgu, ja naeratas peaaegu minu suureks üllatuseks. Tellimusi vastu võttes, arvetega tegeledes ja püsikundedega lobisedes tundus ta palju malbem ja vähem nurgeliste liigutustega kui varem. Tavaolekuga võrreldes võiks öelda, et ta lausa kiirgas sõbralikkust. Millest selline imetabane muutus? Oli ta armunud või mahjong’i mängides suure varanduse võitnud? Või oli suur hävitustöö, mis linnale ja tema ärile tehtud, täitnud ta olemise kergustundega. Seda ei saa ma kunagi teada. Istusin seal ja sõin oma nuudleid, mis olid paremad kui kunagi varem, ja siis oli aeg lahkuda. Xie Laobani ma rohkem ei näinud. Samal aastal hiljem läksin teda otsima. Tahtsin talle rääkida, et olen teda ja tema nuudlipoodi kirjeldanud oma Sichuani kokaraamatus, kus avaldasin ka tema dandan-nuudliroa retsepti, ning et nüüd loevad ja proovivad seda järele teha Sichuani köögi fännid üle kogu maailma. Kuid tema poekese asukohal oli rusude kuumaastik, kiviklibude vahel vedelesid läbisegi kastmepurgikillud ja nuudlikausid. Ja ükski mööduja ei teadnud, kust ma võiks teda leida.
Mõistagi ei olnud esimesel Chengdus veedetud aastal mul peas mõtet Sichuani köögist raamatut kirjutada. Samuti oli tollal raske uskuda, et nii elust pulbitsev vanalinn kaob mõne lühikese aastaga. Võisin mõne päeva veeta tunde teemajas hieroglüüfe pähe õppides, mõnel teisel päeval võisin sõita mõnda linna lähistel asuvasse kalurikülla uurima, mida inimesed lõunaks valmistavad. Hakkasime koos paari sõbraga võtma qigong’i tunde pensionile jäänud Hiina doktori käest Qing Yang Gongi taoistliku templi varjulises aias, kus me õppisime tunnetama ja kontrollima oma kehas valitsevat energiat. Venelased Paša ja Saša veensid üht põrandaalust kino korraldama „Pulp Fictioni” piraatkoopiaga eriseanssi, mis kasvas röögatuks peoks. Üheskoos sakslasest sõbra Volkeri ja kaheksa teise tudengiga rentisime bussi, et sõita Tiibeti idaossa. Kuid ma veetsin palju päevi lihtsalt Chengdu vanu tänavaid mööda jalgrattaga ringi sõites, ootuses, et midagi juhtuks. Ja tavaliselt juhtuski.
Sain ühes oma lemmikteemajas endale sõbraks kõrvapuhastajaga nimega Xiao Chang’an. Tema saabumist tähistava heliga olin tuttav juba enne meie kohtumist. Mulle meeldis vajuda oma bambustooli ja kuulata silmad kinni, jasmiiniteega tass kõrval, mööduvaid kaubitsejaid ja nendega kaasnevaid helisid. Terav metallikolksatus kuulutas kõrvapuhastaja saabumist, kelle rinnatasku oli pungil hirmuäratavaid instrumente: väiksed noad, vaskhargid, tillukesed kulbid ja mõned õrnad hanesulest harjad. Xiao Chang’an oli selle teemaja püsikunde ja ma olin varemgi näinud teda toolidel lebasklevate teemaja külastajate kõrvu urgitsemas oma instrumentidega ja seda, milline õnnetunne tema klientide näolt vastu peegeldus. Ühel päeval alustasime vestlust ja ta jutustas mulle oma ametist. Ta rääkis akupunktuuripunktidest, mida ta oma väikeste harkide ja nugadega stimuleerib, ning mainis, et kõrvapuhastamise kunst pärineb Songi dünastia aegadest. „Noil päevil kasutasid mõned naised kõrvapuhastamist prostitutsiooni kattevarjuks. Nad võisid küll õigeid tööriistu kaasas kanda, kuid neil puudus tegelikult aimdus, kuidas rahuldada kõrva.” Kõik, mis ta rääkis, äratas minus suurt huvi, kuid ma ei söandanud tal lubada seda kunsti minu kõrva peal demonstreerida.
Ühel päikselisel pärastlõunal, kui ma olin temaga juba mõnda aega tuttav olnud, mu vastupanu murdus. Naaldusin närviliselt toolile ja lasin tal enda kallal toimetada. Ta alustas õrnalt mu juuste silitamisega kõrvadest eemale ja hakkas siis väikse nüri noaga kõrvaümbruse nahka torkima, mis saatis naudinguvõbinaid üle kogu mu keha. Vaikselt ja keskendunult asus ta siis oma vaskharkide ja tillukeste kulpidega mu kõrva sees toimetama, millele järgnes hanesulest harjadega keerutuste seeria. Kõige vapustavam tunne saabus siis, kui ta asetas harja mu kõrva ja puudutas selle vart mitu korda järjest kumiseva helihargiga. Vibratsioonid saatsid mu kõrvasügavustesse rütmilisi helisid, mis meenutas rohutirtsu siristamist.
Elu Chengdus tundus sageli sürrealistlik. Tavatud juhtumised oli igapäevane nähtus. Meil, välistudengitel, oli nagunii võimatu siin „normaalset” elu elada. Kõik, mida me tegime, oli kohalike silmis erakordselt ekstsentriline ja vaimustav. Meid kutsuti reklaamidesse ja filmidesse esinema ja meie näopilti võis kohata seebipakile trükitult. Veetsin ühe päeva lõbustuspargis flamenko-kostüümi rõivastatuna ja täis-lavagrimmiga, sest olin valitud ühte reklaamfilmi rolli oma „salapäraste silmade” pärast, nagu režissöör väitis. Kui me olekski üritanud jätkata elu diskreetsel ja igaval moel, oleks meid ikka kõikjal saatnud imetlusohked ja rahvahulgad. Sisuliselt tähendas see, et me võisime teha absoluutselt kõike.
Ühel õhtul võtsime itaallannade Francesca ja Katyaga takso, et sõita teise linnaossa õhtusöögile. Me polnud veel eriti kaugele jõudnudki, kui auto suurel ristmikul katki läks (tol ajal oli vähe eraautosid ja puudusid valgusfoorid, nii et sõiduvahendid ületasid neid hiiglaslikke ristmikke, nagu said). Taksojuht väljus, et mootorit putitada.
Me olime veidi jokkis ja ülilõbusas tujus, lükkasime rokk-kasseti sisse, keerasime volüümi põhja, hüppasime tänavale ja hakkasime tantsima. Taksojuht naeratas meile vabandavalt, nagu inimestel ikka kombeks. Peagi jäi meie kõrval seisma üks teine takso, mille juht kargas välja, et saada osa vaatepildist, kuidas kolm naeru pugistavat välismaa tüdrukut keset laia tänavat tantsivad. Siis jäi veel üks takso seisma ja siis veel üks ja veel, kuni kogu plats oli üks pahempidi ummik autojuhita taksodest, mida oli tubli paarkümmend. Siis aga sai meie juht mootori taas käima, me hüppasime sisse, leidsime pargitud autode kaose vahelt väljapääsu ja jätkasime teed. Tagasi vaadates nägime hämmastunud nägude merd.
Sellises jaburas kontekstis polnud ime, et mu enda maitse hakkas järjest seikluslikumaks muutuma. Alul tüürisin nagu välismaalased ikka Hiina köögi metsikumatest vetest eemale. Koolikaaslastega söömas käies tellisin pigem sealiha või kana, mitte konni või trullingut, ja ma eelistasin alati liha rupskitele. Kuid mida rohkem ma hiinlastest sõpru sain, seda võimatum tundus sellist pirtsutamist jätkata… või oli see tingitud mu headest inglise kommetest. Mõni heasoovlik hiinlane tahtis alatihti mu riisikaussi seasoolikaid või kõhresid sokutada, et lisamaitset anda.
Mäletan selgelt üht lõunasööki, mis ajas mul juuksed peas püsti. Kulinaariaajaloo teadlane Zhang Changyu, kellega mu hiina keele õpetaja mind tutvustanud oli, kutsus mind välja sööma, tulepada proovima, ja tellis vaagnatäie kallist seaaju, spetsiaalselt minu pärast. Ta koukis väikse traatsõelaga ajust paraja portsu ja kastis muliseva leeme sisse. Siis kummutas ta ajutüki mu maitseleemega kausikesse, kus see vajus õrnalt seesamiõli ja hakitud küüslaugu sisse. Alul üritasin need küüslaugu alla peita ja siis jäätmetaldrikule kalaluude alla libistada, juhtides tema tähelepanu elava keskusteluga kõrvale. Kuid see ei läinud läbi. Iga kord, kui mul oli õnnestunud pettemanöövri abil mõni küpsetatud ajutükk kaotada, popsatas ta uued tükid mulle kaussi. Lõpus ei jäänud mul muud üle, kui ülima vastumeelsusega need lihtsalt ära süüa. Ajutükid olid pehmed kui puding ja ohtlikult rikkaliku maitsega.
Mõnikord õnnestus vastumeelsusest teatud toidu suhtes üle saada lihtsalt alkoholi ja joobe abil. Chengdu ekvivalent hilisõhtusele döner-kebabile aastal 1994 olid praetud küülikupead – suupisted, millest olin kuulnud ühelt Kanada sõbralt. Ma olin näinud küülikupäid klaaskastides pahaendeliselt istumas, nahk nülitud ja kõrvad eemaldatud, teravad hambad irevil ja õelad küülikusilmad vastu jõllitamas. Mõte sellise asja söömisest oli erakordselt jälk. Kuid ühel ööl jõudsin ma pärast pikka tantsuõhtut söögikioskini, higine ja näljane. Kaine mõtlemine oli alkoholist segaduses ja ma pistsin nahka oma esimese küülikupea, mis oli pooleks raiutud ning
