kõige hellem koht oli jälle tema voodi alt leitud ajakiri Nutte, milles Saksa paksmaod noori naisi panid.
„Lõpetage ära!” nähvas Hertta.
Kristian ei andnud alla, vaid viskas enne toast välja tormamist veel:
„Pealegi saan mina tegelikult ka selliseid naisi panna!”
Hertta mõttemaailma ei mahtunud endiselt, et tema kullatupsuke kellegagi voodivigureid harrastab.
„Kristian, sina ei pane kedagi! Vähemalt mitte tüdrukuid! On selge?” kurjustas Hertta leegitsevi silmi.
„Ööö, jaa. Küllap.”
Hertta tormas magamistuppa ja lõi ukse enda järel kinni. Otto vahtis, silmad suured peas, kinnist magamistoa ust.
„Kuhu mina siis nüüd lähen?” küsis Otto.
„Sohvale. Seal on sinu koht, Pontu,” ütles Kristian ja sulges end oma tuppa.
Kristian kavatses teha enne Best Bistro õhtusesse vahetusse minekut lühikese lõunauinaku. Voodit päevaseks uneks korda pannes leidis ta padja alt Otto tervituse: ajakirja Roodurahvas. Kristian käkerdas ajakirja tihedaks palliks ja viskas selle isale sülle:
„Siin on sulle natuke lugemist, sõjahull!”
Otto viskas palli tagasi ja urahtas:
„Ja sina lähed kaitseväe orkestrisse kitarri tinistama.”
„Ega ikka ei lähe.”
Magamistoast kostis Hertta käratus:
„Lõpetage, kuni pole veel hilja!”
„Vaata nüüd, mis sa tegid,” viibutas Kristian Ottole sõrme. „Ema vihkab sind iga päevaga üha enam.”
Selles Kristian ei eksinud.
Kuna lõunauinakust ei tulnud midagi välja, läks Kristian oma suhet turgutama. Pärast vana-aastaõhtu sündmusi ei pidanud Kristian eriti meeldivaks kohtumist Piko papaga, nagu laplased isa nimetavad, ja ta helistas hoopis Eränkävijä platsi telefoniputkast oma armastatud tõmmule ja tulisele tüdrukule ning ütles, et on täiesti väljas. Piko meelest oli see väga vaimukalt öeldud.
Pikol oli seljas valge Luhta sulejope, mis oli noorte hulgas kõige kuumem talvemood. Peas oli tal tohutu tutiga kaunistatud müts. Kristiani meelest oli Piko maailma kõige seksikam kaaslane. Teismeliste mõõdupuu järgi olid Kristian ja Piko juba vana paar, sest käisid üle poole aasta, aga nad sülelesid ikkagi nagu värskelt armunud.
„Sa oled arenenud,” kiitis Piko Kristiani suudlemisoskust.
„Sina samuti,” neelas Kristian suhu kogunenud sülge.
Piko oli peikale õpetanud, et ühelegi tüdrukule ei meeldi, kui tal püütakse keelt suust välja imeda. Õpetus oli esimese korraga mõjunud, sest nüüd oleks Kristiani keelega võinud kas või linnupoega elustada, nii hellalt seikles see Piko suus.
„Sa oled nii nämma,” puges Piko veelgi sügavamale Kristiani sülle.
„No eks sina ju ka.”
Piko meelest oli Kristianil peale kõige muu täiesti meeletu huumorimeel.
Paarike läks Siilitie jaamast metroo peale.
„Mulle kuidagi jubedalt meeldib sind tööle saata,” tunnistas Piko.
„Jah, aga varsti saab see otsa, sest ma lähen asendusteenistusse.”
Nad istusid vastamisi metroo oranžidel kahekohalistel pinkidel. Kristiani ja Piko vastas istus umbes kuuekümnene kohalik veteran.
„Mis see asendusteenistus on?” küsis mees.
Kristian oli mehe uudishimutsemisest hämmelduses.
„Ööö, see on nagu nii, et ei pea kedagi laskma.”
„Kas mul on mingi uudistesaade vahele jäänud?”
„Ööö, kuidas nii?”
„Kas Soome on kellegagi sõjas?”
„Ööö, ega vist.”
„Keda sa siis laskma pidid minema?”
„No neid teisi ajateenijaid.”
Mees tõusis kiiresti püsti ja tormas vaguni teise otsa. Minnes pobises midagi vabaduses olevast kuradi hullust.
„Kuhu see vanamees kadus?” imestas Kristian.
Rong jõudis just Herttoniemi jaama.
„Läks vist maha,” osutas Piko perroonil turvameestele midagi erutatult seletavale mehele.
Rong jõnksatas jälle liikvele.
„Imelik tüüp,” turtsatas Kristian.
„Oli jah.”
Rong saabus Hakaniemi jaama. Noored astusid vagunist välja ning jalutasid teise liini väljapääsu poole, kui märkasid kahte ähvardaval ilmel lähenevat politseipatrulli.
„Siin on midagi juhtunud,” pigistas Kristian kaitsvalt Piko kätt.
„Et nagu mida?”
Samas haarasid Kristianist tagantpoolt neli paari tugevaid käsi ja eest lähenenud inspektorid tormasid, nuiad käes, tema poole.
„Laske lahti! Inimrööv! Appi!” kisas Kristian.
Piko oli kukkunud selili maha ja jälgis õudusega, kuidas kaheksa vormis politseinikku Kristianit raudu kammitsesid.
„Kuulge, mida te enda arust teete?” kisas Kristian maas.
„Rahune, siis ei ole sul üldse valus,” kamandas üks politseinik.
Kristian suutis niipalju pead pöörata, et nägi enda ümber karja vormis härgasid.
„Huh, õnneks jõudsite nii kiiresti kohale.”
„On hull jah,” nentis üks politseinik, tõstis noormehe paarimehe abiga püsti ja hakkas teda väljapääsu poole talutama.
„Aga kuulge, ma saan siit ise ka ohutult minema,” arvas Kristian.
Samal ajal jäid kaks inspektorit Pikot küsitlema.
„Kas sa tunned seda isikut?” küsis politseinik.
„Muidugi, ta on mu poiss-sõber.”
Politsei märkis Piko andmed üles.
„Kas tal on ka varem märgatud vaimuhaiguse tunnuseid?”
„Mis vaimuhaiguse?” ärritus Piko. „Ta on minu peika, mitte mingi hull.”
Politseinikud vaatasid teineteisele otsa ja lasid Pikol minna.
„Ma lähen nüüd oma
