style="font-size:15px;"> Järgmised päevad möödusid kui unenäos. Nina tegi kohusetundlikult päevi kella üheksast viieni, vahepeal käis pool tundi ära kõrvalkohvikus salateid manustamas. Mina oleksin hea meelega Ninat tööl näinud kasvõi poole ööni, aga tüdruk lahkus alati punkt kell viis. Nii kulutasin oma vaba aja teaduse tegemiseks, koju jõudsin ainult mõneks öötunniks. Kuid hommikuti hilineda ma ei tahtnud.
Püüdsin ennast näidata kõige paremast küljest ja esineda targemana, vanemana, kogenumana. Mida rohkem ma Ninaga suhtlesin, seda selgemaks sai, et see oli ka ainus võimalus talle muljet avaldada. Meie ajalooalased vestlused vaimustasid mind. Ta mitte ainult ei huvitunud kõigest, vaid oskas ka iga fakti, detaili ja sündmuse konteksti asetada, analüüsida ja järeldusi teha. Juba pärast esimest päeva leidsin oma teadustööle kaasamõtleja, tänuliku ja asjast huvitatud kuulaja. Oma üksiklase argipäevas polnud ma kunagi kedagi enda kõrvale soovinud. Töö oli minu, ja ainult minu. Ka juhendajale näitasin seda vastumeelselt, justkui oma armastatud vaimusünnitist sellega rüvetada kartes.
Ninaga oli aga kõik teisiti – varsti olime nagu vana abielupaar, kes iseenesestmõistetavusega kommenteerisid üksteise töid ja tegemisi. Oleksin oodanud ka enamat, aga mu lähenemiskatsed olid selleks liiga abitud, et edu loota. Olime küll sina peale läinud, aga kunagi ei kutsunud ta mind kaasa lõunale ja mina teda paluda ei julgenud. Nii piirdus meie ühine aeg vanade ürikute vahel veedetuga, armukadedalt vaatasin iga päev ta reibast lahkumist – ilmselt teda keegi siiski ootas. Otse ma seda küsida ei osanud.
Kui meie esimene ühine nädal hakkas lõpule jõudma, pöördus Nina ennast lahkuma seades minu poole:
„Tead, ma vaatasin eile telekast, Renne matustel oli isegi peaminister kohal.”
Võpatasin. Viimati vaatasin ma televiisorit umbes kuu aega tagasi. Kodus mul küll pildikast oli, aga vaid harva vaatasin sealt mõnda filmi. Ninaga veedetud nädala jooksul olid jäänud ka lehed lugemata. Elasin enda ehitatud vaakumis.
„Kas ta suri siis ära?” esitasin küsimuse, mida juba järgmisel hetkel kahetsesin. Öeldud-mõeldud, mis muud.
Nina muigas ainult talle omasel viisil.
„Ei, ta maeti loomulikult elusalt. See on vana advokaatide komme!” Nüüd naeris ta juba laginal.
Oli muidugi ka põhjust. Ajaloost võisin ma rääkida ladusalt ja tunde, ilma et oleksin kordagi mõtte või lauseehituse reeglite vastu eksinud. Kui aga jutt pöördus maisematele teemadele, olid rumalused kerged tulema. Jah, naistenaerutajat minust ei saanud. Või kui sai, siis just sellisel piinlikul moel. Ninale ei paistnud see aga meelehärmi tegevat ja ta naer ei olnud õel. Tänud sellegi eest.
„Ta vist tapeti,” seletas ta juukseid jakikraele kohendades. „Vähemalt on kriminaalasi algatatud.”
„Tohoh…” See oli ainus, mis ma vastata oskasin. Ja lisasin pärast hetkelist mõttepausi: „Aafrikas jäi tal siis käimata.”
Nina vaatas mõtlikult minu poole ja pomises siis rohkem endale:
„Jah, Aafrikasse ta ei jõudnudki.”
Vaevalt Renne surm kellelegi korda läks. Suurte patuste kaitsjana polnud ta just riigi populaarseim tegelane. Ilmselt teadsid nüüd paljud rääkida, et nägid ta sellist lõppu ette – kes pättidega läbi käib, see päti surma ka sureb. Seda kummalisem tundus Nina murelik toon, justkui oleks ta sugulase kaotanud.
Tegin paar arglikku sammu tüdruku poole – filmides haarati naine sellistel hetkedel hoolitsevalt oma käte vahele ja lasti tal ahastus kogu maailma halbuse pärast oma rinnal välja nutta.
Ninal olid aga selgelt teised plaanid. Hoogsa liigitusega lendas käekott üle õla ja teritatud pilk tabas mu hiilivaid samme.
„Oli ta ju esimene, keda ma siin nägin,” teatas ta juba ilma mingi traagikata. „Ja nüüd on ta oma igaveses Aafrikas. Jääd veel siia?”
Küsimus tabas mind jälle ootamatult. Vandusin mõttes oma saamatust, ise kiiresti vastust mõeldes. Siin oleks üks võimalus kuhugi koos minna, midagi ette võtta.
„Ei, plaanisin ka just ära minna,” teatasin õigeid sõnu kobades ja lisasin lootusrikkalt: „Äkki on meil isegi ühine tee?”
Nina oli ilmselgelt külgelöömisega harjunud ja oskas lennult reageerida. Minu rõõmuks reageeris ta soosivalt.
„Äkki siis rüütel tõesti saadab mind.” See kostis minu jaoks nagu jah altari ees. „Kavatsesin õigupoolest esimese töönädala lõppu kohvikus tähistada.”
„Kas tuleb suur seltskond, et … seda …” Mu mõistus sai jälle otsa.
Nina oli otsustanud ohjad enda kätte võtta.
„Ei,” vastas ta kuivalt, „ainult mina. Ja kui sul paremat plaani pole, siis võiksid ju kah tulla ja mu praktikale hinde panna.”
Kuradi-kuradi-kurat! vandusin ma mõttes. Mina oleksin pidanud ta kohvikusse kutsuma, mina olen ju mees! Tänapäeva naised ajasid mulle hirmu peale. Periood, mida mu teadustöö käsitles, oli midagi muud – tollal käisid naised väljas ainult ema või mehe loal. Aga nüüd kutsub ilus naine mind kohvikusse, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi.
„Jah,” leidsin ma hea ja lakoonilise vastuse. Paari sekundiga olid mu ürikud tagasi riiulitesse lennanud ja ma ise jakki pugenud. „Võime minna.”
Tänav vaatas meid ükskõikse ja hallina. Nädalatagusest soojusest polnud midagi järele jäänud, jälle võimutsesid vihm ja tuul. Surusin oma portfelli tugevamini kaenlasse ja püüdsin enda samme Nina omadega kohandada. Ta oli isegi minu kõrval üllatavalt väike. Madalad arhiivilaed tekitasid illusiooni palju pikemast inimesest.
„Kas sul on mingi lemmikkohvik?” küsisin ma juttu juhtida püüdes. „Siin lähedal on päris mõnus prantsuse kohvikoht.”
„Ma tahan vaikset ja hubast,” poetas Nina mokaotsast.
Ma ei saanudki aru, kas see pidi olema repliik prantsuse kohviku kasuks või kahjuks. Aga vähemalt tema teadis, mida ta tahab. Minul polnud sellest õrna aimugi.
Lõpuks sisenesime ühte vaid mõne istekohaga baari. Keegi pidas seda ilmselgelt ajaviiteks, nii väike baar midagi sisse küll ei toonud. Kõige kaugemas nurgas istus üks ülikonnastatud inimene, rohkem kedagi polnud. Ja ega suurt rohkem poleks ka mahtunud. Nina tervitas baarimeest – oli selge, et see polnud tal esimene kord seal viibida.
Tellisime kohvid ja ma söandasin ennast maksjaks pakkuda.
„Ma ju võiksin sind esimese töönädala puhul kostitada,” lisasin selgituseks.
„Ma olen harjunud ise maksma,” teatas naine sõbralikult. Arhiivist väljas ei tihanud ma teda isegi mõttes tüdrukuks kutsuda. All arhiivitolmus olin mina kuningas ja käskija, see siin oli tema maailm ja valitsusala.
Vestlesime tööst ja tühjast-tähjast ning ma hakkasin oma mõttekrambist üle saama. Baarimees vahtis osavõtmatult televiisorit ja urahtas ainult korra Renne matuseid kajastava lõigu peale. Eelmise päeva matused olid ikka veel kuum kõneteema.
„Mees tegi kliendi paljaks,” kommenteeris baarmen, nähes, et me pead samuti ekraani suunas pöörasime, „ja saatis ta siis kõige külmemasse kongi. Ega selline asi tasumata ei jää, selge see.”
„Mis ta siis
