uksest välja. Eeskoja juurde kihutas tsaari enda hobunarta, mis oli tehtud kõige tugevamast puust. Eeskojast nartani laotati lai villane kangas, kõrge saani külje vastu seati püsti puutüvest lõigatud trepp.
„Istu, Kõige Tähtsam Valge Tsaar, tunne end viimast korda tsaarina.”
Kõige Tähtsam Valge Tsaar ei osanud lõksu kahtlustada. Nii kui ta end hobunartas patjade vahel mugavalt sisse seadis, hakkas narta ragisema, lagunes tsaari raskuse all, aga kõige tugevama narta teravad murdunud lauad tungisid tsaarile kõhtu. Ja Kõige Tähtsam Valge Tsaar voolas jõkke.
Kõige Targemad Punased arvestasid arukalt: kui ta on Kõige Tähtsam Valge Tsaar, tähendab, ta suudab end loitsimisega surmast päästa. Seetõttu eeldasid nad, et tsaar ei küsi midagi muud kui viina. Ja viina asemel joodeti teda samagonniga. Aga pärast saeti läbi tsaari hobunarta põikpuud. Kõige Tähtsam Valge Tsaar mõtles, et hukkamine toimub alles kuskil eemal. Seetõttu lasi ta end saani istudes sisemiselt lõdvaks ning see ta hukutaski.
Õstšetka-šamaanike ja teised
(triptühhon)
1.
Kui jõele ilmus kaater, siis meie lapsed kogunesime esimestena liivase järsaku nõlvale. Täiskasvanud, meie isad ja vanaisad, liikusid samal ajal alles väärikalt majade ja püstkodade vahel nagu kevadine vool, kandes endaga teadet, mis täitis meie metsalaagri kõik nurgad: „Mööda jõge ujub tuldsülgav paat!”
Ainult Õstšetka, peites end oma kasetohust püstkojas aseme servas rõivaste ja nahkade alla, sosistas hirmunult: „Tuldsülgav paat tuli minu hinge järele. Minu trummi eilne kõla tõi ta siia.”
Peagi olid kõik metsalaagri asukad jõe kaldal, välja arvatud Õstšetka.
Kibe, must ja raske suits voolas kaatri torudest välja ja kogunes ähvardavalt metsalaagri kohale, sirutas oma karvase käpa otse Õstšetka püstkoja poole.
„Vaadake, vaadake!” võpatasid vanamehed, haaratuna kahjurõõmust ja ärevusest. „Kohe tirib Tule Vaim selle lobasuu püstkojast välja!”
Kõik kaldalseisjad arvasid, et see suits on jumalik karistus valetamise eest, millega Õstšetka oma kaaskondlasi ohtralt kostitas, ja ilma kahjutundeta loovutati ta saatuse tahtele.
Mulle tundus, et šamaan, kes oli meie eest varjatud püstkoja seinaga, võitles raevukalt Tule Vaimuga. Ja seetõttu, et ta polnud ikka veel oma peidupaigast välja kistud, nägin ma oma poisikeselikus kujutelmas temas osavat võitlejat. Nagu kõik teisedki metsalaagri elanikud, ei sallinud minagi Õstšetkat, kelle sõnadesse ja käitumisse suhtusin usaldamatusega. Ent ikkagi, kuskil teadvuse kõige varjatumas osas ma haletsesin teda.
Kaater maabus kaldal ja kõikus enda tekitatud lainetel. Kaatrist kargas välja nõgine, tervete, eredalt valgete hammastega naeratav mees ja heitis jämeda köie ümber kännu. Seejärel lehvitas ta kellelegi agaralt käega ja saladuslik loom, kes oli just äsja oma sisemusest pursanud sädemeid, suitsu ja möirgeid, jäi häbistatult vait. Korstnast paiskus välja viimane, mitte enam nii must suitsurõngas, kandus üle metsalaagri ja kadus Õstšetka kasetohust püstkotta. Ma kujutasin ette, et õnnetu Tule Vaim ei kannatanud välja võitlust inimesega, et ta hukkus karmis heitluses. Mu hinges oli uhke tunne kaaskondlase võidu üle, ent veelgi rohkem oli mul kahju saladuslikust loomast…
2.
Ükskord sõitsid ühepuupaadis kaks vanameest – neenets ja hant. Sõidavad ja jutustavad teineteisele muinasjutte. Neenetsil oli handi nimi Javunko – see tähendab, et ta polnud tuntud ainult oma kaaskondlaste seas, vaid teda austasid ka handid. Handi vanamehel oli samal põhjusel neenetsi nimi Kapitjaai. Nad polnud mitte ainult sõbrad, vaid ka Suured Muinasjutuvestjad. Kumbki neist võis ära võluda nii tavalise kuulaja kui ka endasuguse meister-jutustaja.
Ühes kohas on jõel suur kahe sopiga sõlmetaoline käänak. Kui sõidad ringiga, kaotad pool päeva. Käänaku alguses on lohistamisrada – kõigest kakskümmend sammu – vead paadi sealt üle ja sõidad edasi.
Sõitsid Javunko ja Kapitjaai ning jutustasid teineteisele muinasjutte. Jõudsid lohistamispaika, vedasid paadi sealt üle ja aerutasid edasi. Aga nad ei sõitnud mitte jõge pidi allavoolu, kuhu neil vaja oli, vaid pöördusid ülesvoolu, sellesse kahepäisesse jõekäänakusse. Sõidavad omaette ja jutustavad muinasjutte. Keskpäevaks jõudsid taas lohistamisrajale, vedasid jällegi paadi üle ning sõitsid uuesti samasse jõekäänakusse. Nad olid muinasjuttudest nii haaratud, et ööbisid sellel suurel käänakul ühe öö ning seejärel teisegi. Õhtuti lõkke ääres lõbustasid teineteist ikka muinasjuttudega. Kolme päeva jooksul vedasid nad paati üle sellesama lohistuskoha seitse korda. Selline on tõelise kunsti ja tõelise muinasjutuvestja meisterlikkuse jõud – nad unustasid kõik maailma asjad…
Muide, rahva seas elavad tänase päevani nende kahe vanamehe muinasjutud. Kui jutustad õhtul ühe vanamehe muinasjutu, siis algab hommikul kogu päeva kestev lumetorm või tuleb lobjakane ilm.
Teise taadi muinasjutt toob selge, päikesepaistelise ilma. Mina ise olen oma elu jooksul mitmel korral neid kasutanud selleks, et kutsuda esile jahiks vajalikku ilma. Aga see jäägu niisama jutujätkuks, sest minu looga pole sel mingit seost…
Praegu nimetavad inimesed seda maakitsust kahe sopiga jõekäänakul Seitsme Peaga Käänaku Lohistamisrajaks…
3.
Tol talvel saabus meie metsalaagrisse Volinik Surgutist. Samal ajal saabus oma õnnetuseks Kapitjaai, et anda ära karusnahad ja osta poest jahu ning mahorkat. Üks (leidus selline) näitas näpuga vanamehe peale, sosistas rahva valvurile, et Kapitjaai on šamaan. Volinik vajutas käe vana jahimehe õlale ja ütles:
„Sea end valmis, šamaan, sõidad koos minuga enkavedeesse.”
Vanamees ei saanud aru, naeratas laialt, noogutas pead:
„Petša! Petša…!”
See tähendab handi keeles „tere!”.
Kohale jooksis see, kes oli näpuga näidanud, ja tõlkis Voliniku sõnad. Vanamees lasi halli pea süngelt longu, aga tollal polnud kombeks vaielda. Palus ainult luba sõita metsalaagri taha, põhjapõdrad lahti rakendada ja koju laste juurde saata.
Metsalaagri taga männikus rakendas Kapitjaai põhjapõdrad narta eest lahti, ajas nad teed pidi minema oma laagripaiga poole. Ise istus nüüd juba tarbetule nartale, võttis põhust aluskoti alt vana berdanka5 (igal kehvikul polnud peres üleliigset põhjapõdranahka nartakatteks ega head haavlipüssi), luges palve, ohkas ja lasi ennast maha…
Esimesed lumed saabusid palju kordi uuesti minu maale, palju kordi lendasid rändlinnuparved kurbade hüvastijätukarjete saatel üle Seitsmepealise Käänaku ja männituka, mida nüüd nimetati Kapitjaai-Männikuks.
Ma istun meie muuseumi verandal. Minust vasakul on liivane järsak, kus kunagi seisis Õstšetka püstkoda, paremale jääb Kapitjaai-Männik, kus mu tütred käisid marju korjamas.
Ja mida ma täna möödunust meenutan…?
III
Kolde ääres
Õhtul kolde ääres
Seinal ripub trumm. Tahaks sirutada käe, et seda lüüa, aga ma ei tee seda.
Praegu
Berdan ehk berdanka – ühelasuline vintpüss, kuulus 1868–1891 Tsaari-Venemaal armee relvastusse (kaliiber 10,67 mm, mass koos täägiga 4,9 kg, laskekaugus 4000 sammu). Välja töötatud Ameerika koloneli Hiram Berdani poolt. Nimetatud ka „vene vintpüssiks”.
