see avarii juhtus?” tahtis Hertta teada.
„Mina võin rääkida!” pakkus Kristian pahaselt. „Otto vajutas äkki piduri põhja ja peaaegu kohe pärast seda sõitis meile tagant sisse selline valge kaubik, mille juht kägistas Ottot ja pärast lõi kuuldavasti veel haamriga pähe.”
Hertta pöördus aeglaselt Otto poole ja küsis:
„Kas sa jäid kõnniteel auto alla enne või pärast seda avariid?”
„Äh? Kas Otto jäi veel auto alla ka?” oli Kristian üllatunud.
Otto oli rääkinud Herttale hädavale kõnniteel auto alla jäämisest.
„Noh, ma olin seal Ladas, kui ma auto alla jäin,” puterdas Otto.
„Kuradi tõbras!” karjatas Hertta, tõmbas mantli selga ja lahkus välisust paugutades korterist.
„Ku… Kuhu ta läks?” küsis Otto tasasel häälel.
„Sinna, kuhu minagi, välja, valevorsti juurest minema,” turtsatas Kristian ja läks Piko juurde.
MÄRTS 1985
Kodus oli meeleolu endiselt palavikuline, sest auto oli neile välja makstud ja kindlustusfirma hinnangul saaksid nad küll osta uue Lada, aga parimal juhul vähemalt viis aastat vanema mudeli. Hertta imestas, kuidas sai auto väärtus ühe päevaga nii palju langeda.
„Äkki oli asi neis peatugedes, mille Otto prügikasti viskas,” arvas Kristian.
„Kas sa, õnnetu jämekael, jõudsid juba selle auto osi prügikasti visata?” hämmeldus Hertta.
„Ei teinud ma nendega midagi,” nähvas Otto plastmasskraega tugevasti toestatud pead pööramata.
„Paistab küll…” turtsatas Hertta. „Aga uut Ladat sa ka sellesse peresse ei hangi, muidu saab sellest su kolimisauto.”
Otto ei vastanud midagi, vaid konutas sohval nagu kurg, kael püsti.
„Kristian, sulle tuli muide täna kutse sinna kaitseväkke,” meenus Ottole.
„Ku… Kuidas see võimalik on?” ehmatas Kristian.
Otto viipas raamaturiiuli servale pandud kaitsejõudude ümbrikule. Kristian avas ettevaatlikult kirja, milles teda paluti kutsealuste komisjoni küsitlusele. Kaitseministri visiitkaardil paistis olevat soodustav mõju, sest aega oli kulunud vaevalt kaks nädalat.
„Väga kahju, aga minu asendusteenistusse mineku asi liigub sama kiiresti kui su Ladale perse sõitnud Toyota Hiace,” irvitas Kristian Otto poole.
„Käi kõigepealt seal komisjonis ära ja vaatame siis, kuhu nad su määravad,” teatas Otto võidus kindlana.
„Aga käingi!”
Kristian läks oma tuppa, torkas Sharpi makki Tapani Ripatti Ocsidi saatest peale võetud Basf C90 kasseti ning pani mängima uusima lemmikloo, Billy Oceani „Loverboy”.
„Pane see leierkast vaiksemaks, kui sul ei ole mingit muud lugu kui ainult see kuradi tümps!” käratas Otto elutoast.
Kristian keeras maki kõvemaks ja hakkas kaasa huilgama:
I say yeah, yeah, yeah, yeah!
Wanna be your lover lover
wanna be your lover lover loverboy.
Lover lover yeah – wanna be your lover
Lover loverboy.
Otto ilmus ukse vahele ja hakkas, ise näost tulipunane, röökima: „Kui see makk vaiksemaks ei jää, lendab see kohe aknast välja!”
„Kas nii, nagu sina pidid sealt Ladast lendama, kui mina poleks kruvikaga vahele tulnud?”
Otto pigistas pakse rusikas käsi ja mõtles, kas lüüa Sharpi plastmasskarp puruks vastu Kristiani pead või põrandat. Kristian jätkas Billy Oceani saatel ulgumist. Otto rühkis elutuppa ja otsis välja inglise keele sõnaraamatu.
„Raisk, seda ma arvasin, jälle mingi pedevärk…” pomises Otto. „Lover boy, kurat küll!”
Kristian oli hakanud muusika taktis riideid vahetama. Kõrvalseisja pilgu läbi paistis see väga kohmaka stripptantsuna. Otto tuli just teatama oma suurest avastusest Kristiani loo sõnade asjus, kui leidis poja riietest välja väänlemas nagu maotantsitaja.
„Mida kuradit sa nüüd sipled?” ehmatas Otto.
„Tantsin!” ärritus Kristian.
„Üksi?”
„Loomulikult, ja pealegi vahetan riideid. Äkki läheksid sealt vahtimast ära, pervo?”
Otto oleks pead vangutanud, kui see oleks võimalik olnud, aga pidi nüüd leppima vaid raske ohke, ümber pööramise ja tagasi sohvale komberdamisega. Kristian jätkas tantsides riiete valimist, sest ta läks õhtul tööle.
Üle pika aja oli Kristianil ees köögi- mitte diskorivahetus, nii et esinemisriiete valimisele kulutatud aeg oli raisku läinud.
Elsa Hakala oli püüdnud teha vahetuste graafiku nii, et Kristian ja restorani Hispaaniast Soome kolinud peakokk Manolo korraga tööle ei satuks, aga nüüd juhtusid mehed esimest korda pärast koka kiilaks jäämist ühte kööki. Kristian oli nimelt pahasena torganud töötava elektrivispli hispaanlasest koka juustesse, millest tekkis selline pundar, mida ei suutnud lahti harutada isegi kohale kutsutud juuksur.
Rõõmsasti ümisev Kristian astus kööki, kus turriskarvaline Manolo valmistas ette makaronivormi koostisosi. Kristianit nähes haaras ta suure lihanoa, astus sammu tagasi ja küsis:
„Kuidas tuju on?”
Kristian pani Manolo küsimust imeks.
„Vahi, Manolo,” rõõmustas Kristian. „Eks mu tuju on ikka alati hea. Vist.”
„Vist?” ehmatas Manolo ja pigistas noa tugevamini pihku. „Kas sa ei tea, mis tuju sul on?”
Kristian kaotas kannatuse otsekohe, kui talle midagi mõistmatuks jäi.
„Mis see sinu asi on?”
Manolo haaras lõikelaua kilbiks ja hakkas Rooma sõduri kombel Kristiani poole hiilima. Samas astus Elsa Hakala kontorist köögipoolele ning märkas kummaliselt küürutavat hispaanlasest kokka ja suuri silmi jõllitavat Kristianit.
„Manolo! Kas sa ei mäleta, mille eest ma sind viimati hoiatasin?”
Manolo mäletas viimast hoiatust hästi ning pillas õudusega maha nii lõikelaua kui noa, mis kukkus, tera ees, otse hispaanlase jalalabasse. Kokk kartis siiski võimalikku vallandamist nii kohutavalt, et ei märganud end vereloigus seisvat, enne kui Kristian põrandale osutas ja küsis:
„Kas see tuleb sinu jalast?”
„Jesús! Mu jalg on pooleks!” hakkas Manolo hädaldama.
„Oh teid küll,” oigas Elsa ja tormas oma kontorisse abi kutsuma.
Kristian
