vähimagi liigutuse peale, nii et Kristian juurdles palavikuliselt, kuidas proovida, kas pisut karmikäelisem käsitsemine võiks ehk veel mõnusam olla. Nutika poisina leidis ta suurepärase peidupaiga, isa kokku klopsitud puukuuri. Isa ja ema olid hurtsikus juba kabereeglite üle tavapäraselt tülitsema hakanud.
„Raisk, ma ei mängi enam edasi, kui sina kogu aeg mu nuppe ära sööd!” vihastas Otto.
„Ma ei söö, need on siinsamas laua kõrval,” kiusas Hertta.
Kristian turtsatas ema nutikuse peale naerda. Selle peale vihastas Otto lõplikult ja käratas:
„Mine turtsu kuuris edasi ja too samas ka küttepuid. Küll see itsitamine tee peal vait jääb.”
Kristian sai suurepärase alibi ja kiirustas innukalt puukuuri. Ta lasi püksid kiiresti maha, võttis noku pihku ja hakkas armutult nühkima.
Puukuuri ümber õhkus jahe sügisilm.
„Kuhu kurat see jõnglane nüüd töllerdama jäi?” porises Otto
„Küll see poiss sealt ükskord tuleb.”
Otto ei mallanud enam oodata, vaid läks ise Kristiani ja puude järele. Teel kuuri vandus ta poisi aegluse sügavaimasse põrgu põhja.
Kristian oli nii keskendunud oma uhkelt turritavale peenisele, et ei kuulnud isa ähvardavalt lähenevaid marsisamme. Otto tõmbas kuuriukse lahti. Mõlemad vahtisid hetke hääletult teineteisele otsa, isal taskulamp, pojal munn pihus.
„Misasja sina siin veel teed?”
„T-tulin pissile.”
„Kurat, sul ju seisab!”
Kristian vaatas vilksamisi pihus kanguvat nokut.
„Vahi, seisab jah,” püüdis ta hämmastust teeselda.
„Ega sa siin ometi pihku ei löönud?”
„Pihku löönud? Mis see on?”
Hertta imestas toas, kuhu see Otto jälle töllerdama oli jäänud ning otsustas mehele järele minna. Ta oli kindel, et Ottol on kuuris pudel peidus.
Kristian oli vahelejäämisest nii vapustatud, et ei saanud nokut kuidagi alla, ehkki seisis meetri kaugusel oma isast, kelle lamp valgustas vaheldumisi poisi kimbatuses nägu ja kellaosutina püstist munni. Samal ajal tõmbas Hertta puukuuri ukse lahti. Hetkeks jäi nii vaikseks, et udusule langemine murule oleks kostnud prantsatusena.
„Oh jube, mida te siin õieti teete?” küsis ema õudusega. „M-mida sa Kristianile teha tahtsid?”
„Ei midagi, ta seisis siin juba enne valmis, püksid rebadel ja munn püsti,” kaitses end Otto.
„Valmis! Nüüd kutsun ma küll politsei,” ägestus ema. „Väike poiss seisab, püksid maas, koos oma isaga kuuris. Kohe homme võtan ametnikega ühendust ja taotlen sulle lähenemiskeelu. Kuradi pedofiil, sellest sa nii lihtsalt ei pääse!”
„Mida kuradit? Kui mina tulin kuurist puid tooma ja Kristian seisis siin, munn pihus, siis miks mina lähenemiskeelu pean saama?”
„Lahutuse annan vähemalt sisse,” ähvardas ema. „Ja tõmba need püksid jalga tagasi.”
„Kumb?” sattus Otto segadusse.
„No see oleks veel puudunud, et sina siin ka, püksid rebadel, oleks seisnud,” turtsatas ema.
„Vittu küll, mida sa tegid,” porises Otto. „Oleks siis kas või metsas pihku löönud.”
„Seal on sääsed,” piiksus Kristian.
„Oleksidki esimest korda tundnud, kuidas on, kui munni imetakse,” rehmas Otto ja lõi kuuri ukse tagantkätt kinni. Kristian jäi pimedusse tilli pehmenemist ootama.
Sügis 1980
„Ma ei julge!” hüüatas Kristian õudusega.
„See on ju ainult ajakiri,” julgustas Tomi.
„Ainult ajakiri! See on pornoajakiri!”
„Ajakiri nagu ikka,” veenis Tomi.
„Mine sina, sa oled juba 12 ja pool, mina alles 12 ja kolm kuud.”
„Mis siis, kui nad ei müü meile seda, sest me oleme alles väikesed?”
„Peaks ehk paluma kellelgi suuremal osta?” pani Kristian ette.
Kristian ja Tomi olid käinud salamahti kioski akna taga pornoajakirjade kaasi piilumas. Jallu ja Kalle ei pakkunud huvi, sest kuuldavasti olid Rattos kõige paremad pildid. Põhjatu uudishimu naiste paljaste persete vastu ja hirm avaliku häbistamise ees kioski müüja poolt pidasid noore Kristiani hinge pärast tasavägist võitlust.
„Kuule, välja mõtlesin!” innustus Tomi. „Võta julgustuseks punnsuutäis, siis julged selle ära osta.”
„Punnsuutäis millest?”
„Viinapudelist.”
„Äh? Ma olen alles kaheteistkümnene. Mulle ei müüda mingit viina.”
Tomi silmades süttis julgustav leek.
„Aga kui läheme koos seda ajakirja ostma?”
Poisid ootasid kioski ees piisavalt vaikset hetke. Kui tee paistis mõlemas suunas vaba olevat, nihkusid nad putka juurde. Kristian astus julgelt leti ette.
„Mida poisid soovivad?” küsis müüja.
„Marga eest lagritsakomme… Siis marga eest puuviljakomme…” loetles Kristian.
Tomi jõllitas õudusega Kristianit ja sisistas talle kõrva:
„Küsi nüüd juba ruttu see ajakiri ka, enne kui keegi tuleb.”
Müüja juhtus Tomi sosistamist kuulma:
„Ja mis ajakirja poisid siis soovivad?”
„Öööh, mis selle nimi müüd oligi?” päris Kristian Tomi käest.
„Ratto,” sosistas Tomi.
„Üks Miki-Hiir,” ütles Kristian ja pidas väikese pausi. „Ja siis Ratto ka.”
Müüja muigas laialt.
„Äkki te olete veel liiga väikesed, et selliseid ajakirju lugeda?”
„Ei, meil käib Miki-Hiir juba kuus aastat.”
„Ma küll ei tohiks teile seda müüa, aga olgu siis.”
Müüja ladus letile kommikoti, Miki-Hiire ja Ratto.
„Üks hetk, mul vist on juba see Miki-Hiir, nii et ma võtan ainult Ratto ja need kommid,” köhatas Kristian.
Samas avanes kioski uks ja sisse astus turske mustas ülikonnas mees. See oli Tomi isa.
„Vahi,
