vahele ja sain truudusetuses süüdistatuna päris korralikult peksa. Järgnes veel mõni kuu hullumeelset ennastunustavat trenni ja rangemat konspiratsiooni, ning saabus minu suurpäev. Ma pole sellise naudinguga kedagi löönud kui tol ilusal õhtul oma eest.”
Nina silmad tõmbusid vidukile, küllap elas ta oma suure hetke uuesti läbi.
„Tal olid külalised. Paar samasugust siga koos oma libudega. Ja mina neid teenindamas. Kas salatit veel? Ehk veel tükike torti?” osatas Nina oma teenijaseisust. „Lõpuks otsustas ta ka mind oma sõpradele demonstreerida ja käskis mul neile oma paljaid rindu näidata – jutt käis sellest, kelle mooril on paremad rinnad –, ja siis ma mõnuga keeldusin. Ma teadsin, et olen valmis teda lööma. Olin olnud juba mõnda aega, kuid polnud sobivat juhust. Nüüd oli, ja ta sõbrad pidid ta alandust pealt vaatama.
Ma siis keeldusin ja ütlesin, et see pole sünnis. Ta kargas selle peale püsti – mina muidugi olin seisnud juba kaua – ja püüdis mulle virutada. Sa oleksid pidanud seda nägema!” Nina vaatas mulle võidukalt otsa ja lausa säras. „Ma püüdsin ta käe ilma suurema vaevata ning saatsin oma kõige parema löögi talle otse keset nägu. Ta kukkus tagasi tugitooli ja üks esimene hammas kukkus kolinal lauale. Neid nägusid oleksid sa pidanud nägema! Keegi ei tõusnud, keegi ei öelnud midagi, kõik olid vait ja vahtisid juhmilt mulle otsa. Siis ma tulin sealt lihtsalt ära. Ma olin küll aasta, isegi rohkem piinelnud, kuid see üks löök oli seda väärt. Välja arvatud see, et ta kaebas mind kohtusse kehavigastuste tekitamise eest, sai kohtus õiguse, lahutuse ja mulle kriminaalkaristuse.”
Nina lõpetas ja vaatas mulle otsa. Siis lubas ta endale kerge muige, mille kutsus ilmselt esile minu mitte erilist arukust väljendav ilme. Korralik Nina, alati elegantne ja rahulik – ja kurjategija!
„Ma lõin ka neid kahte tüüpi kogu südamest, nagu jaksasin. See üllatab neid alati – naisi saab ju tavaliselt lüüa ilma vastuhakku kartmata.” Nina muigas hapult. „Nad olid otsustanud mu mälu löömisega värskendada. Värskeneski – mulle meenus hulgaliselt häid lööke ja kaitseasendeid! Ma teinekord kardan, et see kaklemine võib mulle meeldima hakata.”
Nihkusin alateadlikult veidi eemale, mispeale Nina naerma hakkas. Naer mõjus meile mõlemale vabastavalt ja puhastas õhku. Nina otsis uuesti üles oma veepudeli ja lasi veel hea maitsta. Tema kriminaalne taust ja füüsiline vorm avaldasid mulle veelgi suuremat muljet kui tema ajalooteadmised. Tuupida ja ajaloost seoseid leida suudab peaaegu iga naine, meestele kohta kätte näidata oskavad vähesed. Muigasin tahtmatult uuesti, kui püüdsin ette kujutada meeste jahmatust. Nemad tulid ju kindla peale – mida suudab üks naine kahe elujõus mehe vastu!? Üllatus-üllatus, väike naine lõi neil ninast vere välja.
„Ma ei tahaks su tuju jälle rikkuda, kuid me peaksime vist politseile teatama,” ütlesin ma lõpuks. Samas meenus mulle ka enda rahutu öö ja rääkisin toimunust kohe Ninalegi. Ta kuulas aeg-ajalt noogutades ja muutus ajapikku üha tõsisemaks.
Kui ma oma jutuga lõpule jõudsin, oli Nina oma endise tarmukuse ja otsustavuse jälle tagasi saanud.
„Meie tänane tööpäev võib oodata,” teatas ta mulle rahulikult, aga kindlalt. Kumb siin õigupoolest üliõpilane oli?! Tööpäeva algusest oli möödunud vaevalt paar tundi, me ei saanud siit niisama minema kõndida!
Ilmselt väljendas mu nägu kõike mu peas toimuvat, sest Nina astus mulle sammu lähemale ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
„Ega sa ei arva, et need kaks kallaletungi on rumal juhus?” küsis ta ainult talle omasel moel. Loomulikult olin ma temaga nõus – oleksin olnud nõus ka siis, kui ta oleks väitnud, et lapsed tulevad õietolmust. Avastasin, et olin minetanud võime talle vastu vaielda. Ja ma ei tundnud ennast sellest sugugi halvemini.
„Need mõlemad on Rennega seotud, küsimus on ainult selles, miks otsivad nad oma pabereid sinu kodust ja siit arhiivist. Kas Renne jättis sulle midagi? Rääkis sulle midagi?” Nina hakkas mulle tahtmatult mu ema meenutama – räägi ära, ära salga! Väristasin õlgu, mõte polnud mõnus.
Pidin kõigele eitavalt vastama, mul ei olnud tõesti õrna aimugi, miks ei politsei ega pätid mind uskuda ei tahtnud. Ja paistis, et nüüd ka Nina.
„Mu kodu ei pööratud segi, ära viidi vaid mõni kümnekas. See võis tõepoolest olla lihtsalt varas,” püüdsin ennast ja Ninat veenda. Ise hakkasingi peaaegu uskuma, kuid mitte Nina.
„Ja mina olen Sandra Bullock,” ironiseeris ta. Mina oleksin öelnud, et Bullockist palju kenam, aga ei hakanud Ninat katkestama. „Mõtleme loogiliselt. Sina olid üks viimaseid, kes Rennet elusalt ja tõenäoliselt koos paberitega nägi. Pärast seda oli iga ta samm turvakaamerate vaateväljas – kohtus, restoranis … Vaevalt et ta need paberid lihtsalt tänaval prügikasti viskas. Ei, kõik toimus kesklinnas, ja politsei on üle vaadanud kõik linna valvavate turvakaamerate salvestised. Tulemusteta. Paberid on kadunud selle sinu pargiintsidendi ja järgmise hommiku vahepeal. Isegi takso leiti üles ja puistati läbi.”
Kuulasin Ninat hämmastunult. Kust kõik need teadmised? Nädalavahetusel ilmunud lehtedes oli tõepoolest üsna üksikasjalikke kirjeldusi, kuid mina lasin sellise info rahulikult oma peast jälgi jätmata läbi voolata. Tüdruku pea pidi olema prügikast, kuhu kõik kuuldu-loetu-nähtu salvestus.
„Miks neid pabereid üldse otsitakse? Mis nendes oli?” küsisin lõpuks, et midagi küsida. Kõik rääkisid ja kirjutasid mingitest paberitest, aga nende sisust ei teadnud keegi midagi.
„Nende sisust ei tea keegi midagi,” kordas Nina nagu mu mõtete kajana. „Aga arvatakse, et see on väärt miljoneid. Mõni elu on selle kõrval peenraha.”
Kaalusime asja veel nii ühelt kui teiselt poolt ja otsustasime siiski politsei kutsuda. Seda küll pärast korralikku vaidlust, sest hommikused kogemused olid mind veennud ettevõtmise mõttetuses. Nina helistaski lõpuks sealtsamast hädaabi numbril ja palus ennast ühendada kriminaalpolitseiga. Selle peale polnud mina muidugi tulnud.
„Tere, Andreas Renne asjus,” teatas Nina enesekindlalt torusse. „Minu nimi on Nina Anderson, meile tungiti just kallale ja nõuti Renne pabereid. Jah. Berg. Ajaloodoktor. Ei. Jah. Oleme.”
Sain aru, et Nina pidi vastama paljudele ametlikele küsimustele ja kuuldu pani mind heameelest õhetama – ajaloodoktor. Esialgu olin alles teel sinnapoole. Aga tema jaoks olin ilmselt juba valmis.
Tüdruk pani toru ära ja teatas lühidalt politsei peatsest tulekust.
Istusime veidi kangelt ametivõime oodates ja tundus, et täna olid nad kiired tulema. Olime vaevalt viis minutit seinte ja teineteisega tõtt vahtinud, kui juba lükatigi raske arhiiviuks ilma koputamata lahti. Uksel seisis vähemalt ukse laiune ja kõrgune sell, kelle näost võis välja lugeda vale toiduvaliku, unetuse, pideva stressi ja liigse suitsetamise. Hoolimata sellest õhkus mehest mingit seletamatut kindlust ja usaldusväärsust. Võibolla rääkis tema räsitud välimus sellest, et kellelgi polnud õnnestunud teda ära osta ja kehvapoolne riigipalk oli teinud oma töö, vormides temast sellise mehe, nagu ta oli.
„Teie helistasite,” müristas mees ilma tervitamata. Ta marssis uksest sisse, mantlihõlmadega teele jäävaid esemeid riivates. Lõpuks jäi ta Ninast umbes meetri kaugusel pidama, kuid sellest hoolimata lükkas ta kõht tüdruku peaaegu seljaga vastu seina. Nina ulatus inspektorile vaevu kaenla alla – pilt oli ühtaegu nii groteskne kui hirmuäratav.
„Mis siis oli?” nõudis mees pikemata.
Politsei grand entrée oli olnud nii rabav, et vahtisime Ninaga mõlemad, suud lahti, suurt mehemürakat. Lõpuks sain kõnevõime tagasi.
„Teie
