Memmult, ent päris mitmelt mehelt, kellest suurem osa töötas Best Bistros. Kristian tahtis siiski endast jätta vägeva seksimurdja mulje ja hakkas laduma isa pornoajakirjadest loetud roppusi:
„Ime seda, libu…”
„Kuidas, palun?” sülitas Piko munni välja.
„Seda et, see tuli kogemata.”
Piko haaras karmi käega Kristiani kannidest ja kähistas nagu ehtne domina:
„Sina oled minu libu, ja sina teed nii, nagu mina käsin…”
„Just, seda me teen…” vigises Kristian pisarsilmil, sest üks terava küünega sõrm oli lipsanud dildost ärritatud urruauku. „Kas sobib, armuline valitsejanna, kui võtaksite oma sõrme nüüd mu tagumikust välja?”
„Ei sobi, sest see passib sinna,” naeris Piko tähendusrikkalt ja pressis sõrme sügavamale hella pärakusse.
Piko oli Kristiani põletikulisest tagaaugust õndsas teadmatuses ja pidas Kristiani palvet osaks mängust. Kristian neelas pisaraid ja imestas, kuidas kepihimu valust hoolimata aina kasvas.
„Nüüd laku mind, koer,” käratas Piko ja pööras oma palja tagumendi Kristiani ette.
Mõlemad noored olid nüüd neljakäpukil nagu kaks peni, Piko, perse püsti, ees ja Kristian taga, nägu sügaval persekannikate vahel. Piko küüs oli hella tagumikuaugu verele kraapinud, aga isegi reitele valguv veri ei pannud Kristiani lõpetama kiimas tiinekaahtri lakkumist.
Piko isa oli hankinud endisest kodukohast ehtsat Lapi puskarit ja peitnud selle moosikeldrisse. Oli saabunud aeg kummutada uue aasta terviseks vähe teravam naps.
Moosikeldrist kostis kummalist ludinat ja üminat. Esimesena kerkis silme ette mõte koerapesakonnast, kes varastas tema seadusevastast viina. Maruvihasena paiskas ta ukse lahti. Ukse poole tuiutas ta oma tütrega nahistava kräsupea verine perse.
„No mida vittu sul nüüd perses on?” küsis Piko isa.
Kristian pööras välkkiirelt ümber ja niutsatas ettevaatlikult:
„Veri.”
„Kelle?”
„Minu oma.”
JAANUAR 1985
Kristiani urruauk oli hakanud meenutama maasikapirukat, verd immitsema ja noormees sai veel ainult seista või kõhuli lebada, nii et ta oli viimaks sunnitud oma pepuauku arstile näitama. Ta ei kavatsenud doktorile mingil juhul rääkida kogu tõde oma pärakuauku toimunud külaskäigust, vaid pobises ainult midagi mingist müstilisest vidinast, mis kogemata ta tagumikku lipsas. Arst nõudis siiski täpsemat infot selle eseme kohta.
„No see on samasugune nagu mehe till, aga ei ole mehe till. Loomulikult.”
„Kas sa pistsid selle sinna ise?”
Kristian piidles arsti kahtlevalt.
„No mina ise ei hakka ju endale midagi tagumikku torkama. See on ju minu pepuauk.”
„See tähendab siis, et keegi pistis sinna midagi, mis tekitas nii hirmsa põletiku?” päris arst punaselt hõõguvat rosinat uurides.
„Jaa… Ja eks seal käis üks sõrm ka…”
„Sinu oma?”
„Ei, mu armsama…”
„Nüüd ei tohi sinna pista midagi muud kui minu kirjutatud salvi, ja seda jälle ei tohi lakkuda.”
„No ega ma sinna ei ulata ka.”
„Seda ma mõtlesingi, et mitte keegi ei tohi seda lakkuda.”
„Ja seda et, miks seda siis kellegi suhu ei tohi minna?”
„Sest see sisaldab boorhapet.”
„Kas ma pean määrima oma pepuauku mingi happega?” kohkus Kristian.
„See ei ole puhas boorhape, vaid beebide pepukreem, mis sisaldab boorhapet.”
„Ahjaa,” noogutas Kristian, tõmbas kiiresti püksid tagasi jalga, napsas retsepti pihku ja küsis veel ukselt: „Eee, seda et, ega me sellest ju kellelegi ei räägi?”
„Meid, arste, seob vaikimiskohustus,” naeratas doktor.
„Ja kiku selle peale, et nii on,” lisas Kristian kiiresti.
Arst vaatas hämmeldunult Kristianit, kelle süütul näol säras väikese poisi võidukas ilme.
„Küllap siis vist.”
„Okei, ma lähen siis nüüd seda pepuhapet ostma. Tšau!”
„Tšau…”
Kodus täitis Kristian kuulekalt salvituubil olevat juhist: kanda kolm korda päevas õhukese kihina põletikulisele kohale. Kristiani salvituubiga kempsu kadumised rääkisid emale ja isale karmi tõtt: poja alumises otsas oli käimas mingit sorti remont. Otto oli valmis kihla vedama, et Kristian on saanud selle hirmsa aidsi, millest kõik infokanalid kriiskasid. Kristian oli vetsus oma hirmsaid asju üle elanud taguotsa ravitsemas, kui Hertta ja Otto vaidlesid ravi tegeliku põhjuse üle.
„Kust see poiss selle aidsi saama pidi?” turtsatas Hertta.
„No kas või sellelt Rock Hudsonilt.”
„Ega sellist haigust nüüd küll mingi salviga ravita,” pahandas Hertta. „Ja kuidas pagan pidi Kristian kokku puutuma Oscari võitnud näitlejaga?”
„Ega seda ei tea, ööd läbi ta neis baarides tolgendab.”
„Kui Rock Hudsonil ka oleks aids, siis mingisse Kallio nurgakõrtsi ta nüüd ka diskorit nakatama ei tuleks,” puhises Hertta.
„Ega neid Ameerika tolasid ei tea, seda raha on neil ka nii sitta kanti,” mühatas Otto ja tatsas vetsu ukse taha. „Halloo! Kas sul on aids või?”
Kristian määris parajasti pepuauku antibiootilist salvi ega taibanud, et küsimus oli mõeldud temale. Otto lõi paar korda rusikaga vastu ust ja küsis uuesti:
„Kas see aids on sul juba kõrvad ka umbe paistetanud või?”
Alles nüüd mõistis Kristian, et küsimused aidsi kohta puudutasid teda.
„Ega see aids kõrvadesse ei löö, va paks!” vihastas Kristian.
Otto pöördus vapustatult Hertta poole:
„Kuulsid, milleks see Rock Hudsoni madrats mind nimetas?”
Uks lendas lahti ja Kristian torkas oma just tagumikus seigelnud salvised sõrmed Ottole ninasõõrmetesse ja käratas:
„Nuusuta ka natuke Rock Hudsoni tilli!”
Otto hoidis kahe käega ninast kinni ja pasundas:
„Kuradi raisk, ta sõrmed haisevad sita järele ja ta torkas need mulle ninna.”
Hertta
