haigusest, mis ennast tunda andis. Võib-olla oli viimase süstimise mõju hakanud kaduma, valu oli vana tuttav, kes kasutas juhust, et korraks sisse astuda ja tere õhtust öelda.
„Muidugi – kus mujal ta peaks siis olema, kui meie mõlemad oleme siin,“ ütles ta siis sama lihtsalt ja loomulikult, nagu ta oli kogu aeg rääkinud. Tundsin häbi, nagu oleksin küsinud midagi väga rumalasti – nii võib küsimishimuline väike laps teinekord äkki oma küsimust häbeneda.
Selles polnud ju midagi erilist – kuigi ma polnud näinud Lindude saart, siis tundsin ometi Surnud mehe mäge. Minagi olin seda kartnud. Ja ma ei usu, et ma oleksin heameelega Lindude saarele sõitnud.
„Aga meri – suur avameri? Kas sa ei igatse mõnikord ka sinna?“
„Päris avamerd ei ole ma kunagi näinud, ja ma ei usu ka, et see mulle eriti meeldiks. Kui ei saa omal jõul üle läve, on nii palju lähedal, mida igatseda, et ei taha mõeldagi kaugetele randadele.“
See oli ju risti vastu sellele, mida ma varem olin kuulnud ja lugenud. Aga muidugi ei saa ma kuigi kõrgelt hinnata mu haige sõbra psühholoogilisi teadmisi. Ta ei teadnud nähtavasti, et ta igatses valesti.
„Muidugi olen lugenud,“ ütles ta. „Aga ma ei tea, kas see on õige. Ma loen üldse palju, kuigi ma kõigest ei saa aru. Lugesin hiljuti, et ükski inimene ei saa teist aidata. Kas see peaks olema õige? Mis sa arvad?“
„Arvan, et ükski inimene ei saa ise ennast aidata.“
„Aga siis on inimene ju täiesti abitu?“
„See ei tähenda sugugi seda. Ma ei usu nimelt, et kumbki raamat on täis tõde. Ei maksa üldse tähele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavmõtteliselt kõlavaid sõnu, mis palju midagi ei tähenda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud.“
„Kas tõesti? Päris suuri raamatuid kohe?“
(Ta võttis raamatu, veidi kõhkleva uudishimuga, ta hele pilk eksles võõrastel sõnadel, mida ta katsus omamoodi kokku lugeda. Ta pilgus võis märgata mõningal määral imestust, aga mitte imetlust, aukartusest rääkimata. Hädaohtlik silmapilk oli möödunud. Ma võtsin raamatu tagasi.
„Ega lugemisest niikuinii palju välja ei tule.“
„Jah, on juba pime,“ ütles ta,
See olin mina, kes imetles.)
„Nüüd ma tean, miks ma sind ootasin. Ega sinagi seda vist siiamaani ei teadnud?“
„Ma arvan, et parem on võimalikult vähe küsida.“
„Aga nüüd sa tead. Sa ei ole siiamaani midagi minust kirjutanud.“
„Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem.“
„Kas tõesti? Või on see ka mõnes raamatus?“
„Veel mitte. Nii et seda võib uskuda. Sa oled ju ka ise endale välja mõelnud Lindude saare ja Surnud mehe mäe.“
„Ei saa öelda, et ma oleksin nad välja mõelnud. Lindude saar on ju olemas. Ta on seal, kaardil, me võime mõlemad teda oma silmaga näha.“
„Aga tal ei ole nime, nagu sa ütlesid. Või kui ongi, siis on tal mingi teine nimi, millest sul pole mingit kasu. Lindude saare oled sa siiski ise välja mõelnud. Sama lugu on minu inimestega. Pole sugugi võimatu, et ma neid kõiki olen kuski kohanud, vähemalt näinud. Olgu siis rongis, tänaval või nüüd viimati kohvikus. Nimed aga annan ma neile ise ja luuletan juure Surnud mehe mäe ja tütarlapse, kes kardab lindusid.“
Ta hakkas naerma. „Olgu siis pealegi – võid needki endale saada.“ Siis muutus ta jälle tõsiseks. „Ma tahaksin heameelega, et sa kirjutaksid minust.“
„Ma ei tea, kas sobib teha erandit… Miks sa seda tahad?“
„Seda ma ei oska seletada. Või oota – ma katsun siiski… Sa ütlesid, et sa ei kirjuta kunagi tõelistest inimestest, eks ole? Võib-olla muutun ka mina siis vähem tõeliseks, kui sa minust kirjutad. Mõnikord arvan, et see oleks kergem.“
„Hea küll, ma katsun siis. Aga ma ei saa lubada, et see õnnestub sel määral, et sa minu raamatus saad tõeliseks ja tegelikkuses ebatõeliseks. Ja sa ei tohi pärast pahaks panna, eriti mitte sellepärast, kui ma juure luuletan Surnud mehe maja ja tütarlapse roosas kleidis.“
„Tütarlaps roosas kleidis – sa mõtled Bellat? Miks mitte?“
„Ma ei tea muidugi, kas Bella ka kardab lindusid. Ma ei tea isegi, kas ta on kunagi seal saarel olnud. Igatahes ei ole veel ükski mees linnast tulnud ja teda kaasa viinud. Nagu näed, ei ole sugugi nii kerge tõelisust ja luulet kokku sobitada.“
„Sellest ei ole midagi – Bellal on veel üks teine nimi. Võimalik ka, et see on hoopis teine tütarlaps. Sa ei tea vist sedagi, et Bella on kihlatud. Mitte päriselt, sõrmustega ja nii. Aga seegi sünnib veel täna õhtul, kui mitte „William ei sega ennast vahele. Ta on siiamaani vastu olnud. Allan ei ole talle suuremat meele järgi.“
„Allan? See on noormees sõdurimundris, kes laulab, eks ole?“
„Sõdur? Muidugi mitte. Kuidas võiks see olla sõdur? Sa ei näi vist paljugi asju teadvat. Ei, see on see teine noormees, kes klaverit mängib. Aga mis sõdurisse puutub – kas sa oled teda näinud?“
„Muidugi! Kuidas ma muidu võiksin temast rääkida?“
„Ma arvasin, et sa oled selle juure luuletanud,“ ütles ta kavala naeratusega. „See on imelik – sa tead nii vähe, ja oled siiski näinud sõdureid, keda paljud ei näe. Mina näiteks ei ole ühtki näinud. Ja ometi olin ma ise sõdur, kui ma haigeks jäin. Aga nüüd ma ajan kaks hoopis ise asja segamini.“
Ta hääles ei olnud ei uhkust ega kibedust. Ma pidin mõtlema teistele sõdureile, kes iial ei väsi oma võlakirja igaühele nina alla torkamast. Ja ometi on nad vähemalt kunagi teadnud, mille eest nad on maksnud. Oli see siis vabadus ja isamaa, kuulsus- ja saagiiha, või lihtsalt ürgtungide vaba väljapurse. Ollel ei ole mingit võlakirja. Kõik on nii mõttetu, kui pole kedagi süüdistada, kelleltki midagi nõuda.
„Olgu – annan sulle kirjutamiseks täiesti vabad käed,“ ütles ta resigneerunult. „Mul ei ole ühtki medalit, mille sa peaksid tingimata asetama õigele kohale.“
„Nii vabad kui mu käed üldse saavad olla. On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, kõige tugevamad neist on loodusseadused. Nad ei ole nimelt kuigi tugevad, mu käed, ja see seob neid rohkem kui miski muu.“
„Saan aru,“ ütles ta ja vaatas oma kätele.
Kõhklesin, kas öelda seda, millele ma praegu kõige rohkem mõtlesin. Kõhklesin mitte ainult tema pärast.
„Ma tean ka, mis on kõige raskem, kui inimene kõik kakskümmend neli tundi päevas on teiste hoole all, kes kõige oma armastusväärsuse juures siiski on ainult vangivalvurid. Olen seda isegi üle elanud, kuigi nõrgemal kujul. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab. Aga sellest ma muidugi ei kirjuta. Sellest ei saa
