Ja Silver hakkab kapteniks ning hoiab kogu aeg ühte silma kinni,” naljatas Jan.
„Teate, minge Kuu peale oma Silver Ükssilmaga!” vihastas Silver, kes sai aru, et tegelikult tögatakse teda, mitte ei mõelda parvele nime.
„Ära nüüd vihasta, ei pane Silver Ükssilma. Tegelikult peab laevadel olema naisenimi,” teadis Jan. „Kõigil purjekatel on naisenimi.”
„Kus ta siis on! Lendav Hollandlane on naisenimi või?” näitas Mart oma teadmisi.
„Nojah, see ei ole, aga kust sa tead, et see hollandlane polnud naine?” ei jätnud Jan jonni.
„Ah, ära aja jama, ei olnud,” ajas Mart vastu. „Ja üldse – kas sa siis tahad meie parvele nimeks panna Piret või Siiri või ma ei tea, mis veel? Mis parv see oleks, kui sel selline nimi oleks!”
Jan nõustus, see kõlaks imelikult. „Sul on õigus, peab ikka midagi ägedamat välja mõtlema. Aga mis te arvate Röövlinäost ?”
„Röövlinägu… Ei tea, kah kuidagi imelik. Mis nägu see ikka on – see on ju parv,” lausus Silver.
„Aga Sarviline?” sekkus nüüd jutusse Villu.
„Jah, pole paha, aga siis peaksid parvel sarved ka olema,” leidis Mart.
„Aga paneme hoopis nimeks Sarvedeta Saatan!” pakkus Silver. „See on ju päris lahe nimi.”
„Ohoh, miks mitte! Ja meie oleme Sarvedeta Saatanad…” lausus Jan mõtlikult. „Ja saarele paneme nimeks Põrgu Vaal!” lisas ta.
„Miks vaal?” ei mõist nud Mart.
„No aga vaata seda saart siit – see meenutab ju täpselt vaala, kes purskab vett välja,” selgitas Jan.
Poisid keerasid pead ja vaatasid vaikides saart.
„Ah sa poiss, on jah!” hüüatas Silver. „Täitsa nagu purskaks vett välja.”
„No aga siis jääbki nii, et saar on Põrgu Vaal ja parv on Sarvedeta Saatan,” lausus Mart ja muheles rahulolevalt.
„Äge!” oli Jan rahul, et saarele jäigi tema pakutud nimi.
„Aitab nüüd, veame viimased palgid ära ja hakkame ehitama, varsti on õhtu käes,” lausus Silver ja hakkas metsa poole liikuma, et järgmist palki tuua.
Kui kümme palki oli tiigi kaldale veetud ja ritta laotud, avastasid poisid, et neid on väga keeruline omavahel nii kinnitada, et rasked palgid ka kokku jääksid. Lihtsalt risti üle löödud ja naeltega kinnitatud toigastest ei aidanud. Tuli mõelda välja midagi muud, mis palke omavahel ühendaks.
„Kuulge, Robinson Crusoe kasutas asjade sidumiseks liaane,” pakkus Jan.
„Mis asju?” turtsatas Villu.
„Liaane, palmiliaane. Need on nagu köied, aga tegelikult on taimed,” seletas Jan.
„Ja sa siis pakud, et me peaks siit tiigikaldalt hakkama palmipuid otsima? Oled sa ka ikka nupumees!” parastas Silver.
„Ei-ei! Meie võime liaanide asemel kasutada köit. Tuleb palgid omavahel kinni siduda, saate aru?”
„Aa… Selge värk, nii saab küll, aga meil pole praegu köit kuskilt võtta,” lausus Silver.
„Õhtu hakkabki kätte jõudma, lähme täna koju ja homme tuleme tagasi,” jätkas Jan. „Kuskilt ikka köit leiab. Kellelgi kodus nööri on?”
„Seda kulub ikka päris palju, oma kümme meetrit võib minna. Mul küll kodus nii palju nööri pole,” lausus Villu.
Teised arvasid, et ka neil pole. Sellest võis probleem saada. Kavalpea Mart ei lasknud aga murel süveneda.
„Kas meil on just jämedat köit vaja või saame nööriga ka hakkama?” uuris ta.
„Jäme köis on ikka parem, hoiab palke tugevamalt. Päästaks ka see, kui saaks hästi palju tavalist nööri, mille punuksime jämedamaks. See tähendab, et nööri on vaja vähemalt kolm korda rohkem kui köit, sest me peame sellest patsi punuma,” jutustas Jan.
„Kas keegi oskab patsi punuda?” küsis Silver.
„Küll me hakkama saame, aga enne on vaja nöör leida. Ja vähemalt kolmkümmend meetrit,” lausus Jan.
„Mul on mõte!” sähvatas Mardil pähe. „Õhtul, kui hämaraks läheb, võiks mõne maja tagant pesunööri ära virutada!”
„Ära jama, kui vahele jääd, saad vanamehelt kodus sellise koosa, et…” ütles Jan, kuid samas tundis ka, et see oleks üks võimalus.
„Kui pimedam on, ei tohiks probleemi tekkida. Lõikan kähku nöörid puude küljest lahti, keeran kokku ja minekut,” suurustas Mart oma oskust ega.
„Ah, Jan, küll ta hakkama saab, ära põe!” rahustas Villu sõpra. „Mäletad, kuidas Mart enne kadripäeva ema tagant neli paari sukkpükse näppas, nii et see ei saanudki teada, kuhu need kadusid.”
„See oli lahe jah, aga ma pole päris kindel, et Mardi ema teada ei saanud – Mart oli pärast kadripäeva mitu päeva koduarestis,” meenutas Silver muiates.
„Hea küll, ärge pange siin pada, jäin vahele jah, aga mitte kohe. Kui ma pärast kadriskäimist koju läksin, unustasin suka pähe. Pärast, kui ema avastas, et sukad on kadunud, siis talle meelde tuligi, et mul oli sukk peas,” jutustas Mart oma altminekust, mille eest ta koduaresti pandi. Ema oli olnud hirmus vihane, sest sukad olid kallid ja neid oli poest harva saada. Selge see, et kui poeg korraga neli paari sukki pihta paneb ja need sõpradele kadripäeval pähe tõmbamiseks jagab, siis ajab vihale küll.
„Kuna meil nööri ostmiseks raha pole, siis, Mart, lase käia, vehi see nöör sisse. Saame homme ikka parve valmis teha,” teatas Silver lõpetuseks.
Asi oli otsustatud. Mart võttis mure lahendamise enda kanda, teistel tuli vaid loota, et sõber vahele ei jää.
„Kaome nüüd koju,” sõnas Jan. „Aga teeme nii, et me ei räägi kellelegi, mida me siin teeme. Kui keegi meid siin näeb ja midagi küsib, siis ütleme, et püüame kala.”
Poisid jäid nõusse. Salapärasus tegi ettevõtmise veelgi põnevamaks. Ja kui teised Kelleri poisid kuulevad, et kellelgi on kuskil oma saar ja parv, küll nad on siis kadedad! Võib vaid arvata, mis sellele järgneb. Võimalik, et mõned tahavad saart endale vallutada. See mõte käis Janil peast läbi juba siis, kui ta Silveri ja Mardi kampakutsumise Villule välja pakkus – parem, kui poisse on parasjagu palju, et kutsumata külalistele vastu astuda.
Silveri ja Mardi puhul oli ka see hea, et nad olid tugevad poisid ning Janist ja Villust vanemad. Mart oli 11-aastane ja Silver juba 13. Kuigi Villu ja Jan olid alles kümnesed, suhtusid Mart ja Silver neisse nagu võrdsetesse, sest nad olid kõik koos Kelleris üles kasvanud. Peale selle käisid Jani vanemad kõigi poiste vanematega tihedalt läbi. Õigupoolest olid nad kõik töökaaslased. Kelleri suurim ettevõte oli õlle- ja veinivabrik ning suur osa kohalikke töötas just seal.
Igatahes ei muretsenud Jan veel eriti palju selle pärast, kas Sarvedeta Saatana meeskonnal tuleb oma saart kaitsma hakata või mitte. Ja kui nad peaksidki seda kunagi tegema,
