plaani, kus olid märgitud puude arv ja koht, kuhu nad tuli istutada, ja kui ulatuslik ning millise kujuga pidi olema õuesillutise asemele tulev muru.
Maja oli selle tõttu tundmatuseni muutunud ja isegi Bertuccio kinnitas, et ta ei tunne seda enam ära keset haljendavat rohelust.
Kuna ta juba kord seal oli, oleks valitseja meelsasti ka aias midagi muutnud, aga krahv oli selle kategooriliselt ära keelanud. Bertuccio hüvitas oma pettumuse sellega, et kuhjas kõik eestoad. trepid ja kaminad lilli täis.
Valitseja ülimat osavust, mis seisnes teenimises, ja peremehe ülimat tarkust, mis seisnes oskuses end teenida lasta, näitas see, et maja, mis oli seisnud elaniketa kakskümmend aastat ja mis oli veel eile olnud nii nukker ja sünge, läbi imbunud imalast lehast, mida võiks nimetada aja lehaks, oli ühe päevaga hakanud elama, täitus isanda lemmiklõhnadega ja koguni lemmikvalgusega. Majja tulles leidis krahv eest oma raamatud ja relvad, nägi armastatud maale, eestoas olid koerad, kelle hellitused talle meeldisid, linnud, kelle laulu armastas. Kogu maja oli kui Okasroosikese loss – see elas, laulis, õitses nagu need majad, mis on meile kaua väga kallid olnud ja millesse oleme jätnud, kui oleme õnnetuseks pidanud sealt lahkuma, osa oma hingest.
Teenijad saalisid rõõmsalt ilusal õuel edasi-tagasi, ühed kamandasid köögis ja liikusid väledalt alles eile parandatud treppidel, otsekui oleksid nad alati selles majas elanud, teised askeldasid tõllakuurides, kus korralikult nummerdatud ja lahtrites sõidukid näisid seal olevat olnud juba viiskümmend aastat. Tallides aga hirnusid sõime ääres seisvad hobused tallipoistele vastu, kes rääkisid oma hobustega palju viisakamalt kui paljud teenijad oma peremeestega.
Raamatud olid paigutatud kappidesse vastamisi olevate seinte ääres ja neid võis olla umbes kaks tuhat köidet. Üks osa kappe oli ette nähtud kaasaegsetele romaanidele ja alles eile ilmunud raamatud ilutsesid kuldpunases köites juba riiulil.
Teisel pool maja. raamatukogutoaga külgnevas ehitises oli triiphoone, kus haruldased taimed õitsesid suurtes jaapani pottides ning keset seda silmi ja haistmismeelt rõõmustavat imet seisis piljardilaud, mille hajali pallid jätsid mulje, et mängijad on lahkunud kõige rohkem tunni aja eest.
Suurepärane Bertuccio oli jätnud puutumata vaid ühe toa. Teise korruse vasemas nurgas paiknevast toast, kuhu pääses suurelt trepilt ja kust võis lahkuda salatrepi kaudu, kõndisid teenrid mööda uudishimulikult ja Bertuccio õudusest värisedes.
Täpselt kell viis jõudis krahv Ali saatel Auteuil’ maja ette. Bertuccio ootas seda saabumist murelik-äreva kannatamatusega – ta lootis kuulda kiidusõnu, samas aga kartis kulmukortsutust.
Monte-Cristo astus õuel tõllast maha, käis kogu maja läbi ja tegi aias ringi – ta vaikis ega ilmutanud mingit heakskiidu või rahulolematuse märki.
Astudes siis oma magamistuppa, mis asus suletud toa suhtes maja teises otsas, sirutas ta käe väikese roosipuust kapi laeka poole, mis oli juba tema esimese siinkäigu ajal ta tähelepanu köitnud.
“Siia kõlbab ainult kindaid panna.” ütles ta.
“Just nii, kõrgeausus,” kinnitas Bertuccio näost särades, “tõmmake see lahti ja te leiate sealt kindad.”
Ka teistest kappidest leidis krahv seda, mida soovis leida – lõhnaõlipudelid, sigarid, ehted.
“Väga hea,” sõnas ta veel kord.
Bertuccio lahkus heameelest särades – nii vägev oli krahvi tegelik mõju kõigile lähikondlastele.
Täpselt kell kuus kostis hobuse trampimist peavärava ees. Spahikapten tuli oma Medeahiga.
Monte-Cristo ootas teda naeratades peatrepil.
“Päris kindlasti olen ma esimene!” hüüdis Morrel. “Tegin seda meelega, et saaksin teiega enne teiste tulekut pisut omavahel olla. Julie ja Emmanuel palusid teid kõigest südamest tervitada. Oo kui vaimustav siin on! Ütelge, krahv, kas teie teenrid hoolitsevad hästi mu hobuse eest?”
“Olge mureta, kallis Maximilien, nad tunnevad asja.”
“Ta tuleb kuivaks hõõruda. Kui te teaksite, kuidas ta kihutas. Nagu tuulispask!”
“Pagana pihta, seda ma usun, ta maksis ju viis tuhat franki!” ütles Monte-Cristo niisuguse häälega, nagu räägib isa pojaga.
“Te kahetsete?” ütles Morrel avala naeratusega.
“Mina! Jumal hoidku selle eest!” vastas krahv. “Ei. Kahetseksin ainult seda, kui hobune oleks vilets.”
“Hobune on nii hea, kallis krahv, et härra de Château-Renaud, kes on parim asjatundja Prantsusmaal, ja härra Debray, kes ratsutab ministeeriumi araabia hobustega, on minust natuke maha jäänud, nagu näete, kuigi neil on kannul proua Danglars’i hobused, kes traavivad oma kuus ljööd tunnis.”
“Nad tulevad siis teie kannul?” küsis Monte-Cristo.
“Seal nad ongi.”
Samal hetkel jõudiski vahus hobustega kupee ja kaks äraaetud ratsut maja väravasse, mis nende ees avanes. Tõld sõitis oma poolringi ära ja peatus trepi ees, kannul kaks ratsameest. Debray kargas sadulast maha ja astus tõllaukse juurde. Ta ulatas käe parunessile, kes tõllast välja astudes andis talle tähelepandamatult märku, mida ainult Monte-Cristo ära tabas.
Krahvi pilgu eest ei jäänud midagi varjule ja selle kerge liigutuse varjus aimas ta välgatavat paberilipakat, mis teatavaid kogemusi reetva osavusega libistati proua Danglars’i käest ministri sekretäri pihku.
Naise kannul tuli pankur nii kahvatu näoga, nagu astuks ta välja hauast ja mitte tõllast.
Proua Danglars vaatas uurivalt ringi, lastes oma pilgul, mida ainult Monte-Cristo mõistis, libiseda üle õue, peristüüli ja maja fassaadi. Surudes siis maha kerge erutuse, mis oleks kindlasti ta näol peegeldunud, kui ta oleks suuteline olnud kahvatama, astus ta trepist üles, öeldes Morrelile:
“Härra, kui te oleksite mu tuttav, küsiksin ma teilt, kas teie hobune on müüa.”
Morreli näole libises naeratus, mis üsnagi sarnanes grimassiga, ja ta pöördus Monte-Cristo poole, otsekui paludes teda kimbatusest välja päästa.
Krahv mõistis teda.
“Proua, miks te seda küsimust mulle ei esita?” küsis ta.
“Teilt, härra, ei või midagi soovida, sest kui seda teha, võib täiesti kindel olla, et seda ka saadakse. Sellepärast küsisingi ma härra Morrelilt.”
“Kahjuks võin ma kinnitada, et härra Morrel ei või oma hobusest loobuda,” sõnas Monte-Cristo. “Ta peab hobuse endale jätma, see on temale auküsimus.”
“Kuidas nii?”
“Ta vedas kihla, et taltsutab Medeahi poole aastaga. Mõistate nüüd isegi, paruness, et kui ta müüb oma hobuse maha enne kihlveo tähtaja lõppemist, siis kaotab ta mitte üksnes kihlveo, vaid lisaks öeldakse veel, et ta lõi kartma. Aga üks spahikapten ei või enda kohta niisugust arvamust levida lasta isegi mitte siis, kui põhjuseks on kauni naise kapriis, mis on minu arvates pühamaid asju maailmas.”
“Näete, proua…” ütles Morrel, vaadates tänuliku naeratusega Monte-Cristo poole.
“Minule paistab pealegi,” ütles Danglars tõreda tooniga, mida ei suutnud
