style="font-size:15px;"> „Kas neelasid keele alla või lõikas nuga selle maha?” küsis Kristian.
„Äkki oled vait ja tood mulle rätiku?” pobises Manolo.
„Kavatsed duši alla minna?” oli Kristian üllatunud.
Manolo pööras nutuse pilgu Kristiani poole ja anus:
„Pole tarvis rätikut tuua, aga äkki oled hetke täiesti vait. Ma palun.”
„Okei.”
Kristian hakkas töölaual olevaid asju korraldama, kuni peatus äkitselt, kummardus Manolo kõrva juurde ja sosistas:
„Kas täiesti hiirvaikselt või tohin natuke pottidega kolistada?”
Manolo ei vastanud midagi, vaid pomises vaikse häälega mingit hispaaniakeelset palvet.
Restoran Best Bistro asus Kallio tuletõrjedepoost vaid kiviviske kaugusel, nii et kiirabi saabus kõigest hetkega.
Kiirabimehed tõmbasid vilunud liigutusega noa jalast välja ja tegid verisele koivale ajutise sideme.
„Peame ta viima Töölö traumapunkti, et kontrollida, kas mõni kõõlus pole katki läinud.”
„Kas tal on kõõlus katki?” ehmatas Kristian.
Manolo vaatas paluvalt kiirabijuhi poole, et ta kiiresti ohutusse kohta viidaks.
„Võimalik,” vastas üks kiirabimeestest.
„See on ju kohutav, sest kui ma olin alles päris väike laps, laulis mu endine isa mulle ikka: „Munni sees katkes pealmine kõõlus, sinna ja tänna see lõdvalt nüüd kõõlub”,” leelotas Kristian. „Kas Manolot ootab nüüd sama?”
„Olge nii kenad ja viige mind ära,” oigas Manolo põrandalt.
„See on teine kõõlus,” naeris kiirabimees ja hakkas kaamet kokka kanderaamile upitama.
Kristian lehvitas Manolole nagu eemalduvale ookeaniaurikule. Elsa uuris Kristianit mõtlikult.
„Kas arvad, et saad üksi hakkama?”
„Ööö, et nagu millega?” kõhkles Kristian.
„Köögivahetuses,” jätkas Elsa.
„Muidugi.”
„Püüan sulle asendaja abiks kutsuda, aga vähemalt natuke aega pead üksi töötama.”
„Selge!” lõi Kristian sõjaväelase kombel kannad kokku ja tõstis parema käe lokilise tuka juurde.
Manolo töölaual ootas hunnik kooritud sibulaid. Kristian kiirustas Elsale järele küsima, mis toitu too kooritud sibulatest soovis. Karmitoonilise, kuid lühikese vestluse järel oli Kristianil päevselgelt meeles, et täna on Best Bistro menüüs kaks suurepärast rooga: makaronivorm ja küpsetatud räimed kartulipudruga.
„Seda et, kummasse ma need sibulad panen?” küsis Kristian ettevaatlikult.
„Tõsiselt või?” päris Elsa süngemaks muutudes.
Kristian taipas kohe, et jaatav vastus võis lõpetada hästi alanud peakokakarjääri.
„Muidugi mitte. See oli nagu nali. Selline sööklanali.”
„No tore,” ohkas Elsa, patsutas Kristiani vinnilist põske ja sulgus jälle oma kontorisse.
Õhtust kujunes lõpuks tõsine lotovõit, sest kööki ilmus isegi Kristiani kõige ettevaatlikuma hinnangu kohaselt kõige kaunim naine, keda ta kunagi näinud oli, võib-olla ehk oma ema järel.
„Tšau, sa oled vist Kristian?” ulatas noor kokariietes naine käe.
„Ööö, jaa. Olen Kristian,” punastas Kristian.
„Ma olen Kirsi ja tulin sulle appi.”
Naine oli võib-olla 25-aastane krunni keeratud süsimustade juustega kaunitar. Ta rohelistes silmades ei olnud piiskagi mürki, vaid ainult naiselikku soojust ja uudishimu. Lumivalge hammasterida valgustas iga naeratuse juures kööki nagu kõige heledamad pardatuled. Kristian oli viimase nurgani müüdud mees. Ent Kirsi oli õrnast välimusest ja noorest east hoolimata karmis köögihuumoris karastunud täielik proff.
„Mis meil menüüs on?” küsis Kirsi.
„Küpsetatud räimed ja kartulipuder ja siis makaronivorm.”
„Kus see vorm on?”
„Ööö, see on alles kotis.”
„Mis pagana kotis?”
„Makaronikotis.”
„Aga räimed?”
Kristian näitas külmiku poole, kuhu ta siis Kirsi sabas hiilis. Kirsi pidi räimekasti tõstmiseks kummardama, mille juures Kristianile avanes võimalus imetleda täiuslikult vormunud täiskasvanud naise peput. See oli Kristiani arvates palju erutavam kui Piko või Memmu pepsid kokku. Kirsi taganes, räimekast süles, külmikust välja ja pomises käigu pealt:
„Need on veel rookimata ka…”
Veel hetk tagasi oli Kristian mässanud köögis nagu kõige hullem šovinist, aga nüüd oli selle asemel tasaselt ümisev aeg-ajalt punastav väike poiss, kes ei saanud silmi rõõsalt naiskokalt.
„Äkki sa paned makaronid keema ja tuled siis koos minuga neid räimi rookima. Need pudrukartulid on ju ometi valmis?”
„Need on kooritud, aga alles toored,” vastas Kristian tasasel häälel.
Kirsi silmis oli Kristian armas poiss, kellele võiks kätt hoides õpetada, kuidas tuleks kartuleid tükeldada, kui palju keeduvette soola panna ja miks peab potil kaas peal olema. Õpetuse erutavaim osa oli see, kui Kirsi võttis Kristiani nimetissõrmest kinni ja näitas, kuidas puhastada räime kõhtu. Sõrm libises aeglaselt lahtise räime sees, samas kui Kristian tundis Kirsi rindu vastu oma selga vajutamas. Kirsi märkas Kristiani erutust ja otsustas noormeest pisut õrritada:
„Kas sa mõtled sama, mida mina?” sosistas Kirsi Kristianile kõrva.
Kristian suutis vastuseks midagi mõmiseda.
„Minu räim on palju libedam…” jätkas Kirsi kiusamist.
„See on tore…” piiksus Kristian, noku kivikõva.
Äkki krabas Kirsi Kristianil kõvasti persest ja käratas:
„Aga nüüd rasv pannile ja räimi praadima!”
Kristiani kivikõva riist sai kenakese vopsu, kui ta ehmatusest puusadega vastu metallist töölauda võpatas.
„Ööö, no kas või.”
Kirsi ehmus, mõistes, et tema kolleeg ei teadnud mitte kõige vähematki kokkade omavahelisest jõhkrast huumorist. Tal hakkas kroonilise häbelikkuse all kannatavast noormehest kahju.
„Anna see andeks,”
