pühkis vaikselt üle lagendiku ja Hõluko mõtles, et õhtul algab lumetorm. Aga minna oli veel palju maad.
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” hõõrus püssi rihm vastu higist ja kastest niisket umbkasukat, maalitsat7.
„Hakkab peale,” mõtles jahimees, tõstes püssi ühelt õlalt teisele. „Oleks vaja nahkrihm presentrihma vastu vahetada. Eile hiilisin põdra poole ja hirmutasin ta selle krabistamisega ära…”
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.
„Kõll… Kõll…”
„Mis see on? See on ju raha! Ei tohi unustada Anoškale anda, et ta suhkrut ostaks. Ta kavatses lähiajal alevikku sõita. Oleks ta ometi oma püstkojas. Ma vajan põhjapõdrarakendit,” mõtles Hõluko sammu kiirendamata ega aeglustamata.
Kitsas päikeseriba värske haav puudutas rebenenud servaga kauget pilve, mis samal hetkel justkui verest läbi imbus. Tuul tugevnes, läheduses soo serval kasvav suur seeder tõmbus tusaseks. Ta oleks justkui tahtnud hoiatada:
„Ehhei, neenets, kiirusta! Peagi algab lumetorm ja öö läheneb.”
Aga noor jahimees heitis ainult silmanurgast pilgu sinnapoole, lisamata sammule poole päka jagugi.
„Ei tohi,” mõtles ta. „Kui kiirustan, siis ei jõua ma Anoška püstkojani. Aga ma pean just täna kohale jõudma, et hommikul, olles temalt palunud põhjapõdrarakendi, sõita tagasi paarimehe järele… Kuidas ta seal hakkama saab? See pole nali, ta põletas jala peaaegu põlveni keeva veega. Ah, Utšato, Utšato…!”
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.
„Kõll… Kõll…” kõlisesid taskus mündid.
„Kolks… Kolks…”
„Katelok hakkas seljakotis kolisema. Võiks lund sulatada, juua… Pole viga, kannatan ära. Niimoodi kaotaksin ma ju umbes pool tundi.”
„Kolks… Kolks…”
„See tuleks teise kohta tõsta, muidu hakkab häirima,” otsustas Hõluko ja võttis seljakoti seljast. Õlad lõdvestusid ja tajusid vabadust. Ta vehkis reipalt kätega, kehitas õlgu, pakkis asjad ümber ja läks uuesti teele.
„Kui jõuan veel valges üle Põlitjaha jõe, siis on edasi juba kergem minna. Seal jõuan nartateele, mida mööda Anoška sõidab püstkojast kalale.”
Hõluko hakkas natuke hoogsamalt liikuma.
Must pilv tõusis kiiresti silmapiiri kohale. Tuul vaibus. Taevasse ilmusid esimesed tähed. Lähedal seisev seeder tardus vaikides. Kaugel eespool paistis kõrgete kuuskede hambuline sein.
„See on Põlitjaha luht,” arvas Hõluko. „Kui me lähiaastatel ikka veel siin jahti peame, siis võib ühe onni ehitada päris kaldale. Jõe ääres põõsaspajudes ja noorte nulgude seas püsib põder hästi, aga tollest tihnikust leiab ka soobli… Muidugi, vanamehed hakkavad naerma, et ainult handid saavad elada puust onnides. Tõeline neenets tunneb ennast hästi vaid püstkojas.”
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
Just sel hetkel, kui öö laskus metsatundrasse, jõudis jahimees jõe äärde, leidis ülepääsu ning põhjapõdratee. Alles siin, kuuselatvades tugevneva tuulemühina saatel aeglustas ta sammu tavaliseks.
„Noh, nüüd jõuan kohale. Siin on mulle kõik tuttav. Võin minna kas või kinnisilmi… ja tee on olemas. Mu paarimees praegu veel ei maga. Utšato loeb ilmselt hiljuti alevikust toodud Juri Rõtheu8 raamatut. Kaasakiskuv romaan võib tähelepanu valult kõrvale juhtida. Petrooleum on lambi jaoks olemas, puid jätkub, vett samuti,” mõtles ta, suuski ühtlaselt tõstes, et endale teed rajada. Pea tuikas pisut ülekuumenemisest ja higi kogunes ettevaatlike piiskadena meelekohtadele. Ent jahimees ei võtnud maalitsa kapuutsi peast, sest märjad juuksed kattuksid kohe jääkirmetisega.
„Eh, oleks mul mootorsaan…! Mitu korda on ametiühingu koosolekutel ja külanõukogu istungitel kuuldud jahimajandi ülemustelt, et iga kalurite ja jahimeeste lüli saab peagi transpordivahendid ja raadiosaatjad. Meie isad said hakkama ainult põhjapõtradega, aga nemad sõitsid jahile ja kalale lähemale. Nüüd aga on kõik lähemad jahialad hõivanud ja hävitanud nafta- ja gaasimaardlad ja nende juurde viivad teed. Suur osa põhjapõtrade karjamaadest – samblikurikkad männikud ja jõgedeäärsed leetseljakud on segi pööratud. Jõed ja järved on naftast üle ujutatud. Ja mis toimub Vatjogani jõel või Pokatševi männikus! Aga alles üsna hiljuti karjatati seal kolhoosi mitmetuhandepealisi põhjapõdrakarju. Viiekümnendatel aastatel vahetas minu onu Moskvas Põllumajandusnäitusel kogemusi teiste põhjapõdrakasvatajatega. Tähendab, oli mida vahetada? Aga mis praegu toimub! Iga aastaga jääb põhjapõtrade pidamise võimalusi vähemaks. Ja säilinud põhjapõtrade toitumus on halb… Tõsi, nüüd on olemas töökindel masin – mootorsaan „Buran”, aga juhtkond arvab, et majandile pole iga jahimehe jaoks sellist motonartat kasulik osta. Olgu, ärgu ostetagu igaühele, aga lüli või brigaadi peale ikka. Meie jahimajand on viimaste aastate jooksul saanud kolm masinat. Miks jahimehed nendega ei sõida? Kelle käes need on? Praegu kuluks mootorsaan või raadiosaatja vägagi ära.” Ja Hõluko kujutas end mootorsaaniga sõitmas. Ta oli eelmisel talvel oma ülemust mitu korda säärase „Buraniga” näinud. Ülemus sõitis järjekordselt külla naisele, kes töötas tööliste varustusosakonna baasis naftatööliste alevikus. Noor jahimees oli iga kord kadedusega vaadanud möödakihutavat masinat. Ta unistas ammu säärase masina omandamisest, aga see oli kättesaamatu, sest hind ajas hirmu nahka.
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
Jõeluha taga viis tee jälle lageda soo peale. Tuisk ulgus juba täie jõuga, pühkides tee tasaseks. Läks täiesti pimedaks ja ees polnud midagi näha.
„Ehhee,” mõtles jahimees. „Niimoodi võib ju valesse kohta välja jõuda. Peaks lõikama toki ja kõndides teed katsuma.”
Nii ta tegigi. Esimeste sammudega sai Hõluko aru, et nüüdsest tuleb kõndida aeglasemalt.
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
„Millest ma mõtlesin? Ah jaa, mootorsaanidest. Üldiselt oleme üht-teist saavutanud. Järgmiseks aastaks lubati eraldada kaks motonartat jahimajandile ja just meie osakonna jahimeestele. Tuleb välja valida inimesed tulevase brigaadi jaoks, ehitada baaslaager ja vedada jahialadele kütus. Proovime kogu brigaadiga jahti pidada… Stopp! Ma oleks justkui teelt kõrvale kaldunud?” Tokk, millega Hõluko teed kompas, vajus sügavale kohevasse lumehange. Kui ta tee üles leidis, pööras ta suusad taas piki saaniteed. Ümberringi ulgus lumetorm, oli pime. Harva võis tee ääres märgata üksikuid puid, mida ümbritses mäslev metsatundra. Põlitjaha jõe ületamise järel piitsutasid
Maalitsa – igapäevane kapuutsiga umbkasukas, õmmeldakse põhjapõdranahast, karvad sissepoole.
Juri Rõtheu (1930–2008), tuntuim tšuktši kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema jutustuste kogumik „Tüli merihobu pärast” (1963), romaan „Uni algavas udus” (1975) ja lasteraamat „Kuidas polaarjoont otsiti” (1981).
