raputas vihaselt kuseseid käsi.
„Sihukesed eided saadetakse otseteed eesliinile miine otsima,” ennustas Otto.
„No nii! Jälle jäid vahele! Ise väitsid, et Soomes ei ole mingit sõda, aga nüüd on äkki olemas eesliin, kus peaks mingeid miine otsima! Sinust peaks vähemalt sada korda soomusautoga üle sõitma!”
Otto oli rahul, sest oli jälle kord suutnud Kristiani korralikult endast välja ajada.
„Mine pese end nüüd kohe korralikult puhtaks, siis tehakse sinust seal puhas mees.”
Kristian kihutas isa vannitoast välja ja hakkas end ägedasti asendusteenistuse jaoks korda seadma. Ta oli hoolikalt uurinud, milline oli Soome relvastatud kaitse käsuliin. President Mauno Koivisto oli kaitsejõudude ülemjuhataja, nende komandör oli kindral Jaakko Valtanen ja kaitseminister Veikko Pihlajamäki. End küürides tegi Kristian sõjaplaani: ta läheb kõigepealt kaitseministri jutule ja alles siis ülemjuhatusse, ja kui ka seal mõistlikku juttu ei kuulda, siis Manu jutule presidendilossi. Kristian pritsis näole mehe kombel korralikult Eau de Cologne 4711 lõhnavett, sest tahtis kuni lõhnani välja rõhutada, et on mees, ehkki soovib minna asendusteenistusse.
Otto istus rahutult raadio ees.
„Mis nüüd?” küsis Kristian.
„Seal tiblade juures möllab mingi kuradi katk, mis tapab vanu mehi.”
Kristian pressis samuti kõrva raadio pisikese ja krabiseva kõlari ligi. Nõukogude Liidu juht Konstantin Tšernenko oli surnud.
„Kas ta suri katku?” üllatus Kristian.
„No seal on neid vanakesi ju läinud nagu doominonuppe.”
„Kes seal siis veel surnud on?” pistis Kristian,
„Kõigepealt läks see šnautseri nägu Brežnev, siis kukkus Andropov ja nüüd veel see muumia ka.”
„Aga need teised surid ju varem.”
„Varem ja varem,” tõstis Otto häält. „Kust kurat me teame, millal see Tšernenkogi tegelikult suri. See avaldati alles nüüd.”
„Miks nad sellist infot varjama pidid?”
„Ära küsi, kui välispoliitikast midagi ei mõista,” turtsatas Otto ja ajas Kristiani raadio juurest minema.
Kristian sai jälle kinnitust kahtlusele, et Otto ei olnud õige instants otsustamaks, kas kaitseväeteenistus on talle hea või halb.
„Ma lähen nüüd armee ülematele teatama, et ei lähe sinna,” hüüdis Kristian ukselt.
Otto loivas esikusse vaatama Kristianit, kes oli pakkinud enda paksu helesinisesse sulejopesse, mille õlgadel olid, nagu toona kombeks, tumedamad sinised kangasiilud.
„Nii sa, eskimotuutu, arvad,” urises Otto ja hakkas Kristianit trepikotta trügima.
„Tead, sinul ei ole võimu mind mingisse armeesse saata,” pani Kristian vastu.
„Seda me veel vaatame,” mühatas Otto ja lõi ukse kinni.
Kaks Pesost läksid sihikindlalt oma ähvardusi teoks tegema, Kristian Lõuna-Makasiinikatule ja Otto telefoni juurde.
„Halloo, kas kaitseminister räägib?” küsis Otto.
„See on kaitseministeeriumi keskjaam.”
„No ühenda siis kohe kaitseministriga, on vähe tõsisem jutt.”
Keskjaam taipas, et seda helistajat ei tasunud ühendada isegi mitte ministri sekretäriga.
„Mida teie jutt puudutab?”
„See on minu ja kaitseministri vaheline asi,” kähvas Otto.
„Ta ei ole praegu kohal, aga kas ma saan edasi anda mingi sõnumi?” küsis keskjaam.
„Jaa, öelge talle, et kohe, kui Kristian Pesonen oma sinises jopes sinna jõuab, tuleb ta vangistada, pea kiilaks ajada, tribunali viia ja kohe kaitseväkke määrata.”
Naine tegi, nagu kirjutaks Otto sõnumi üles, ja lubas anda Otto Pesose kirja ministrile edasi kohe, kui too tagasi jõuab.
„Tore. Ja seda koerapoega mitte ei või, vaid peab korralikult sakutama.”
„Ütlen ka selle ministrile edasi,” lubas naine.
„Muidugi ütled, sest teie, eided, olete meie, meeste, alamad,” urahtas Otto ja pani toru ära.
„Just nii, armuline härra,” turtsatas naine Otto hullu jutu peale.
Pärast helistamist tõi Otto külmkapist ühe Lahti sinise ja läks sohvale oma võimuvõitlusvõitu tähistama.
„Raisk, vaatame nüüd, kuidas sind paika pannakse…”
Kristian astus sihikindlalt mööda Kasarmitori serva kaitseministeeriumi peaukse poole. Maja massiivset väravat mõõtes taipas Kristian, miks selle koha nimi oli kaitseministeerium: seal oli ilmselgelt palju, mida kaitsta, aga kahjuks ilma Kristian Pesose panuseta. Uksevalvur vaatas uudishimulikult kahupäist noormeest.
„Kuidas saan aidata?” küsis valvur.
„Tulin tooma kurba uudist kaitseminister Veikko Pihlajamäele.”
Valvur muutus valvsaks, sest tegu võis olla mõne ministri lähisugulasega.
„Üks hetk,” ütles valvur, sulges luugi ja helistas ministri sekretärile.
„Siin Vartiainen väravast. Siin on keegi Pihlajamäe sugulane, kes toob ministrile kurva uudise.”
„Oh, hirmus. Saada ta kohe siia,” pahvatas sekretär, mõtlemata pikemalt sugulase nime ja toodava sõnumi peale.
Valvur avas värava turvaluku ja lasi Kristiani siseõuele.
„Oodake siin, teile tullakse vastu,” lubas valvur.
„Teile? Ma tulin ju üksi,” imestas Kristian.
Valvur vaatas imestusega lokilist noormeest ja noogutas ainult ebakindlalt pead.
„Seda et, ma lähen sinna siis üksi?” päris Kristian.
„Seda et, teile tuleb saatja.”
„Ükskõik,” ohkas Kristian.
Sõjaväemundris mees tuli viima Kristianit kaitseministri jutule.
„Tunnen kaasa,” alustas mees.
Kristian arvas, et mees tunneb kaasa ta otsusele loobuda kaitseväekohustusest.
„Pole vaja kaasa tunda, see on tegelikult mu endise isa süü.”
Sõdur vaatas korra Kristianit, aga ei julgenud rohkem pärida, tegu oli ju siiski kaitseministri isiklike asjadega.
Lõpuks jõudsid nad kaitseministri ukse taha. Sekretär kinnitas veel sisetelefoni
