kui teie praegu ega kujutanud absoluutselt ette, kuhu võiks paigutuda too fosforiidisõdade episood, mis oma lõplikul kujul kaasati romaani alles tagantjärele ning väliste asjaolude mõjul). Niisiis lõppenuks järjejutt – kavakohasena, oma esimeses versioonis, mida keegi pole lugenud – fosforiidikarjääride ja Balti ketiga aastas 1989. See oli kirjatud ajastukohaste detailidega: ühissaun, kus end kolmapäeviti pesemas käisin, soolaheeringasabad, suhkrudefitsiit ja Tšehhoslovakkia trollibussid – labased pisiasjad, millest moodustuv minevik oli aga kümmekonna aastaga muutunud eksootikaks. Ja viimaks, et episoodid omavahel kokku punuda, leidus vestes kohustuslik sädemeke, romanss, mis tõi pildile väikse Marie, maale jäänud keskkoolitüdruku, kes mulle sealt lõhnastatud armastuskirju läkitas. Ühesõnaga, me püherdasime stampides, kuid August muutis iga pisimagi sündmuse katastroofiks või ilmutuseks, venitades järjelugu kui vahukommi ja lastes sel kesta nädalast nädalasse. Küllap oli see detailihullus ja sündmustenappus seotud ka Augusti hingeseisunditega, kuna isegi pärast esimeste jagude ilmumist tabasid teda ikka veel paanikahood, mil ta pea täitus piimja uduga ning huugas kui kiirkeedukann, millest teevesi korraga aurujoana välja pressima hakkab. Ta ei tundnud enesel olevat võimeid või õigust, ta tahtis iga hinna eest olla truu; mitte sellele, mida ta oli ise läbi elanud – ei, selle püüdis ta jutustuse kulisside taha jätta –, vaid sellele, mis ulatus jutustusest üle ja moodustas 1980. aastate taustakanga. Nii takerdus ta üksikasjadesse (koha- ja isikunimed, kuupäevad jne), mis olid ehk tähtsusetud, kuid mitte Augusti jaoks. August oli liiga hoolikas või siis – nagu enamikul hoolikatest inimestest – leidus ta minevikus midagi, mida peita ja häbeneda.
Augustis 1995 lisas ta – kartuses, et ainesest ikkagi puudus tuleb – tegevuse kulgu uue elemendi: mind võeti tööle hotelli Reval ning pandi patrullima seda ümbritsevas pargikeses. See töö, üksluine nagu kõik muu ning halvasti tasustatud, haakus tööliste ja haritlaskonna omavahelise lähendamise riikliku kampaaniaga. Varasematel kümnenditel oli seesama vana loosung välja viinud operatsioonideni nagu keskkooliõpilaste haritud maisipõllud või suured metallurgianädalad, mil gastroenteroloogid, pediaatrid, hambaarstid ja kirurgid jätsid oma kliinikud ja kabinetid, et minna tehastesse voodijalgu meisterdama, rikkudes sellega terve kuu toodangu.
Minu jaoks tähendas see lööklause alates 1985. aasta kevadest öid Revali pargis ja hommikupoolikuid Moskva kohvikus. Meie missiooniks (olime kuuekesi ja töötasime paarides) oli hotelli pargis korra pidamine, et välisturistid, eriti soomlased, kes Revalis ööbisid, võinuks koju tagasi pöördudes tõdeda, et Nõukogudemaal valitseb rahu ja vaikus. Nii asusime me saalima mööda pargiteid ja jahtima pudelikorjajaid – klaastaarat osteti kokku, nii et alati leidus teatud inimesi, kes prügikastide juures õnne proovimas käisid. See muidugi oli rangelt keelatud, kuna 1) nõukogude inimesed on distsiplineeritud ja ei jäta tühje pudeleid parki vedelema, 2) nõukogude inimesed ei lasku nii madalale, et korjata tühje pudeleid, mille sabotöörid parki vedelema on jätnud. Korilaste vältimiseks oli kõige lihtsam kohe õhtu alguses pargile tiir peale teha ja tühjad pudelid ise ära korjata – teatud inimesed peletas see eemale ning tagas meile pealekauba kenakese kassa, mille eest võisime osta endale õlut ja Moskva kohviku juustuvõisaiu või sisustada ülejäänud öö pargi purskkaevu kopikate pildumise ja täitumatute soovide soovimisega.
Tänu sellele tööle õppisin ma nägema linna uue pilguga. Kevadööd olid pikad ja külmad ning öine vanalinn sisendas mulle pöördumatult, et katused, vanade majade tornikesed ja uusehitiste raudbetoon olid niisamuti, nagu meie olime Soome turistide jaoks, üksnes silmapete, mis varjas enda taga surnute ilma, mille sissepääs asus kusagil siinkandis, keskaegsel tänavakesel, kahe arkaadi vahel, kaugel põhjas ja idas, kõigest eemal. Surnud olid varustatud suurte kottidega, nad kondasid ringi ja otsisid sissepääsupileti tarvis tühja taarat. Viimaks hakkasime ka iseendid viirastusteks pidama – seda soodustas muide ka ilmastik: märtsis sukeldusime kella viiest õhtul külma udusse, mis ei lasknud meil üksteist näha ning kaotas teinekord ära koguni me ihuliikmed. Kogu linn vajus uttu, sarnanedes nüüd mingi vigase olevusega: tihedasse hämusse uppunud majakatused, saiakoorikut meenutav paistes, rebenenud, täkestatud ja piinatud asfalt, mis tekitas mulje, nagu kipuksid torud soontena maapinnale tõusma ja lõhkema. Udu ise oli haiglane ja elektriliinidest läbi traageldatud. Hommikuti naasime me elavate juurde. Kell üheksa tõusis viimaks päike, mis oli enamiku ajast kollastes ja hallides toonides, vaevu eristuv ja ähmane, mõnikord aga oranž, särav ja vedel, meenutades praemuna, mille lõpuni küpsemata rebu ümbritseb läbipaistev elastne membraan, mis ähvardab iga hetk lõhkeda. Päike, see heitlik peibutis, mis näis välja ilmuvat üksnes selleks, et meid päästa, täitis meie südamed rõõmuga.
See kestis kolm kuud. Surm ja elluärkamine kaks korda nädalas, tee ja saiake Moskvas ning siis tagasi saksa keele õppetooli. Masendusmomentidel mõtlesin tulevale suvele: kuus nädalat kartulikorjamist ning veel enne seda maikuu valged, tabamatud ööd. Hetkel ei teadnud ma veel nimelt, et mu tusa pidi varsti lõplikult tõrjuma Carlotta, kes pani mu pargimanöövritele punkti ning andis mulle uue, väärika ameti. Mis puutub minuga koos patrullinud seltsimeestesse, siis nemad kadusid mõni aeg pärast mu töölt lahkumist – küllap neeldusid surnute ilma, kui nad just ei leidnud mõnest tänavasopist ühte neist nähtamatutest ja salajastest läbikäikudest, millest surnutel, kes me olime, õnnestus teinekord läbi lipsata ning mis avanes Läände, elavate ilma, piiramatu koguse sooja vee, mikserite, kohviautomaatide ja pesumasinate maale.
4
Ja Eerik, see paadunu, kes jooksis iga seeliku järele, olgu see lihtne või volangidega, paeltega või pitsidega? Eerik, keda August oli näinud vaid korra ning kellele ta võlgnes peaaegu kõik, mis tal oli? Ühel 1996. aasta märtsikuu päeval ilmutas Eerik end ajalehe toimetuses. Sedakorda kandis ta halli ülikonda, sellega sobivat kübarat ja siidlipsu – majandusliku tõusu mõjusid haistva laia joonega töösturi kostüümi. Oma tehase oli Eerik ostnud eimillegi eest. Kuue aasta eest, kui tehased, valitsused ja pooleli olevad sahkerdamised kokku kukkusid, oli tema tolles ettevõttes insener. Vast sündinud Eesti riigil polnud ei kapitali, aega ega tahtmist nõukogudeaegseid tehaseid konserveerida või kosutada. Enamik neist ümbritseti planguga ning öövahtide abiga lammutasid need laiali juhuslikud meistrimehed, kes leidsid tehastest mutreid, polte ja kruvisid, metallist kastekanne, mida sai lasta vanarauaks sulatada, plastrihmasid ja kuuselaudu, hinnalisi materjale, mida tol üleüldise puruviletsuse perioodil, mil poeletil ei püsinud ainus kruvigi, kusagilt saada ei olnud. Ning samal ajal tabas kogu riiki rohutirtsuparvena tõeline ehituspalavik. Kord, kui eraomand taastatud, tahtis igaüks oma aiamajakest, oma maja ning tulevase auto tarvis oma garaaži. Eerik midagi säärast ei tahtnud. Uue iseseisvusaja algul ostis ta riigilt sümboolse summa eest viiskümmend protsenti tehase osakutest (teise poole osakutest omandas tema samuti insenerist kolleeg). Paar aastat hiljem, kõige rängema majanduskriisi ajal, ostis ta kolleegilt ka tolle viiskümmend protsenti. 1996. aastaks oli pankrotti minna tõotanud tehas ümber korraldatud ja renoveeritud, seal toodeti aspiriini ja antikoagulante ning maksti palka umbes neljakümnele töötajale.
Sel 1996. aasta märtsikuu päeval ei olnud Eerik tulnud kohtuma Augusti, vaid T., „Tänapäeva” kuulsa juhatajaga, kes oli vahepeal moodustanud oma poliitilise rühmituse. Eerik oli tulnud volitatud isikuna kui võimsa partei, Rahvarinde aktiivne liige ja delegaat. Tema ülesandeks oli härra T-ga läbi rääkida. Missioon täitus oodatust halvemini ja Eerik väljus T. kabinetist nägu rõõmsal grimassil, mis tema ärritust kuigi hästi ei varjanud. Ning „Tänapäeva” toimetusest lahkudes komistaski Eerik juhuslikult Augusti otsa. Selle kohtumise juhuslikkus oli suhteline, kuivõrd August oli Eeriku kohalolekust haisu ninna saanud ning ennast aegsasti mehe teele sokutanud. Ent kuna mõistetavast enesearmastusest ei soovinud August mitte mingil juhul muljet jätta, et ta Eerikut otsib, teeskles ta töösturit silmates üllatust.
Nii peatabki August Eeriku käigu pealt, pigistab tal kätt ja kukub tänama. Tänusõnu tema enesearmastus talle lubab, kuna ta ei ole enam kindla funktsioonita ja korraliku ametita piimahabe, vaid vestekirjanik August Peterson, kelle järjelugu on ilmunud juba peaaegu aasta, kes saab iga nädal lugejatelt kirju ja ei tarvitse oma peatoimetaja palge ees punastada. Sel korral Eeriku siidist lips Augusti enesekindlust
