oli meloodia
Hommik internaatkoolis
Tõused hommikul üles, tõmbad akna eest kardina, heidad pilgu õue, aga seal istub pingil tihane. Ümberringi on kõik valge ja hall, aga rind on tihasel ere. Istub ja pöörab pead tähtsalt küljelt küljele.
Vaatad teda ja su nägu selgineb. Tekib tahtmine naeratada ja sa naeratadki. Rahutust unest, mis sind voodist välja ajas, jääb ainult ähmane, ebaselge, tasapisi hääbuv kaja.
Vaheajaks metsalaagrisse
Lülitasin raadiovastuvõtja sisse ja kogu talveõhtu täitsid püstkoda romansid. Tõepoolest suurepärane ja täiuslik žanr! Ühteaegu nii kibe kui ka soe. Sõnad justkui polegi sellest, mis sul hinge peal on, aga kui imeliselt ühtivad romansid sinu tunnetega.
Kas see on inimlikult kaasasündinud või kasvatusega külgepoogitud?
Enne päikeseloojangut
„Sääski on täna vähe, põhjapõdrad läksid vist kaugele.”
„See pole kindel.”
„Oh, pojake, kui sa ei viitsi neid otsima minna, siis võiksid vähemalt vait olla.”
„Vanaisa, ma viitsin küll, aga sa ju ise ütlesid, et põhjapõtru ei karjata inimene, vaid suitsulõke…”
„Tarkpea! Vaat, milline tarkpea!”
„Mis siis valesti on?”
„Valesti, pojake, on see, et sinu tuul viib sinu suitsu hoopis teise suunda, kui põhjapõdrad täna läksid.”
Vanaema ohkas kuuldavalt ning lausus kellegi poole pöördumata:
„Joh-ho-ho-hov! Kuhu me oleme omadega jõudnud?! Istuvad minu kõrval kaks laiskvorsti, noor ja vana, ja vaidlevad – kes peaks põhjapõtru otsima minema.”
Vaikimine
Tavaliselt oli mu vanaema jutukas. Ent vahel, kui me läheme piki kallast, peab ta mu kinni, langetab oma krobelise, kerge, aja jooksul kuivetunud käe mu pealaele. Seisame ja vaikime jõe rahuliku vee ees. Aga meie südamed ei vaiki. Nad jätkavad vestlust. Nähtamatult ja kuulmatult annab vanaema mulle edasi oma tundeid, oma arusaamist maailmast. Ei, ta ei anna mulle edasi oma mõtteid. Ent mina näen tema silmadega meie jahedat, päikesest üle ujutatud jõge, ma kuulen tema kõrvadega kurgede kauget kluugutamist soo taga, ma tunnen tema südamega meie metsalaagri iga heli, iga sahinat, iga hingust…
Alguses oli meloodia
Kui ma veel internaadis elasin, rippus otse minu voodi kohal raadiovastuvõtja. Ükskord õhtul, kui kõik juba magasid, kuulsin ma muusikat. See tuli mu sisse ja laskus tombuna kuhugi kõrist allapoole südame juurde. Ma ei teadnud selle laulu pealkirja ega autorit. Mu hinge lihtsalt asus tundmatu, ent imeilus meloodia, mida tahtnuks kuulata katkematult, millest silmad niiskeks tõmbusid. Kui see ilmus päeval, jooksin ma kooli koridori lõppu krapi juurde, heites kõrvale kõik lapselikud vallatused. Mõnikord see lihtsalt viirastus mulle.
Ükskord märtsikuus Jaltas Kirjanike Majas olles kuulsin ma taas seda meloodiat. Sel korral oli see tajutav ja kostis naabermajast. Läksin heli suunas. Esituse kvaliteet polnud professionaalne. Kuid selles võlu ilmselt seisneski, et oskamatud sõrmed, tuues arglikult esile meloodia varjundeid, andsid sellele suurema värskuse ja puhtuse. Astusin Kirjanike Maja klubi verandale ja nägin poolhämaras saalis Sind. Su sõrmed puudutasid klahve, aga mina tundsin neid oma näol. Su silmad vaatasid kuhugi kaugusesse, aga mulle tundus, et nad vaatavad minu silmadesse. Ja muusika ei püsinud mul enam mitte ainult kõrist allpool südame juures, vaid jooksis sipelgatena piki selga, üle kogu keha. Tardusin, kartes heidutada, katkestada. Ma kuulasin ja mõistsin selsamal hetkel, mis on õnn.
Palju aastaid on möödunud. Nüüd ma tean, et see on Beethoveni „Elisele”. Tihti kuulen ma seda meloodiat erinevate professionaalide esituses. Ühel mu tuttaval vastab isegi uksekell mulle selle meloodiaga. Ent tomp on kurgust kadunud ja pisarad enam silma ei tõuse. Kas see on tõesti vanusest?
Aga vahel meenutan ma Sind, näen vaimusilmas Su nägu ja tomp ilmub taas kõrist allapoole. Nii ka praegu. Võib-olla asendad Sa mulle seda meloodiat?
Ungari süit
(triptühhon)
1.
Täna käisin ma kammermuusika kontserdil. Mängiti Bachi „Minu rõõmu”. Mõtlesin sinule…
Kui keeruline ja raskepärane on ikkagi meie maailm, meie omavahelised suhted: koos on meil raske, aga ilma sinuta elada pole võimalik. Pisaratest ei piisa, tunded käärivad, täidavad südame pilgeni. Mida teha, kuidas käituda? Ma ei tea…
Lauldi saksa keeles. Keel oli võõras ja sõnad arusaamatud, ent tunded, mis ärgitasid Bachi seda teost looma, puudutavad, erutavad, rõõmustavad, sunnivad mu hinge magusas valus piinlema.
Kas selles seisnebki maailma kunsti väärtus, et selle jaoks pole olemas riiklikke piire ega keelebarjääre?
2.
Debreceni ülikooli aulas etendavad meie Kazõmi jõe handid karupeiesid.
USA ja Jaapani delegatsioonid istuvad ja kuulavad tähelepanelikult. Tartu, Tallinn ja Helsingi, teadlased ning üliõpilased Budapestist ja Debrecenist istuvad ja kuulavad mõnuga. Isegi meie Sõktõvkari ja Joškar-Ola omad elavad laval toimuvale kaasa. Jumala eest, üleolevalt suureline Moskva istub ja kuulab sunnitult ning kannatlikult. Ent mul on häbist silmis pisarad, kui meie omad, sugulased, handid ja mansid, sekkuvad saalist jõhkralt Mängude repertuaari, andes täiesti kohatuid soovitusi seal, kus seda teha ei tohi!
Miks?!
Aga seetõttu, et Lääne elanik teab, et SEE on eilne päev, et praegu laval toimuv on määratud hukule, et TOO kaob iga sekundiga tasapisi elust koos viimaste teadjatega… Ent meie oleme veel pimedad.
3.
„Ave Maria!..” – kui palju kordi on seda elus kuuldud, kui palju kordi läbi kannatatud, läbi tajutud ja läbi elatud. Ent ma ei teadnud siiani, et see on Liszt. Ma polnud isegi mõelnud selle peale, kes heliloojatest selle lõi. Milleks? Ilmselt pole inimesele üldsegi oluline, kes on selle või teise teose autor. Kui see vaid puudutaks hinge, ulatuks hinge kõige salajasemate keelteni. Mängi, Muusa! Haara mu hing, ma usaldan sind, andun täielikult su võimule, valluta mind…
… ja sa vallutadki!
Ja siis on juba ükskõik, mis sinuga juhtub, mis sind ees ootab. Olevik elab ja ta on imeline!
Igavikulisest
Täna tegin kirstu ühe naise jaoks.
Miskipärast meenus mulle neenetsi vanasõna: „Inimesele meisterdatakse häll kahel korral elu jooksul. Esimesel korral sündimise puhul, teisel – surma veerel.”
Ühe oma hällidest olen ma juba üle elanud. Jäänud on teine…
Veel mõtlesin ma sellest, et mulle pole üldsegi ükskõik, kes minu jaoks teeb mu viimase hälli. Lasin mõttes silme eest läbi kõik külaelanikud ega suutnud kedagi endale ette kujutada. Ehk ei ole seda inimest praegu minu läheduses? Ta pole veel sündinud? Või suren ma võõral maal? Aga võib-olla jääb mu surnukeha matmata ja roiskub kusagil?
Kunagi rääkis vanaisa mulle, et surma lähenedes tunneb inimene seda, kes meisterdab tema viimase hälli. Vanaisa kinnitas, et temale valmistan selle mina.
