uut kirvest.
Tunni ajaga panid saabunud inimesed püsti mitu telki. Ümberringi kostis nalja ja naeru. Kauge metsa kohale tõusta jõudnud ere päike valgustas hellalt nende lõbusaid nägusid. Häiritud karu jälgis neid tihnikust silmanurgast ja jättis need paigad alatiseks maha.
Inimesed aga süütasid selleks ajaks lõkke ja leegi kohal rippus mitu katelokki.
„Kolja, ulata soola,” kostis kõlav tütarlapsehääl.
„Kus see on?”
„Seljakoti paremas taskus…”
Nahkjopes noormees, keda kutsuti ilmselt Koljaks, kükitas ühe roomiktransportööri kõrval ja soris seljakotis. Ta tõstis korraks pea ja… tardus. Tõusnud aeglaselt püsti, hingas ta poolsosinal:
„Semud, ärge ära hirmutage…”
Kõik pöördusid ja jäid kütkestunult vait. Aeg peatus. Nikolai käsi kobas kiirustades masina kabiinis ja peagi hakkasid sealt paistma uue vertikaalraudadega jahipüssi torud. Ehtsa kauboina pani ta püssi palge ja hakkas sihtima…
Metsatukas seisis põdravasikas. Tema väike keha oli tõstetud kõrgele sirgetele jalgadele. Pea kohal võpatasid vaevumärgatavalt suured tundlikud kõrvad. Tähelepanelikud silmad vaatasid inimesi pigem uudishimu kui ärevusega. Laialt avatud sõõrmed liikusid pisut, ent ei tabanud saabunute seas tuttavat lõhna.
Nikolai ei jõudnud veel päästikule vajutada, kui püssitorudele langes kellegi käsi.
„Mida sa teed?”
„Ära tee rumalusi! Nüüd oled ju sina taiga uus peremees!” luges ta talle otsa vaatavatest rangetest sinistest silmadest, mille all oli sõbralik parv tedretähne.
Äkki kostis päris lähedalt põdraema lühike katkendlik mörin. Põdravasikas võpatas, pööras pea järsult hääle suunas ning järgmisel hetkel teda metsatukas enam ei olnud. Silmapilguks jäi veel kohta, kus ta just seisis, rippuma väike pilv kohevaid võililleebemeid ja metsämblik kiikus rebenenud niidi otsas.
„Oh sind, „jahimeest”! Oleksime saanud hea foto!” sosistas nöbininaga tedretähniline noormees ja astus laial sammul lõkke äärde.
Nikolai laskus kükakile, kallutas pea alla ja korjas rohust kokku seljakotist väljapudenenud asjad. Raske, suure objektiiviga fotoaparaat kõikus etteheitvalt rihma otsas ja lõi valusalt põlve pihta. Kõrval mahalangenud puutüvel lebas lahtivõetud, allapoole suunatud raudadega jahipüss, mis sarnanes pahandust teinud koerakutsikaga.
Järvetuul
Tõeline põhjapõder on see, kes esimese kevadise sääse hammustuse peale kiirustab sinna, kus ta lapsepõlves hingas sisse suitsulõkke hõngu.
Päikese serv ilmus järvetaguse metsa kohale ja laotus leegitseva ribana üle vee. Kõrgustesse aurustuv väike pilv helkis pronksiselt. Kuskilt suurte järvede poolt kostis luikede vaba hüüd. Kaugetes jõeäärsetes pajupõõsastes kukkus kägu.
Maailm hakkas ärkama, aga männik alles magas, sukeldunud unisesse suigatusse. Tema seest ei kostnud ühtegi häält. Männiku servas, mööda valget, ööst niisket põdrasamblikku laotusid puude pikad varjud, mis hajusid kaugemal kerges hommikuses udus. Kummituslik püstkoda sirutus mahajäetult taevasse männikroonide vahele. Püstkoja ümber lebasid siin ja seal samblamätastena põhjapõdrad. Vahel harva liigutasid nad sääserünnakute tõttu kõrvu. Nad mäletsesid õndsalt. Aedikuga piiratud lõkkeplatsil tossas vaevu-vaevu eilne suitsulõke – ainus kaitsevahend putukate eest. Aeg-ajalt oli kuulda, kuidas köhisid inimesed, kes polnud veel ärganud, kuid kelle uni oli muutunud hapraks.
Päike veeres üleni silmapiiri kohale ja suvepäev sammus metsa. Põhjapõdrad tõusid jalgele ja hakkasid ümber püstkoja käima, oodates inimeste väljailmumist. Eriti kannatamatud hakkasid ninaga presentseina nühkima, et suitsulõke kiiremini välja nõuda, sest sääsed olid hakanud neid tugevamini piirama. Väikesed põdravasikad hullasid eemal, heites harva uudishimulikke pilke elamu poole. Nad teadsid, et keegi tuleb sealt peagi välja.
Sahinal paiskusid laiali ukse presentkatted. Vaevu tossava suitsulõkke juurde siirdus vananev mees, käigu pealt kangestunud konte sirutades. Põhjapõdrad läksid kaela sirutades ja nuusutades talle järele. Koer tuli püstkoja alt ja jooksis peremehe järel, ajades sarvilisi kiivalt eemale, ning liputas süüdlaslikult saba, kui peremees etteheitvalt tema poole pöördus. Põhjapõdrakasvataja läks lõkkeaseme juurde, viskas sinna pehkinud puutükke ja puhus hõõguvad söed põlema. Seejärel viskas ta lõkkesse halge ja soosammalt. Kerge tuul tõmbas metsa suitsupilve veniva loori, millesse põhjapõdrad üksteise järel kadusid.
Mees heitis pilgu tõusvale päikesele, sädelevale järvele, sinakaks tõmbuvasse taevasse ja naeratas silmi kissitades. Ta ümises vaikselt ammu kuuldud, ent harjumuspäraseks saanud vana muinasjutu meloodiat. Sel hetkel kandus ta juba tollesse muinasjuttu, ehkki tema raugakeha asus veel siin ning siirdus temast sõltumatult kalda äärde, et pesta endalt une riismed.
Järve peal mängis vaikne tuul, sasides kaldaäärset rohtu ja sosistades midagi vaikselt pajupõõsastele. Ujuvalt mättalt hüppas kerge sulpsatusega vette uimane ondatra, keda ehmatas inimese ilmumine ja kes ise hirmutas ära kalamaimude hõbedase parve. Ühepuupaadi põhi polnud eilsest sõidust veel ära kuivanud ja helkis päikese käes, otsekui oleks ta terasest. Inimene langetas käed järve ja vaatas läbi selge vee nendesse korratute kurdudena lõigatud kortse.
„Vanadus saabub,” mõtles ta. „Kui palju olen ma oma elu jooksul järvesid ja jõgesid läbi sõitnud, mõla käes! Mõlad murdusid, aga käed haaravad siiani uute järele. Kui palju põhjapõtru olen ma oma elu jooksul kinni püüdnud! Arkaan ei pidanud põhjapõtrade väledusele vastu, aga käed punuvad üha uusi. Kui palju nartajalaseid on ära kulunud! Aga käed valmistavad uued. Kui paljudel ühepuupaatidel on põhi läbi kulunud järvede ja jõgede vahel lohistamisest! Aga käed raiuvad uued. Jah, kõike, mida mu käed on teinud, ei jõua üles lugeda. Aga vanadus läheneb ja keha on loidunud. Kasvatasin üles kolm poega. Ent ükski nendest pole jäänud minuga, keegi ei taha põhjapõtru karjatada, kuigi nad on nende seas üles sirgunud. Vanem õppis õpetajaks ja elab kuskil linnas. Võttis naise, aga ma pole oma miniat veel kordagi näinud. Teine poeg asus alevikku, juhatab Punast Püstkoda6. Noorem poeg läks teenima sõjaväkke. Aga kas ta tuleb tagasi minu, vanamehe juurde, talle juua andnud järve äärde, põhjapõtrade juurde, kes kiigutasid teda, kui ta lapsena rännakute ajal und nägi? Aga kuidas ta varem rõõmustas iga uue põhjapõdravasika sündimise puhul! Ta hulkus päevade kaupa karjamaal või sõitis minuga kaugete mõrdade juurde. Hiljem viisin ta internaatkooli ja ta hakkas vaheaegadel üha harvemini kodus käima. Ja viimastel aastatel, kui ta tehnikumis õppis, ei käinud ta enam üldse kodus. Räägitakse, et naftapuurtornide ehitaja ei tohi jääda ilma praktikata. Ja lapselaps – kas tema jääb minuga, kas ta hakkab armastama meie taigat, järve, põhjapõtru, kas muutub põhjapõdrakasvataja elu tema eluks? Ega lärmakas linn tedagi minult ära võta?”
Nii mõtles mees, pestes end järveveega. Tema nägu kord säras naeratusest, kord muutus süngeks nagu järv sombuse ilmaga ning kortsud ja kulmud sarnanesid lainete hallide harjadega.
Korraga hajusid kõik mõtted, nagu oleks pardi udusulgede pahmakat tabanud vallatu tuul. Vanamees heitis pilgu püstkojale ja sügavad kortsud kadusid ta näost ja silmad lõid sädelema. Püstkojast hüppas välja kuueaastane paljasjalgne põngerjas ja hakkas rõõmu pärast karglema, hüüdes üle kogu metsa:
„Vanaisa!
Punane Püstkoda –1933. aastast tegutsesid Nõukogude Liidu põhjaaladel „punased püstkojad”, mis rändlesid tundras koos põhjapõdrakasvatajatega ning täitsid kooli, klubi ja raamatukogu funktsioone. Hiljem hakati Põhjas punasteks püstkodadeks nimetama külakultuurimaju.
