või?”
„K-kuidas nii?” küsis Tomi.
„Mõlemal on põsed täiesti tulipunased,” ehmatas Tomi isa.Kindluse mõttes katsus ta poiste laupa.
„Nüüd kähku koju teki alla. Ei kooserda siin haigetena ringi,” tõreles isa. „Kas tahate midagi? Köhapastilli?”
„Ei.”
„Mina ka mitte,” pigistas Kristian näost punetades.
Müüja oli nii kiuslik, et ei saanud jätta küsimata:
„Olete päris kindlad, et ei taha isegi taskurätikuid, juhuks, kui äkki peaks olema vaja pühkida?”
Poiste näopuna aina süvenes.
„Me peame nüüd minema,” kõõksatas Kristian.
Müüja jäi leti taha kõkutama.
Väljas pidasid poisid hädakoosoleku.
„Mis siis, kui see müüja räägib su isale ära?” küsis Kristian õudusega.
„Paps lööb mu maha, siis lööb sinu, ja siis kindluse mõttes minu uuesti.”
„No ega ühe pornoajakirja ostmine nüüd nii jube asi ka ei ole.”
„Teil võib-olla mitte, aga minu isa on kantor…”
Posid otsustasid koju minna ja tutvuda ajakirjaga alles järgmisel päeval Tomi juures, sest seal oli ohutum. Tomi elas kahekorruselises eramajas ja ta isal oli järgmisel õhtul kirikus kontsert.
Kristian ei saanud rahulikult magada, sest pornoajakirja kaas oli liiga elavalt meelde jäänud. Kui ta püüdis hetkekski silmad sulgeda, hakkas kino Kristian otsekohe näitama softpornot oma tisse demonstreerivast kaanetüdrukust. Noku viskles üles-alla nagu põrkepall ning hoidis noort täkku ärkvel.
Juba hommikust peale kiikas Kristian närviliselt kella ja soovis, et aeg kiiremini kuluks. Õhtupoolikul oli õhk puhas ja siis pääsesid kaks noorhärrat oma saagi kallale. Et aega tappa, otsustas Kristian natuke varem Tomi poole minna. Erutus ja reibas kõnd tekitasid pükste jalgevahes ühtlaselt hõõruva liikumise, mis pressis verega täituva vända sääre ja reie vahele. Teismeline munn oleks tahtnud vahvasti püsti karata, aga kitsaste Mic Mac teksaste vasak säär oli innuka noksi ümber kinni nagu hullusärk.
„Kurat küll, tuleb minna ja dressikad jalga panna,” oigas Kristian ja kooberdas peaaegu terve kodutee ühel jalal.
Kodus pidi ta nägema tubli tüki vaeva, et kitsad teksad ilma eesnahka ära rebimata jalast saada. Ettevaatlik muljumine aitas ja peagi koitis teismelisele vemmale vabaduse päike. Kristian tõmbas kiirelt Adidased jalga ja tormas korraliku traaviga Tomi juurde. Koolis hüüti Tomit Teksa-Tompaks, nii et Kristianile oli suureks üllatuseks näha ka teda dressipükstes. Mõlema poisi põskedele tulvas põgus häbipuna.
„See on ülemisel korrusel,” katkestas Tomi Kristiani jõllitamise.
„Kes?”
„No see ajakiri.”
Poisid tormasid üles nagu kaks marutõbist nirki. Tomi tõstis oma kirjutuslaua plaati ja õngitses selle alt välja Ratto.
„Siin,” sosistas Tomi nagu mingis õudusfilmis.
Poisid tõmbasid kardinad ette ja kustutasid kõik tuled peale kirjutuslaua lambi. See pidi toimima teatud mõttes töövalgustusena. Poisid kummardusid ajakirja kohale ja hakkasid ettevaatlikult oma aarde lehekülgi avama.
„Vaata, sellel on tussu ka näha,” ohkas Tomi ja osutas ühele naisele.
Kristian vahtis ainiti tema ees avanevat pilti ega saanud sõna suust. Järgmisel leheküljel jõuti juba asja juurde. Seal oli lugu, mida poisid hakkasid sõna-sõnalt veerima. Elav kujutlusvõime, sobivalt erutavad pildid ja mahlakas tekst tabasid lugejaid munade alla nagu välgulöök. Kaks noksi seisid kõvadena nagu raudteerööpad ega pehmunud hetkekski. Kui poisid olid esimese erutava jutu läbi lugenud, jõuti päris katsumuse juurde. Viis lehekülge pilte täielikust suguaktist. Värisevi käsi pöörasid sõbrad lehekülgi ja jõllitasid ümmargusi silmi nende ees avanevaid värvipilte. Aegajalt võis kuulduda tasast eesnaha naginat, või tekitas seda siis dressipükste kumm. Äkki katkestas vaikuse alumiselt korruselt kostev Tomi ema käskiv hääl:
„Poisid, tulge teed ja küpsiseid sööma!”
„Ah sa raisk,” kähises Kristian. „Millal su ema koju tuli?”
„Ei mina tea,” ehmatas Tomi ja hakkas ajakirja lauaplaadi alla toppima.
„Poisid! Tulge kohe alla või pean ise järele tulema?” kamandas ema juba poolelt trepilt.
„Ma ei saa sinna alla tulla,” sosistas Kristian Tomile kõrva ja osutas oma punnitavale püksiesisele. „See ei lähe kuidagi alla.”
„Varsti tuleme,” hõikas Tomi emale.
„Ei, otsekohe!” sai ema pahaseks.
Trepilt kostis vihaseid samme.
„Okei, tuleme!” karjatas Tomi viimases hädas.
Sammud peatusid.
„Kohe!”
Poisid komberdasid aeglaselt üksteise järel trepist alla. Alumisel korrusel tõmbasid mõlemad end ettepoole kooku, püüdes nii varjata läbi dressipükste koledasti paistvat erektsiooni.
„No mis teil siis nüüd häda on?” imestas ema poisse nähes.
„Kõht on natuke valus… Sai vist palju kommi söödud,” seletas Kristian.
„Ära…” sisistas Tomi õudusega Kristianile.
„Vaat kus lugu, ma olen haiglaõde, minge mõlemad sinna sohvale,” juhatas Tomi ema.
Tomi müksas vihaselt Kristianit.
„Joome enne teed,” pani Tomi ette ja lipsas laua taha varju.
„Vaatame siis vähemalt sinu kõhu üle,” ütles Tomi ema Kristianile ja talutas ta sohva juurde.
Ta käänas Kristiani jõuga selili ja märkas pungitavat püksiesist.
„Sul ju seisab?”
„Ei, mul on jalgratta vänt taskus!” kiljatas Kristian.
Tomi ema vaatas tärkavas teismeeas poisi esipoolt ja hakkas Kristiani kõhtu vajutama.
„Kas siit on valus?”
„Ei.”
„Aga siit?”
„Jaa.”
„Siit?”
„Jah,” püüdis Kristian midagi välja mõelda, et piinlikust olukorrast pääseda.
„Toidumürgitus see igatahes ei ole. Tule siia,
