unenägu on kui lugemata kiri.
Minu silmis tõestab vaimu igavest eksistentsi tööidee. Kui ma lakkamatult, kuni surmani töötan, siis on loodus sunnitud andma mulle teistsuguse olelusvormi, kui praegune ei suuda enam olla mu vaimule toeks.
1
TUUL MUUDKUI LÜKKAS. Liiprilt liiprile. Rongist väljunuid oli võtnud vastu kevadine vihmasabin, kiirustav rahvasumm kadus aleviku poole. Ma jäin üksi seisma perroonile, nagu kangelanna Genevieve kaugest filmist «Cherbourgi vihmavarjud», muidugi mõista mitte nii ilus ja noor kui tema1, ümisesin Michel Legrandi unustamatut meloodiat «Meie kohal nukker oli taevas, sõudsid ringi rasked pilvelaevad…» ja ootasin reisirongi lahkumist.
Oli see alles film pool sajandit tagasi! Võlutuina istusid tudengid kinosaalis, mõni korduvalt, armastus kõige prantsuspärase vastu pulbitses, innukalt trügiti prantsuse keele kursustele. Mina ka. Paarist tunnist võtsin isegi osa, oli kiire aeg.
Ilmajaama ennustatud põhjatuul, lubatud kiirus kuni 20 meetrit sekundis oligi kohal, vihmapiserdus pealekauba. Arvatavasti sattusin siia tänavuse kevade kõige tuulisemal päeval. Puhas mõnu oli astuda mööda kõrget raudteetammi küla poole, jalge ees tantsisklesid möödunud sügise väsinud kaselitrid, sekka liivaprügi.
Mäletan, pärast pooleli jäänud prantsuse keele õpinguid lugesin ajalehest Juri Lotmani intervjuud, kus tsiteeriti Ilya Prigogine’i, kelle põnevate ideede kütkeis ma parajasti olin. Ülikooli peahoone fuajees pöördusin professori poole, ütlesin, et mind huvitab väga Ilya Prigogine. Ta mõistis mind lennult ja lubas palutud raamatu tuua kateedrisse, lisades, et teos on prantsuskeelne. «Kas te valdate prantsuse keelt?» küsis professor Lotman muheldes.
«Just ei valda, aga saan hakkama,» luiskasin, ikkagi paar tundi aristokraatlikku keelt nuusutatud. Tegelikult püsisid mul keeleõpetajaga head suhted, tema oli valmis mind aitama. Ja aitaski.
Kalpsates mööda liipreid küla poole, võtsin üles rütmi Georg Otsa kunagisest repertuaarist:
Mööduvad päevad, nädalad läevad,
rõõmu ja muret nad endaga tõid.
Tuld nähes vainul, ära sa uinu,
õnn muidu mööda sust rutata võib…
Raudteel kõndimine on rangelt keelatud, vabakäiguks oli mul aega paarkümmend minutit. Seni, kuni reisirong vurab Orava jaama ette, kus teda passimas Venemaalt kohale jõudnud rasked kaubaveod. Bensiinivagunitest punnis ešelon võtab hoogu ja hakkab rööpaid lõgistades liikuma pealinna suunas. Siis jalutan juba rahulikult metsatuka varjus, kus võib vaid kuulda, kuidas tuulehood tuuseldavad kõrgete kuuskede latvu.
2
MIDA LÄHEMALE MAAKODULE, seda uljamaks muutun. Siin on kõik päris ja oma kohal. Äranirutatud, kõikvõimalikest dopingutest lagastatud sovhoosipõllud on saastast välja puhanud ning endisaegse hea välimuse tagasi saanud. Iga kord, kui kohale jõuan, ükskõik mis aastaajal, ümbritseb mind lopsakas elusus ning tunnen – olen siin oodatud. Jah, maal on kõik eluks vajalik alles!
On õnn, et siinsel rahval pole kommet müüa tagastatud metsa või põllumaad odavalt eurode eest võõrastele; eks tundke huvi, miks mõnes kandis on inimestel omamaatunne veel alles. Mu päralt on haaramatu taevaalune, kerge on hingata ja külgekleepunud linna-info valgub peagi maha.
Varahommikul oli Eesti Raadio teatanud, kuidas võõramaalasest miljonär, ostnud järjekordselt kokku sadade hektarite kaupa maad, maksmata sentigi meie riigile makse, nõuab nüüd, et Eestis saagu riigikeeleks inglise keel… Huvitav, kuidas Euroopa Liitu kuuluva puruvaese Bulgaaria riigi parlament leidis endas jõudu ja võttis vastu otsuse, millega keelati maamüük võõrastele rahahaidele kuni aastani 2020? Kuigi eurodirektiivid nõudvat maade vabamüüki? Meie poliitikutel on suu vett täis, keegi ei võta maa kaitseks sõna, küllap erakonna tasku libistataval suurrahal on siin otsustav osa.
Siia kanti pole veel püsti aetud inetuid kõrghoonetest kaste, pole ka näha keskaegsete katedraalide kauneid kontuure, mille seintele jäädvustasid kunstnikud piibliteemalisi skulptuure, ajastu prohveteid ja ingleid. Nende kunstnike loodut nimetatakse nüüd igavikulisteks ja inimlikeks vaimseteks nägemusteks. Kaunistagu pealegi taeva poole püüdlevad gooti stiilis kivised sambad linnaruumi, peegeldagu harrast meeleolu ja kustumatut igatsust vaimu, tegelikult hävitatud looduse ilu järele.
Kui meie alghõimlastest läänemerekunstnikel oleks lastud jäädvustada ümbritsevat elu marmorisse või kivisse, oleks praegune linnapilt hoopis teine. Linna valitseb ohjeldamatu kale laat, äri käib elude ja asjadega; ostetakse, vahendatakse, müüakse, milleks ja mida, ei tea lõpuks keegi. Laenudeemonid peavad peenikest naeru ja koorivad halastamatult totalitaarse riigi hõlmast vabanenud räsitud rahvast…
Linnavapiks on säravate kaubamajade põues ringlev inimene, üle kelle võimutseb hunnitu tarbimisjumal! Kuningas Majanduse edukat käekäiku tuleb ju toetada, teadagi millega ja kelle taskust…
Samal ajal, kõigest mõne kilomeetri kaugusel peidab rahulik loodus, mets ja maa, ammendamatuid elutähtsaid sõnumeid, mis tarbimisest valgusaastate kaugusel. Kuigi põlisrahva elu sel kaunil maal on olnud vaevarikas ja keeruline, tunnen üha selgemalt, kui kaasakiskuv ja avastamist ootav ajalugu on põlisrahval olnud! Tõeliselt looduspuhtaid, unikaalseid, maha müümata nurki on meil veel alles: Alutaguse põlismetsadest Läänemere randa ja sealt Kagu-Eesti metsistunud mäekuplite varju… Endisaegse Eesti hingus alles ootab kunagise vilka maaelu selginemist ja taastamist.
Nagu peaprooviks anti rahvale aega, tõsi, kõigest paarkümmend aastat, ent mis hiiglaslik töö jõuti oma riigi jaluleseadmiseks ära teha! Ärkamisajast peale on eestlane unistanud sõltumatusest, et panna ometi kord püsti oma riik.
Eestlase identiteet kujutab raugematut igatsust vabaduse järele, visa töörügamist parima maailma, pere ja kodu loomiseks. Ja muidugi võimalust rääkida vabalt eesti keelt, siinsamas, omal maal! Nagu läbi ime muutus iseseisvunud riigi esialgne lihtsa sõnavaraga talupojakeel kiiresti modernseks kultuur- ja teaduskeeleks. Muidugi, meie keele aegumatut rikkust peegeldavad kõige paremini rahvuslik folkloor ja ammendamatud rahvalaulude laekad, kuid moodsa vormi eesti elukeelele andsid ikkagi endisaegsed suure joonega keelemehed. Eesti keele kiiret tõusu kultuurrahvaste sekka ilmestasid ka rootsi ja balti-saksa literaatide, filosoofide, vaimulike toetavad pingutused.
Miks siis nüüdses riigis on inimeste tegemistele antud alailma tagurpidikäik? Miks on elu maal aetud nii umbe?
Ent kuidas saakski elu kulgeda maal tõusujoones, kui nõukogude süsteemiga kaasa jooksnud tegelased jäeti sealset elu korraldama! Komparteilastest ahnurid tulid kunagi kui paljad kõlkad maale, kaks kätt ja parteipilet taskus… Kes aga on tänapäeval maal kõige jõukamad? Mis oleks juhtunud pärast võidukat Vabadussõda noore iseseisvunud riigiga siis, kui riigi etteotsa oleks sätitud baltisakslastest või kommunistidest juhid?
Eesti Wabariigis olid meie omavalitsused tõelised iseseisvuse keskused, kus hoiti kõrgel väikeriigi üllaim missioon – rahvuslike huvide kaitse! Ega’s muidu võitluses punastega suutnud metsa-vennad nii kaua, aastakümneid, vastu pidada. Valda juhtis tol ajal kõige lugupeetum, kõige töökam kohalik taluperemees, tema ei nõudnud, käsi pikal, pidevalt riigilt raha. Riigipalgal tegutsejaid oli kolm: vallakirjutaja, – käskjalg ja konstaabel, ja kummaline küll, vallarahvas oli nende tegevusega rahul.
Põlvest põlve on samastatud maaelu eestlusega, iidamast ajast on räägitud siin üksnes eesti keelt; seadused omandasid õige läike, kui neist käis üle isepäise aruka põllumehe kriitika, ja praeguseski maakodus hõljub traditsiooniline, isikupärane, sooja
Peategelane oli nooruke imekaunis Catherine Deneuve, kellele filmiroll sai läbimurdeks suurde maailma.
