noogutas lahkumise märgiks põgusalt pead ja liikus siis ukse poole nagu loodusõnnetus. Ta tohutu mantli hõlmad vedasid laualt põrandale hunniku pabereid, mu endiselt maas vedelev pastakas ragises ta jala all miljoniks killuks ning lõpetuseks tõmbas ta rauast ukse enda järel kinni sellise hooga, et äärmised riiulid värisema lõid.
Vaatasime Ninaga teineteisele otsa ja vaikisime. Tüdruk oli inspektori üleoleva käitumise peale selgelt solvunud ja näris alahuult. Mina ei leidnud oma kätele õiget asendit ja lõpuks põimin need ebamugavalt kukla taha. Ilmselt paistsin välja üsna koomiline – nii kujutlesin ma vaimusilmas seismas atleetvõimlejaid oma etteastete parimatel hetkedel. Ninal oli haruldane võime esile kutsuda minu kõige tobedamaid pooli. Lasin käed alla.
„Loodetavasti oli see päris politsei,” pomisesin pigem omaette.
Nina ei lasknud ennast segada, vaid näris huult edasi. Põrnitsesime kumbki omaette mõnda aega, kuni leidsime mõlemad sobiva asendustegevuse: mina tõstsin põrandale pudenenud paberid lauale ja seadsin neid umbes kümme korda ilusti üksteise otsa, Nina kirjutas midagi oma märkmikku.
„Me kontrollime selle järele,” teatas Nina umbes kümne minuti pärast.
„Mille?” Olin oma pominal lausutud sõnad juba unustanud.
„Meid rünnatakse, aga politsei ei võta midagi ette!” alustas Nina sõjakalt. „Seega ei saa me usaldada kedagi ega midagi. Me läheme politseisse ja kontrollime, kas see hiiglane seal tõesti töötab.”
Püüdsin talle seletada, et Paus oli oma dokustaati ju näidanud ja visiitkaardi andnud, aga selle peale lubas Nina mulle kohe homme valmistada mõned loomaaiavahi, parlamendiliikme ja ooperilaulja töötõendid ning lisada neile visiitkaardid. Omajagu oli tal muidugi õigus, kuid mina muretsesin rohkem meie tööaja pärast – me polnud kogu päeva jooksul veel midagi kasulikku teinud, vähemalt mitte midagi sellist, mille eest meile palka maksti. Minule vähemalt.
„Kui sulle Paus järgmisel hetkel noa selga lööb, kas su teadustöö valmib siis kiiremini?” esitas Nina üsnagi argumenteeritud küsimuse.
Hoolimata tüdruku õhinast teha kaugeleulatuvaid paljastusi, ei juhtunud sel päeval enam midagi erilist. Sulgesime lõuna ajal kõigepealt arhiivi ja kõndisime siis Pausi visiitkaardil osutatud aadressile. Nina pettumuseks asuski seal kriminaalpolitsei ning meie küsimise peale ilmus fuajeesse ka inspektor Paus.
„Tuli midagi meelde?” mürises ta üle maja.
Selleks küsimuseks polnud Nina valmis, minust rääkimata. Nina teooria kohaselt poleks siin pidanud isegi mitte maja olema, rääkimata inspektor Pausist. Seepärast jäimegi oma seletustega veidi kimpu ja viimases hädas leidsin oma arust hea lahenduse:
„Me tahtsime lihtsalt öelda, et arhiivist ei leidnud me midagi,” improviseerisin lennult. „Aga mis puutub maja teistesse osakondadesse, siis peate küsima direktsiooni käest. Professor Grossman näitaks teile hea meelega nii avatud kui kinniseid osakondi, ja võibolla isegi eriti haruldaste ürikute osakonda, tervet arhiivi.”
Õnneks ei lasknud Paus meil eriti pikalt seletada. Ta urahtas lühidalt ja keeras kannal ringi. Olime asjata ta aega raisanud.
Nina oleks hea meelega veel mõne teravuse lendu lasknud, aga juhtisin ta pooleldi jõuga uksest välja. Tänaval jäi ta keset kõnniteed seisma, võttis mul kuuehõlmast ja ütles lühidalt:
„Täna õhtul. Minu juures. Kell kaheksa. Umbes kaheksa.”
Suutsin vaid tummalt pead noogutada, kui ta kiiruga oma aadressi ühele paberile sirgeldas ja selle mulle tasku pistis. See kõlas mu kõrvus nagu kutse romantilisele õhtusöögile, ehkki mu mõistus sai suurepäraselt aru, millest seal põhiliselt juttu pidi tulema. Tegin järjekordse abitu liigutuse, et pea kuklas lahkuvale Ninale järele lehvitada. Õnneks jäi see tal nägemata.
Olin peaaegu tänulik mehele, kes mu öösel oimetuks oli löönud, ja neile teistele, kes arhiivis segadust olid külvanud. Tänu neile sain Ninalt täiesti isikliku kutse. Nina koju, õhtusel ajal. Õnn ähvardas mind segaseks lüüa.
3. peatükk
Kell polnud veel palju, lõunaaeg hakkas parajasti läbi saama. Varjusin oma arhiivisügavikku ja tegin peas plaane eelseisvaks kohtumiseks. Kui oodatakse, tunduvad hetked aastatena – mõistsin nüüd täie teravusega seda Victor Hugo mõttetera.
Riiete vahetamine tunduks naeruväärne, lähen nii, nagu olen. Mida peaks aga kaasa võtma? Lilled? Veini? Millegi originaalsema peale ma ei tulnud. Tavalisest toidupoest ei saaks head veini kindlasti osta – ma ise ei tundnud head veini ära ja säärases poes polnud kedagi, kes oleks osanud nõu anda. Nii tegin otsuse käia läbi kohalikust veinigurmaanide varjupaigast, mille varudest lootsin leida midagi mõjusat.
Olin just tõusmas, kui rauduks lahti libises ja mu ülemus, „kõigi arhiivide isa”, kunagi ülikoolis professori tiitli välja teeninud Georg Grossman ettevaatlikult sisse astus. Ajaloolaste seas räägiti legende, kuidas ta on oma töötajate eest seisnud, kuidas välja võidelnud teadusrahasid, kuidas bürokraate oma kabinetist välja visanud ja valitsuse tasemel asju ajades arhiivile tehnikat hankinud. Vanamehele otsa vaadates tundusid need jutud utoopilise muinasjutuna, leebemat ja vaiksemat mehikest andis ette kujutada.
„Kas teil on hetk aega?” küsis ta pärast teretamist kõheldes, nagu oleksin ülemus mina, mitte tema.
Ajasin ennast kiiresti püsti ja tähendasin, et tööajal on mul alati aega. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas veri näkku valgub – kalambuur pidi ülemusele pehmelt öeldes kohatu tunduma.
Grossman ei teinud mu keelevääratusest väljagi ja läks otse asja juurde.
„Ma vestlesin just ühe uurijahärraga,” teatas ta mulle tähelepanelikult otsa vaadates. „Teil olevat siin väike intsident olnud?”
Inspektor Paus polnud mu improviseeritud jutust sõnagi tähelepanuta jätnud ja tegutses operatiivselt. Loomulikult oleksin ma pidanud arhiivis toimunud intsidendist juhtkonda ise informeerima, aga vahepeal oli olnud nii palju muud, millele mõelda. Tegin ülemusele juhtunust kiirkokkuvõtte ja rääkisin ka meie käigust politseisse. Grossman vaatas mulle mõtlikult otsa ja lausus siis malbelt:
„Ma keelasin Pausil meid tülitamast. See siin ei ole koht, kus kurjategijad ja politsei omavahel maid jagavad.”
Täheldasin tagasihoidlikult, et kurjategijad alustasid, aga ülemus poetas mulle selle peale nagu lapsele, et ükskõik, kes alustas, tema lõpetab. Eks ma võisin tema jaoks lapseealine ollagi. Grossmani vanus ületas kindlasti keskmist pensioniiga, kuid kellelgi ei tulnud pähegi teda mõne noorema vastu välja vahetada.
„Äärmiselt häbematu sellest inspektorist,” tõmbas vanamees otsad kokku. „Kõigepealt küsida meie dokumentide säilitamise võimaluste kohta ja alles seejärel ennast esitleda.”
Hommikuse põhjal kujutasin seda ette vägagi selgelt, samas ma ei mõelnud, et Paus tegi seda kavalusest või pahatahtlikkusest. Teades aga, millise uhkusega Grossman alati oma valdusi kirjeldas, võis arvata, et ta oli pahane, kuna pidi aega raiskama arhiivi kiitmiseks võhikule.
„Selle noorhärra asjatundmatus oli kohutav, seepärast ma palusin neil meie arhiivi rohkem mitte külastada,” teatas Grossman nagu mu mõtete kinnituseks. „Küll aga esitan ma ministeeriumile uue taotluse valvurikoha ennistamiseks.”
Vaikselt tänades mind talle pühendatud aja eest, jõudu soovides ja nagu muuseas
