ja hakkas kiirustades ukse poole minema. Uksel ta aga seisatas ja astus paar sammu tagasi.
„Ühe teene te võiksite mulle tõesti osutada,” pomises ta justkui kahevahel olles.
„Alati valmis kasulik olema,” vastasin ootusärevalt. Mulle hakkas kohale jõudma, mida tähendab väljend, et tasuta lõunaid pole olemas. Renne antud sajaline pidi ilmselt sundima mind mingeid teeneid tasuta osutama.
„Te töötate siin arhiivimaailmas,” alustas advokaat mind hetkekski silmist laskmata. „Kas teil siin kaarte ka on?”
Esimese ja teise lausepoole vahel ma küll seost ei näinud, kuid vastasin jaatavalt. Küsimus tundus nii veider ja ootamatu, et mu näost võis välja lugeda suure ja siira küsimuse.
„Mind huvitaks Aafrika, täpsemalt Aafrika põhjaosa – teate, Egiptus ja muu.”
Aafrika kaarte oli meil eri sajanditest, oli mustvalgeid ja värvilisi, mõõtkavaga 1: 10 ja mõõtkavaga 1: 10 000. Hämmastusest üle saanud, püüdsin selgitada, et „Aafrika, Egiptus ja muu” on suhteliselt laialivalguv formuleering, kui kaardist rääkida. Mille jaoks seda kaarti vaja läheb, kui suur see peaks olema ja muu säärane info olnuks teretulnud.
Renne nägu muutus kärsitusest punaseks ja ta põrnitses mind oma paksude klaaside tagant lausa vaenulikult.
„Teate, mul on kiire ja ma ei jõua reisibüroodes tungelda. Ma lootsin, et kui teil siin mõni Aafrika kaart peaks käepärast olema, siis ma heidaksin sellele pilgu peale,” seletas mees rabinal. „Tahan puhkust võtta ja vähemalt kuuks ajaks Aafrikasse minna.”
Lubasin kiiresti ühe kaardi tuua ja tormasin piki riiuliterivi ruumi teise otsa. A oli alguses, uks lõpetas tähestiku. Kui ma oma kaheksakümnese tulu nii hõlpsalt saan välja teenida, siis vaadaku terviseks.
Kahe suure kaardiga tagasi lauani jõudnud, avasin need ja lasin Rennel Aafrika kohale kummarduda. Vaadelnud kaarti mõned sekundid, Renne tänas ja lahkus, mapp näpus.
Saa sa neist paragrahviväänajatest aru. Mida ta siis nüüd oma pilguheiduga teada sai? Vaatasin hetkeks ise ka kaardile, kuid midagi huvitavat sealt küll silma ei hüpanud. Kairo, Niilus … Ei hakanud selle üle pikemalt juurdlema, töö vajas tegemist. Rikkus ja kerge raha olid mulle võõrad, võõras oli ka Renne.
Ilmselt polnud mulle sel päeval ette nähtud rahulikult töötada. Mõne minuti pärast avanes rauduks taas kurja kriuksatusega ning seekord ilmus uksele kauneim olevus, keda meie arhiiv oma saja-aasta pikkuse ajaloo vältel näinud oli. Ürikule sai jälle osaks oht maha kukkuda.
„Halloo!” hõikas imeline olend vaikselt. Hea meelega oleksin riiuli taha varju jäänudki – sellised olevused liiguvad ainult filmides ja unenäos, päris elus ei tohi neid ehmatada, siis nad haihtuvad nagu unenägu. Pärast salajast imetlushetke astusin siiski varjust lambi valgussõõri ning tervitasin kohmetu köhatuse saatel.
„Keda ma võiksin kutsuda?” Küsimus oli iseenesest tobe, sest peale minu ruumis kedagi polnud. Arhiiv asus keldris ja ilmselt oli ta juba kõiki teisi kohanud.
Tüdruk ei teinud mu kohmetust märkamagi. Ta astus rõõmsalt kaks sammu ettepoole ning tema aval nägu säras rõõmsalt. Jäin ainiti jõllitama ta tumerohelistesse silmadesse. Neisse oleks võinud ära uppuda.
„Ma ei tahaks teile tüli teha,” kõlas keldrikorruse katakombide all sillerdus, „aga ma olen ajalootudeng ja mind saadeti siia praktikale. Neljas kursus? Nina Anderson?”
Küsiv hääletoon oli tingitud mu ilmest. See ei reageerinud muule kui roheliste silmade liikumisele. Lõpuks taipasin, millest tüdruk rääkis, ning püüdsin ennast kokku võtta.
„Niiiii … Jajah …” alustasin asjalikult, kuid sellega mu seostatud kõne ka lõppes. Mida pidin ma selle kena inimlapsega ette võtma? Mulle polnud keegi mingist praktikandist rääkinud. Ja kuidas pidin ma siin oma tööd tegema, kui selline neidis mööda minu territooriumi ringi liigub? Kauni pildi asemel hakkas mulle kangastuma segipaisatud arhiiviruum, kus iga riiuli peal vedeles huulepulk või ridikül.
„Ja kes teid saatis?” sain lõpuks siiski midagi asjalikku öeldud. Mind valdasid skisofreenilised tunded – ühelt poolt tahtsin Ninaga tutvust sobitada, teisalt tundsin lausa füüsilist vastumeelsust kellegagi oma arhiivi jagada. Seda enam, et Nina võis mind igal ajal ümber sõrme keerata. Selleks olin ma kohe ja alati valmis.
Nina ei kasutanud mu kohmetust kurjasti. Teatanud professori nime, kes ta siia maa-alusesse maailma oli saatnud, muutis ta teemat ja takistas niimoodi oma edasist ülekuulamist.
„Mulle tuli uksel see Renne vastu,” teatas Nina vandeseltslaslikult ja istutas ennast laua taha. Kui vana ta õigupoolest võis olla? Kakskümmend kaks? Kakskümmend viis? Igatahes mitte üle kahekümne kuue. Kui neljas kursus, siis pigem kakskümmend kaks. Midagi tema olekus siiski pani mind pidama teda vanemaks – piisavalt kaua oli mu pilk tema silmades puhanud.
„Ja mis see Renne teile ütles?” püüdsin seltskondlikku vestlust arendada, kuid mõistsin kohe oma pingutatud kõne abitust. Nagu onu oleks lasteaialapsega rääkinud. Langetasin relvad.
„Teate,” alustasin otsustavalt ja kordasin veel kord: „Teate.”
Tütarlaps vaatas mulle oma selge pilguga ootavalt otsa.
„Teate, ma ei ole kunagi ühtki üliõpilast juhendanud ja üldiselt ei kavatse ma seda ka teha. Teie ilmumine oli minu jaoks kahte moodi üllatus. Esiteks ei teadnud ma kedagi oodata ja teiseks pole siin keldris ealeski nii … ilusat inimest viibinud. Ja ma peaksin veetma teie seltskonnas veel nädalaid?”
Mu paisu tagant pääsenud kõne ei paistnud Ninat karvavõrdki häirivat. Vastupidi, ta hakkas rõõmsalt naerma ning vaatas mulle veidi punastades otsa.
„Ärge kartke, ega ma teid ei sega. Ja ma ei vaja mingit juhendamist. Mul on oma teema, millega siin tegeleda, ning praktika tähendab lihtsalt ajutist töökohta. Ma oleksin siin teie territooriumil ainult kuu aega.”
See viimane oli selgelt minu ärritamiseks. Ilmselt mõjusin oma hoiakuga oma maa-ala valvava koerana, kuid … kuu aega!!
Kas rõõmustada? Või ahastusse langeda?
Kuu aega koos veetleva olevusega oli ahvatlev, kuid siis pidi mu oma teadustöö valmimine samavõrra edasi lükkuma. Ma tundsin ennast piisavalt – sellise segaja kõrval ei suutnud ma selgelt mõelda.
„Renne marssis siit välja ja oleks mu peaaegu pikali jooksnud,” ütles Nina jälle teemat vahetades.
„Jah, ta käis siin Aafrika kaarti vaatamas,” teatasin kuivalt ja püüdsin samal ajal järgmisi samme ette kalkuleerida. Kutsuksin ta õhtul välja? Aga kuhu? Ja ma ei saanud ju uskuda, et tal juba oma poissi pole.
Kiikasin vargsi ta sõrmede poole. Abielus ta vähemalt polnud.
„Aafrika?” küsis Nina arusaamatuses. „Milleks talle Aafrika kaart?”
„Ta hakkab Aafrikasse puhkusele sõitma.” Püüdsin jätta endast mulje kui prominendi sõbrast ja viipasin kaartidele.
„Tal pole eriti aega mööda reisibüroosid käia, tuli vaatas siin kaardi üle.”
„Ma olen teda kohtus näinud,” valas Nina õli tulle, „seal paistis ta selline tossike, aga siin käis nagu marssal ringi.”
Kiire
