olin pannud novellile ulja punkti, nüüd majaperemeest oodates võisin selle veel korra üle käia. Teerulli prototüüp oli loomulikult Nina, ise kehastasin arhiivirotti. Vaese fantaasiaga kirjutajana oli mul tulnud ainest veel ajalehestki noppida, tegelikult oli ka pealkiri pärit ühest uudisepealkirjast – „Teerull jäi alla”. Too pilkupüüdev, esmapilgul segane pealkiri oli pandud artiklile, mis rääkis Renne tapmisest. Tema hüüdnimi ametiringkondades oli olnud Teerull, mis viitas nii mehe keskmisest kogukamale kerele kui ka tema kaitsetehnikale kohtus – vastastest sõitis ta teerullina üle ja tema kliendid kõndisid piltlikult öeldes mööda sillutatud teed võidule.
Uuesti kirjutatut üle lugedes jäin pidama traagilisel puändil. Peategelane kukkus värske asfaldi peale ning teerull sõitis tast kangelanna karjete saatel üle – see kõik oli veidi pingutatult melodramaatiline. Kustutasin kisava kangelanna ära ja tekitasin uue lõpu: naine toetab end vastu teerulli ja ootab meest. Mees on samal ajal teadagi kus. Mu rahulolu lõhkus uksekell.
„Tere,” teatas majaomanik viisakalt, „härra ootas all teie juurde pääsemist.”
Tõepoolest, majaomaniku kõrval seisis valveseisangus härra, keda ma enne kunagi näinud polnud.
„Tere,” poetas võõras vaevaliselt huuli liigutades ja astus esikusse. Vaatasin kõheldes meestele otsa – kellega ja mida ma peaksin ette võtma. Mu kimbatuse lahendas võõras.
„Rääkige rahulikult oma jutud lõpuni,” pomises ta vaevukuuldavalt. Hoolimata rahustavatest sõnadest tema olekust erilist sõbralikkust ei paistnud. Ta polnud ennast ka tutvustanud, kuid muidu oli mees igati soliidne. „Mul ei ole kiiret, ma ootan siinsamas.”
Mees seadis ennast telefoni kõrvale pingile ja pärast istumist kangestus, nagu oleks muutunud vahakujuks. Hetke vaatasin seda metamorfoosi pealt, siis astusin koos majaomanikuga tuppa.
Kiire pilk paberitele andis tunnistust 10-protsendilisest hinnatõusust ja ma kirjutasin lepingut pikemalt lugemata paberile alla. Mulle ei meeldinud sellistesse paberitesse süveneda, ehkki olin täielikult teadlik sigadustest, mida selliste lepingutega võis korraldada. Selle jaoks olidki olemas Renned ja temasarnased. Teisalt, kui mind sellest üürikorterist mingil põhjusel välja visatakse, otsin uue ja ei juhtu midagi.
„Läbirääkimised” kestsid vaevalt paar minutit ja juba saatsin peremehe ukseni.
„Noh, kõige paremat siis!” Peremees õhetas rahulolevalt.
See hinnatõstmine oli ta ikka tõsiselt läbi võtnud, nüüd õhkus kogu ta olekust kergendust ja rahulolu. Ma olin muidugi ka hea üüriline – ei lõhkunud ega lagastanud, pidasin end vaikselt ülal, vastu ei vaielnud ja maksin hilinemisteta.
„Vabandust!” Võõras härra ajas ennast aeglaselt pingilt püsti. Olin ta juba pea unustanud. „Ma olen kriminaalpolitseist.”
Vaatasin juhmilt mehele otsa ega mõistnud midagi kosta. Hetkeks segunesid mu peas nii korteriüür, verise lõpuga novell, Nina, Renne kui ka teadustöö peatükk näljahädast. Mida tegi kriminaalpolitsei minu kodus? Keerasin ümber järsemalt, kui oleksin tahtnud, ja viipasin meest endale järgnema.
Toas jalaga lehed diivani alla lükanud ja laual veidi korda loonud, osutasin endiselt sõnatult tugitoolile. Mees võttis istet. Kordagi ei kerkinud ta suunurgad naeratuseks ega isegi muigeks. Tõsine töö, tõsised inimesed, tegin enda jaoks järelduse. Sain oma närvilise sebimisega lõpuks ühele poole ja võtsin samuti istet.
„Te kohtusite Andreas Rennega poolteist nädalat tagasi,” alustas mees ilma pikema sissejuhatuseta. „Kas te räägiksite mulle sellest täpsemalt?”
Mehe taskust ilmus lauale diktofon ja ta vajutas selle sisse. Köhatasin. Nüüd tuli kasutada oma kirjandusliku fabuleerimise oskust ning võimalikult lühidalt ja täpselt kõik ära rääkida.
Vaatasin kella ja avasin suu esimeseks lauseks. Pärast jutustusega ühele poole saamist heitsin uuesti pilgu kellale. Olin hakkama saanud täpselt kolme ja poole minutiga.
Mees vaatas mulle osavõtmatult otsa:
„Kõik?” See oli ainus, mis osutas ta ärkvelolekule.
„Kõik,” kordasin kajana. Mees vajutas diktofoni kinni.
„Kas ta jättis teie kätte mingeid dokumente, pabereid, üleüldse midagi?” tahtis võõras teada.
Raputasin eitavalt pead. Minu häälekas eitus poleks ju niikuinii enam linti jäänud.
Mees noogutas mõtlikult, ilmselt polnud ta tulemustega päris rahul. Midagi uut ma tõesti ei rääkinud. Kui need paberid tõepoolest nii ülitähtsad on, siis uurivad nad iga niidijuppi, et seda väidetavat tõendusmaterjali üles leida.
„Hästi …” Mehe kriipshuuled olid taas avanenud. „Kõike head.”
Ilma pikemalt tseremoonitsemata tõusis ta tugitoolist, pistis diktofoni taskusse ja suundus esikusse. Tõttasin talle ust avama.
„Kahju, et ei saanud kasulik olla,” vabandasin hüvastijätuks.
Mees ignoreeris mind täielikult. Olles juba ukse taha jõudnud, ta aga seisatas ning keeras kanna pealt ümber.
„Kui teile midagi peaks meenuma…” alustas ta, kuid lõi siis mõttes käega. „Hästi.”
Jah, kui midagi meenub, teatan, kuhu ja kellele vaja. Ega ma eilne ei ole. Lõin veidi solvunult ukse tuima külalise taga kinni. Alles järgmisel hetkel meenus, et ma ei teadnud isegi mehe nime, rääkimata telefoninumbrist või aadressist, kuhu võiksin meenunud detailid teada anda. Olgu, olen kogu sellele vahejuhtumile liiga palju aega raisanud, tõdesin omaette ja tegin otsuse mitte kunagi enam Renne surma peale mõelda.
Elul olid aga teised plaanid.
„Renne paberitega võiks paar ministrit kinni panna,” teatas Nina mulle esmaspäeva hommikul tervituse asemel. „Need peaksid näitama altkäemakse ning muud musta raha, mis nende käest läbi on käinud. Valimiste eel oleks see olnud granaat. Kui need praegu leitaks, mõjuks see meie poliitikale nagu aatomipomm.”
Istusin tujutult töölaua taha. Minu kõige ilusamad plaanid olid läinud vett vedama – olin kavandanud romantilist jällenägemist ning võibolla ka kirjandusteemalist vestlust, et peenelt oma novelli kirjeldamise abil vihjata oma tagasihoidlikele tunnetele. Selline teema hommikutervituse asemel aga nullis mu plaanid. Nina oli ilmselgelt oma avastusest innustunud ja lajatas lehe mu ette lauale.
„Valitsus võib langeda” ilutses pealkiri päevalehe esikaanel.
Mind poliitika ei erutanud ning jälgisin seda vaid ajaloolase huvist – kes kellega käib ja kellega intriige punub ning milliseid paralleele võiks tuua ajaloost.
„Need Renne paberid on selline maiuspala, et ma imestaks, kui pool riiki seepärast pea peale ei keerataks,” seletas Nina jakki nagisse upitades. „Kas ta sulle ei jätnud midagi?”
„Sa ei ole esimene, kes seda küsib.” Püüdsin ennast siiski Ninaga samale lainele lülitada. „Minu juures käis eile kriminaalpolitsei.”
Nina jakki upitav käsi jäi seisma ja tüdruk pöördus järsult minu poole.
„Pühapäeval?” Ta hääles kõlas etteheide.
Mis mina sinna teha saan, et nad pühapäeval ringi kondavad. Püüdsin siiski väärikust
