sellest siis on, kui ma käin kähku kontrollimas, kas kõik on okei?”
„Hesperia haiglas?”
„Jah.”
Pena kehitas õlgu.
„Ega siis polegi vist midagi. Peaasi, et nupp normaalse kiirusega nokib.”
„Just nii!” vihastas Kristian ja pani plaadimängijale Tuula Amberla hitiks tõusnud „Lulu”. „Ja mina hakkan nüüd inimesi rahuldama.”
Pena läks kavalalt naeratades tagasi portjeetööle.
„Ilusat õhtut publikule ja tere tulemast DJ Kristiani seltsi,” alustas Kristian julgesti. „Loodetavasti annate andeks, et hiljaks jäin, aga tuli käia Hesperias ühe arstiga rääkimas ja selle peale kulus aega. Aga nüüd tuleb täiesti jubedalt kõva hitt. Tuula Amberla „Lulu”!”
Isegi tugevalt purjus kliendid vaatasid imestades laval õõtsuvat kahupead.
„Ma ütlesin ju ammu juba, et see on üks ilgelt imelik tüüp, ehkki plaati oskab mängida,” nügis üks püsikunde teist.
„Jaa, need kuradi kodused keemilised ajavad pea jumala sassi,” mörises ta kaaslane ja tõmbas õlle lõpu näkku.
Kristian õõtsutas muusika rütmis metsikult puusi, ehkki hitt oli pigem melanhoolne kui rõõmus. Ootamatult tuli jälle lavale Pena.
„Mis nüüd jälle on?” pahandas Kristian, sest arvas Penat tema vaimse tervise kohta küsivat.
„Kui sul paus tuleb, siis tule korra ukse juurde. Sind oodatakse seal.”
„Jälle need valepolitseinikud või?”
„Mis pagana valepolitseinikud?” imestas Pena.
„Seal pole siis pollarid?”
„No kui need on politseist, siis on sinna hakatud palkama päris noort rahvast soomlasi kaitsma,” ütles Pena ja läks uksele tagasi.
Kristian mängis kuulekalt kolmveerandtunnise seti lõpuni, enne kui söandas minna seadusega ette nähtud pausile, mille pidi veetma restorani puhkeruumis. Riietehoiu letil istus valges Luhta sulejopes tüdruk.
„Piko? Mida sina siin teed?” haaras Kristian tüdruku sülle ja hakkas ahnelt ta huuli otsima.
Pena katkestas kirgliku suudluse.
„Kuulge, lõpetage nüüd. See on alkoholiloaga restoran, mitte mingi laste musinurk.”
Piko sai lõpuks rääkida.
„See oli nii kena, et sa mu sisse lasid, ehkki ma pole küllalt vanagi, aga seal väljas on sigakülm.”
Ka Helsingis oli terve talve kannatatud rekordiliselt külmade ilmade all.
„Jaa, see on sigatore, aga miks sa siia tulid?” uuris Kristian.
„Kontrollima, kas sa ikka terve oled.”
„Aga ma olen ju alati.”
„Nojaa, aga kui need mendid su ära viisid, siis ma kohe arvasin, et nad teevad sulle midagi halba.”
Kristian pigistas liigutatult Pikot.
„Sa oled mulle tõesti väga oluline,” neelas Kristian pisaraid.
„Sina mulle ka.”
Kristian pöördus vesiseil silmil Pena poole ja küsis väriseva häälega:
„Äkki sa saad mu armsama kuhugi riietehoidu paigutada, kuni ma tööd teen?”
„Siis et ma paneksin ta sinna rippuma nagu tagi?” viipas Pena nagide poole.
„Jaah.”
Piko kuulas imestades vestlust.
„Millest te siin räägite?” küsis Piko.
„Sinust,” vastas Kristian.
„Mina küll kuhugi riietehoidu rippuma ei jää. Lähen nüüd koju.”
„Ega sa pahaseks ei saanud?” ehmatas Kristian.
Kristiani paanika sulatas Piko südame.
„Muidugi mitte. Kes võiks sinu peale pahaseks saada,” kahmas Piko Kristiani kaissu.
„Peale sinu vanamehe,” mõmises Kristian paksu sulejope vahelt.
Kristian jäi restorani paokil uksele kaugenevale Pikole järele lehvitama.
„Äkki paned ukse kinni,” palus Pena.
„Miks?”
Pena koputas aknal olevale kraadiklaasile, mille elavhõbedatriip oli langenud miinus 25 kraadini.
„Ai jaa,” hakkas Kristian vabisema. „Kuidas sa sellise pakasega oma Mirafiori liikuma saad?”
Kristian oli paar korda Pena Fiat Abarth 131 Mirafioriga koju saanud.
„Ma lähen varsti ja panen ta hetkeks käima,” tunnistas Pena.
„Ah soo. Aga kes siis kundesid vastu võtab?”
„Kas või sina.”
„Aga mina olen ju diskor.”
„Tule järgmise pausi ajal siia,” pakkus Pena ja pilgutas silma.
Kristianile ei meeldinud tegelikult, kui täiskasvanud mees talle silma tegi.
„No jaa, ma võin tulla, aga ära seda enam tee.”
„Mida?”
Kristian pilgutas Penale silma just samal hetkel, kui Elsa Hakala fuajeesse vaatama tuli.
„Mis mängu siin mängitakse?” küsis Elsa.
Kristian ehmatas, mõistes, et ta ei olnud personali pausiruumis.
„Ööö, sellist nagu silmamängu,” puterdas Kristian.
„Kellega?”
„Penaga.”
Elsa vaatas vaheldumisi kahvatut Kristianit ja lõbustatud Penat.
„Mängige oma mänge kusagil mujal, mitte siin,” turtsatas Elsa ja marssis uksest välja. „Ja mängijad on pausi ajal tagaruumis, mitte riietehoius.”
„Kuhu ta läks?” piiksatas Kristian.
„Ma arvan, et koju, aga pea meeles, tule järgmise pausi ajal siia.”
„Jaah.”
Kell oli juba pool kaksteist ja plaadikeerutajal ees õhtu viimane veerandtunnine vaheaeg. Ehkki Elsa oli keelanud Kristianil tolgendada pauside ajal mujal kui personalile mõeldud tagaruumis, trotsis ta bossi käsku ja seadis töökaaslase soovi sellest ülemaks.
