raketi põlema ja kohe selle järel vileraketid. Teismelised südamed tagusid metsikult, justkui oleksid nad minemas päris sõtta. Vilerakettide süütenöörid põlesid üllatavalt sellise sisinaga, et poistel polnud muud võimalust, kui noobli proua malmradiaatori vastu viskuda. Nelja vileraketi jõud oli siiski nii suur, et Messerschmitt läks nagu hävitaja emalaevalt hirmuäratava vilina saatel Töölö korrusmajaõuele tiirutama.
Matti rammis Ritvat, selg märg, nagu Iraagi naftapump. Ritva oli just tõusmas tippu, kust sööstetakse otse kõhupõhja krabava orgasmini, kui helimaailma lisandus tugev undamine. Ritva oli nii sügaval hurmas, et ei suutnud enam eristada oma pea seest ja selle ümbert kostvat undamist. Matti küll märkas kummalist häält, aga püüdis sulgeda oma kõrvad läheneva vilina ees ja keskenduda enda all rähkleva naise põhjalikule rahuldamisele.
Täies pommilastis Messerschmitt lendas uhke kaarega otse avatud aknast Ritva magamistuppa. Ritva jõudis orgasmini samal hetkel, kui plastmassist pommituslennuk Matti kohal tuhandeteks väikesteks tükkideks plahvatas. Ritva rõkatas orgasmi haardes valjusti karjuma:
„Taevas küll! Nüüd tuleb! Taevake! Ma rebenen! Ma lähen pooleks!”
Matti ehmatas nii jubedalt, et tal tuli ka ära. Ritva vahtis totakalt naeratades lakke. Möödus pikk hetk, enne kui ta toibus ja hakkas imestama:
„Kust see sinine suits tuleb?”
Matti lihtsalt lebas liikumatult ja nuuksus patja.
„Issand, Matti, kas sa nutad?” ehmatas Ritva.
Matti noogutas, pea vastu patja.
Poisid tormasid akna juurde vaatama, kuidas lennuk oma viimasele lennule kaob. Nähes Messerschmitti kaarega vanatüdruku avatud aknast sisse lendamas, vaatasid nad teineteisele õudusega otsa. Pärast plahvatust kostnud „Taevas küll! Nüüd tuleb! Taevake! Ma rebenen! Ma lähen pooleks!”-karjed tõstsid Kristiani ja Petri nägudele kõrbekarva kaitsevärvi.
„Ma oleks tahtnud näha, kuidas see lõhkeb,” vabises Kristian.
„Mis?”
„No see lennuk ikka.”
„Sealt kostis ju inimese appikarjeid,” ehmatas Petri.
„Me võime ainult ette kujutada. See oli kindlasti meeletu põmakas…”
„Ma kutsun igatahes kiirabi”, vastas Petri vihaselt ja tormas telefoni juurde.
Hetke pärast saabus sireenide huilates kohale kiirabiauto ja kaks tuletõrjujat-päästjat tormasid Ritva uksekella helistama. Ritva avas mõistmatul ilmel ukse ja mehed tormasid sisse.
„Kas siin on vigastatuid?” küsis üks tuletõrjuja.
„Ei. Kas peaks olema?” küsis Ritva imestades.
„Meie andmetel lõhkes siin äsja väike Messerschmitt,” seletas tuletõrjuja.
Samas kostis magamistoast tugev mürtsatus. Matti lebas teadvusetult magamistoa põrandal. Tuletõrjujad sööstsid elutut Mattit elustama. Ritva tõstis imestades maast väikese plastmassitüki, millel oleval kleepsul seisis „Messerschmitt”.
Suvi 1982
Kristian oli just saanud 14-aastaseks, kui tema isa hakkas tegelema postmarkide kogumisega. Põhjus selleks iseäralikuks harrastuseks oli see, et filatelist kõlas Otto kõrvus nagu väärikas ja haritud tiitel. Õigupoolest algas kõik täiesti kogemata.
„Kus kurat kõik postmargid on?” pahandas Otto ja rebis kummutisahtleid lahti.
„Kust mina tean,” sisistas Kristiani ema.
„Kas see kuradi pätakas on jälle sinna raadiosse kaarte saatnud või?”
„Mida see poiss sinna saatma pidi?”
„Ma kuulsin, kui ta kaart seal ette loeti.”
„Mis kaart?”
„Seal kutsuti kõiki Abba austajaid viiekaga võistluses osalema.”
„Kristian ei kuula ju Abbat,” kaitses ema poega.
„Kes kurat siin mingist kuulamisest on rääkinud?” raevutses isa. „Ta sõi terve purgi Abbat värskete kartulitega ära! Mulle ei jäänud muud kui natuke võid ja mõni koledam kartul.”
„No ega see poiss nüüd soovisaates mingi heeringakonserviga osaleda ei saanud,” turtsatas ema.
„Kurat seda teab, millega ta osaleb,” urises isa. „Türa, ma topin kõik kummutisahtlid kasutatud marke täis. Las siis naga imeb postmarkide lakkumise asemel näppu.”
Siit algas Kristiani isa postmarkide kogumine.
Margikogumisest tõeliselt innustudes ehitas Otto suvila puukuuri endale filateelianurgakese, kus ta marke lahti aurutas. Otto oli teinud kaugeleulatuva plaani: ta hangib normaalhinnaga praegu käibel olevaid marke ja müüb mõne aasta pärast vanaaegsete markidena maha. Teised ikka neid asju ei jaga, naeris ta.
Margikogumine muutus veelgi tõsisemaks, kui Kristian tõi vanaema juurest karbitäie vanu, 19. sajandil posti pandud ümbrikke. Kristiani isa kandis seda karpi nagu haiget sitale, justkui oleks seal peidus kulla valmistamise valem. Isa enda arvates peitus selles karbis tema pensionipäevade majanduslik kate ja hiilgus.
Kristianile kippus igavus kallale. Isa õiendas kogu valge aja puukuuris oma postmarkidega ja ema sonkis, matsakas pepu uurakil, peenramaal või askeldas pliidi ääres. Kristianil oli keelatud minna aia piiridest kaugemale, nii et kõik õuepuud olid juba onne ja liaane täis ehitatud. Midagi uut ja huvitavat enam ei olnud. Kristian otsustas minna luurama naabri talu aita, mis asus ta vanemate suvilale ahvatlevalt lähedal.
Ta hiilis nagu KGB agent mööda põlluserva keset maamaastikku üksi kössitava aida poole. Pärapõrgus asuvates taludes hooneid eriti lukku ei pandud. Naabrid olid sageli sugulased või muidu tuttavad, nii et asju laenati edasi ja tagasi. Aidauksel oli metallist riiv, millel lukuks puust punn. Häh, lihtne, mõtles Kristian ja tõmbas pulga riivist välja.
„Kas sa tulid mu peiukest näppima või?” kostis Kristiani seljatagant noore naise hääl.
Poiss karjatas ehmatusest ja pöördus põlvede värisedes ümber. Tüdruk oli paarikümneaastane tugeva kehaehitusega perenaisehakatis.
„Ee-ei näpi ma mitte kedagi,” kokutas Kristian ja pani imeks, kus see peig olla võiks.
„Aga eks sa ju seda just näppisidki,” naeris tüdruk ja napsas puupulga enda kätte. „Kui vana sa oled kah?”
„Ne-neliteist…”
„No küllap sa siis ikka sihukesest värgist ka midagist tead,” arvas tüdruk ja talutas Kristiani pimedasse aita.
Sees istus tüdruk jahukoti peale ja hakkas seelikut üles käärima.
„Mul tuleb alati suve alguses sihuke kepihimu peale, et raisk kohe,” seletas ta, samal ajal jalgevahet silitama hakates.
„Noo jah…” neelatas Kristian ja püüdis mujale vaadata.
„Kas
