olid ju väga sügaval.
Kui kõige hullem tundelaeng oli maandatud, suutsid Matti ja Ritva pisut vabamalt oma kogemustest rääkida. Rühmajuht ütles, et neil reinkarnatsioonikursustel toimub sageli taolisi hingede kohtumisi. Matti hoidis Ritval armunult käest ja leidis:
„Õnneks.”
Matti rääkis, et lennuk oli ilmselt Messerschmitt, sakslaste poolt Teises maailmasõjas kasutatud hävitaja. Ritva vaatas jumaldaval pilgul Mattit ja püüdis iga ta sõna meelde jätta.
„Kui vanad te olete?” küsis juht.
„Mina sain just 36-aastaseks,” ütles Ritva
„Oled siis sündinud aastal 43?” küsis juht.
„Ja mina aasta hiljem,” lisas Matti.
„Te olete reinkarneerunud väga kiiresti pärast oma füüsilist surma,” selgitas juht.
Ritva ja Matti kuulasid tõsiselt oma eelnevate elude kokkuvõtet.
„Kas meil on siis mingi ühine karma, mis vajab puhastamist?” küsis Ritva.
„Ärge nüüd igatahes kohe esimese asjana pommituslennukisse ronige,” naeris juht.
Rõõmus naer täitis vana puumaja, Ritva pigistas tugevasti Matti kätt ja otsustas kõigepealt tutvustada sellele hingeküllasele mehele oma Eino Leino tänava korterit.
Ritvaga samas korteriühistus elav Petri oli hankinud Kristiani soovitud tarbed: paar vileraketti ja ühe ilutulestikuraketi. Lõhkekehad olid väikese banaani suurused dünamiidipadrunid, mis hooletu käsitsemise korral oleks võinud mitmegi inimese sõrmed ja näod ribadeks lasta. Seega mitte mingid laste mänguasjad, aga väikeste poiste seas väga populaarsed.
Kristian saabus õnnest vabisedes onupoja juurde, kaasas väike nutsakas.
„Mis seal on?” imestas Petri.
Kristian tõi kuuldavale sõjafanfaari meenutava hääle ja tiris lauale väikese Saksa hävitaja.
„Lubage esitleda, oma viimasele lennule minev Messerschmitt,” teatas Kristian uhkelt.
Petri vaatas imetledes lennukit ja küsis arusaamatuses:
„Kuhu sul neid pomme vaja on?”
„Kuhu on pommituslennukil pomme vaja?”
„See lendab ju otsekohe mäsaks, kui sa sinna raketi sisse topid.”
„Mõnikord juhtub, et pommituslennukid ebaõnnestuvad operatsioonil,” teatas Kristian külmalt.
„Sa kavatsed tõesti oma ilusa mudeli õhku lasta?”
„Kas sul rauasaagi on?”
„Milleks sul seda vaja on?”
„Pommiluuki tuleb natuke suuremaks teha…”
Poisid askeldasid terve pärastlõuna lennuki kallal ja suutsid viimaks jämeda raketi lennuki keresse toppida. Tiibade külge kleebiti vilerakette. Lennuk hakkas oma uues relvastuses tegelikult üsna ohtlik välja nägema. See kuivas aknalaual, kuni sugulased enne viimast lendu kakaod jõid.
Ritval oli nüüd hea põhjus kasutada oma ületundidega välja teenitud vaba päeva ja nii kutsus ta Matti enda juurde. Töölö korteri hubasus lummas Mattit, meest, kes oli naistega suhteid arendanud peamiselt motellides või enda poissmehekorteris. Nüüd tundis ta end olevat kodus. Matti oli otsustanud sel korral lükata seks teisejärguliseks asjaks ja soovis kordki inimest ka tundma õppida, mitte teda lihtsalt nikkuda. Enesele teadmata tegi Matti endale suurima karuteene, sest Ritvat erutas meeletult mees, kes kohe esimeseks asjaks voodisse ei kippunud. Nii tegi Ritva suhteliselt silmatorkava algatuse, võttes end ihualasti ja jäädes Mattit magamistoa ukselt kutsuvalt vaatama. Ehkki Matti oli möödunud nädalavahetusel kogenud võimsaid vaimseid läbielamisi, võttis mees tema sees võimust. Hetke pärast siplesid armunud juba voodis, justkui oleksid söönud konteineritäie keelatud puu vilju. Ilmselt oli kadaka energia tõepoolest Mattisse siirdunud, sest äkki oigas Ritva:
„Lükka oma kivikõva kadakakepp juurteni…”
Matti pidi hetke võitlema selle repliigi põhjustatud lõdvenemisreaktsiooniga, aga lisas vana sugupullina lihtsalt pisut tempot ja vemb oli hetkega jälle kõva nagu paplioks. Korter hakkas kire lõõmates meenutama leivaahju.
„Tee aken lahti, enne kui me siia ära lämbume,” naeris Ritva higist läbimärjana. „Aga ära sa mõtlegi, et see juba lõppenud on…”
„Kus me selle lennuki õhku laseme?” hüpitas Petri pommituslennukit.
„Kas on mõnda kõrget kohta?”
„Kui kõrget?”
„No nii, et ikka lennata saaks!” arvas Kristian.
„Kas staadioni torn kõlbab?”
„Äh? Kui me selle sealt alla viskame, siis me isegi ei kuule plahvatust. See on ju üle seitsmekümne meetri kõrge.”
„No jaa…”
„Kas teie maja katusele pääseb?”
„Ega me sinna ei või ju minna!”
„Miks?”
„See on kortermaja.”
„Kes meid seal näeb?”
„No aga plahvatust me sealt katuselt ikkagi ei näe,” seletas Petri.
„Tõsi,” hakkas Kristian mõtlema. „Aga mis siis, kui viskaks selle su aknast alla?”
„Ja terve maja saaks teada, et ma loobin aknast alla plahvatavaid esemeid?” päris Petri õudusega. „Kuule, välja mõtlesin. Meil on maja üldvõti. Lähme viskame lennuki alla viienda korruse aknast, seal elab üks memm, kes on praegu haiglas.”
Poisid läksid lennuki ja tikutopsiga ülakorrusele.
Korter oli kindlasti suurem kui kakssada ruutu ja sisustatud mööbliga, millest iga ese maksis vähemalt kümme tuhat. Poiste vanus ja kunstialane harimatus ei lasknud neil nautida väärt kunsti, mis oli seintel ja kaunite postamentide peal. Ehkki proua ise oli juba pikemat aega erahaiglas, käis koristaja iga nädal pühkimas ja kõike säravpuhtaks poleerimas.
„Päris lahe pleiss,” sosistas Kristian.
Petri heitis Kristianile vihase pilgu.
„Kui sa ütleksid nii selle korteri omaniku kuuldes, viskaks ta su krattipidi välja. Seda tuleb nimetada Töölö vääriskorteriks,” teatas Petri.
Poisid avasid ettevaatlikult akna ja piilusid alla.
„Tore, mitte kedagi. Ainult üks alumise korruse aken paistab lahti olevat,” raporteeris Petri olukorra kohta. „Aga selle korteri vanatüdruk on praegusel kellaajal tööl.”
„Kas paneme kõigepealt süütenöörid põlema ja siis viskame lennuki alla?” küsis Kristian.
„Eks nii peab vist tegema,
