te juhtisite mu tähelepanu kõrvale, ja nüüd ma saan trahvi.”
“See läheb teile maksma sada franki. Te näete isegi, et teil on kasulik minu viisteist pangatähte vastu võtta.”
“Härra, parempoolne ametivend läheb kärsituks, ta kordab oma signaale.”
“Las ta kordab, teie aga võtke raha.”
Krahv pistis rahapaki ametnikule pihku.
“Aga see pole veel kõik,” ütles Monte-Cristo. “Viieteistkümne tuhande frangiga te ära ei ela.”
“Koht jääb mulle alles.”
“Ei, te kaotate selle. Sest te annate edasi hoopis teise signaali, kui teie ametivend teile.”
“Härra, mis ettepanek see on?”
“Lapsetemp.”
“Härra, kui mind selleks ei sunnita…”
“Ma kavatsen teid tõesti selleks sundida.”
Ja Monte-Cristo tõmbas taskust veel ühe paki.
“Siin on veel kümme tuhat,” ütles ta. “Koos viieteistkümne tuhandega, mis teie käes on, teeb see välja kakskümmend viis tuhat. Viie tuhande frangi eest ostate te kena majakese ja kaks arpaani maad. Ülejäänud kakskümmend tuhat annab teile aastas tuhat franki rendist.”
“Aed, mille suurus on kaks arpaani?”
“Ja tuhat franki rendist.”
“Oh sa taevavägi!”
“Võtke ometi!”
Ja Monte-Cristo toppis ametnikule kümme tuhat franki vägisi pihku.
“Mida ma pean tegema?”
“Mitte midagi keerulist.”
“Aga mida siis?”
“Kordama neid signaale siin.”
Monte-Cristo võttis taskust paberi, millel oli kolm märki ja numbrid, mis järjekorras tuli neid edasi anda. “Nagu näete, ei võta see kaua aega.”
“Jah, aga…”
“Selle eest saate te virsikuid ja kõike muud.”
Hoop tabas. Mees läks näost punaseks nagu palavikus ja jämedad higipiisad veeresid ta laubalt, kui ta krahvilt saadud signaalid üksteise järel edasi andis, sellal kui parempoolne telegrafist vehkis hirmsasti, sest ta ei taibanud midagi märkide muutusest ja arvas, et virsikukasvataja on hulluks läinud.
Vasakpoolne ametimees kordas aga püüdlikult virsikukasvataja signaale, mis lõpuks siseministeeriumis vastu võeti.
“Nüüd te olete rikas,” ütles Monte-Cristo.
“Jah,” vastas ametnik, “aga millise hinnaga.”
“Kuulake mind, kallis sõber,” ütles Monte-Cristo, “ma ei taha, et te peaksite südametunnistuse piinades vaevlema. Uskuge mind, ma vannun teile, te ei teinud kellelegi halba, vaid aitasite jumala tahtmist läbi viia.”
Ametnik silmitses rahatähti, katsus neid, luges üle. Ta oli näost kahvatu, siis jälle õhetas, lõpuks tormas ta oma tuppa, et juua klaas vett. Aga ta ei jõudnudki vee juurde ja vajus oma kuivatatud ubade keskele minestanult maha.
Viis minutit pärast seda, kui uudis oli jõudnud ministeeriumisse, laskis Debray hobused ette rakendada ja kihutas Danglars’i poole.
“Kas teie mehel on Hispaania laenupaberite kuponge?” küsis ta parunessilt.
“Muidugi on. Kuue miljoni eest.”
“Müügu maha mis tahes hinna eest.”
“Mispärast?”
“Don Carlos on põgenenud Bourges’ist ja läinud tagasi Hispaaniasse.”
“Kuidas te seda teate?”
“Pagan võtaks,” kehitas Debray õlgu, “nagu ma ikka uudiseid tean.”
Paruness ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta tõttas oma mehe juurde, kes tõttas omakorda maakleri juurde ja käskis sellel mis tahes hinna eest paberid maha müüa.
Kui pandi tähele, et härra Danglars müüb, langesid Hispaania väärtpaberid kohe. Danglars kaotas viissada tuhat franki, aga ta sai kõigist kupongidest lahti.
Sama päeva õhtul võis lugeda “Messager’st”:
“Telegraafiteade.
Kuningas Don Carlos, kes viibis Bourges’is valve all, pääses põgenema ja pöördus üle Kataloonia piiri tagasi Hispaaniasse. Tema pooldajad alustasid Barcelonas ülestõusu.”
Terve õhtu räägiti vaid Danglars’i ettenägelikkusest, kes oli oma kupongid maha müünud, ja tema spekulandiõnnest – ta oli kaotanud vaid viissada tuhat franki.
Kes olid oma kupongid alles hoidnud või Danglars’i omi ostnud, pidasid ennast laostunuks ja veetsid õige viletsa öö.
Järgmisel päeval võis lugeda “Moniteur’ist”:
“Eile teatas “Messager” täiesti alusetult Don Carlose põgenemisest ja ülestõusust Barcelonas.
Kuningas Don Carlos ei ole Bourges’ist lahkunud ja poolsaarel valitseb täielik rahu.
Eksituse põhjustas telegraafimärk, millest saadi udu tõttu valesti aru.”
Väärtpaberid tõusid kaks korda nii palju, kui olid langenud. Kui nüüd eelmisele kaotusele lisada ärajäänud teenimisvõimalus, siis oli Danglars ühtekokku miljonist frangist ilma jäänud.
“Kena lugu!” ütles Monte-Cristo Morrelile, kes oli parajasti tema juures, kui teatati kummalistest kursimuutustest börsil, mille ohvriks Danglars oli langenud. “Mina tegin kahekümne viie tuhande frangi eest avastuse, mille eest oleksin valmis koguni sada tuhat maksma.”
“Mida te siis avastasite?” küsis Maximilien.
“Leidsin vahendi, kuidas aidata aednikul lahti saada unihiirtest, kes tema virsikuid sõid.”
V
VIIRASTUSED
Esimesel pilgul, väljastpoolt vaadates, ei olnud Auteuil’ maja sugugi hiilgav, ei midagi säärast, mida oleks võinud oodata päratu rikka krahv Monte-Cristo eluasemelt. Ent lihtsus sõltus peremehe tahtest, kes oli kategooriliselt keelanud väliselt midagi muuta. Et selles veenduda, piisas tutvumisest maja sisemusega. Niipea kui uks lahti tehti, oli vaatepilt hoopis teine.
Härra Bertuccio oli maitseka sisekujunduse ja selle teostamisega iseennast ületanud. Nii nagu omal ajal oli d’Antini hertsog lasknud ühe ööga maha raiuda Louis XIV pilku häirinud allee, nii oli Bertuccio kolme päevaga täis istutanud täiesti tühja õue: koos hiiglamullapalliga toodud ilusad paplid ja sükomoorid andsid nüüd varju maja peafassaadile,
