style="font-size:15px;"> Mis toimub?
Jah, tõsi – seks ja sellega seonduv on vist küll kõige vastuolulisem valdkond ühiskonnas. Seda kiidetakse ja seda laidetakse, reklaamitakse ja keelatakse, sellega hoobeldakse ja seda salatakse. Seks annab tervist ja elurõõmu, toob masendust ja meelehärmi. Elustab ja tapab. Annab ja võtab.
Õigupoolest on meie ühiskond ise selle kõik loonud ja põhjustanud. Kõik need keelud ja piirangud ning nende pärast kannatamised ja piinlemised. Vabalt võib öelda, et inimühiskond on ise tekitanud endale kõik need hädad ja probleemid, mis seksiga kaasnevad.
Kas see kõik peab just niimoodi olema?
Ei tea. Aga teada on, et need asjad on kogu aeg ka muutumises. Varasematel aegadel oli teistmoodi ja küllap on ka tulevikus kuidagi muud moodi. Ning kõik need asjad on kuidagi omamoodi ka erinevatel maadel ja rahvastel, erinevates kultuurides. Ega kunagi ja kuskil pole vist oldud täiesti rahul.
Mida siis teha? Minna ühiskonnale kallale? Hakata mässama? Korraldada revolutsioon? Kõike seda on tehtud, ja mitte vähe.
Aga me ei räägi siin mitte sellest, kuidas paljud asjad on mitmes mõttes halvasti ja valesti, ega ka mitte sellest, kuidas neid muuta või parandada. Me räägime sellest, kuidas just siin ja praegu seksist rõõmu tunda. Ja seetõttu tuleb mõistlikkuse piires arvestada siinsete ja praeguste reeglite, kommete ja tõekspidamistega, meeldigu nad siis meile või mitte.
Tegelikult annavad kõik seksiga seonduvad vastuolud ja paradoksid hoopis palju rohkem mänguruumi ja võimalusi.
Sa võid vaid kergelt vihjata ning tõrget tajudes kohe tagasi tõmbuda, nagu oleks sind valesti mõistetud. Sa võid teeselda, mängida, õrritada ja luisata.
See kõik on ju vaid mäng. Tõsi, ka ohtlik mäng.
Nii nagu seksirõõm on üks suurimaid rõõme, mida me üldse võime oma meeles kogeda, nii on seeläbi ka võimalikud hingelised ja vaimsed kahjustused kõige rängemad.
Ettevaatus ei tee paha. Me tuleme selle juurde hiljem põhjalikumalt tagasi.
Mida siis teha?
Vahel ma mõtlen, et kas mitte kõik naudingud ei ole rõõmu asendajad.
Rutiin on nii kerge tulema. Igavus. Ikka seesama. Ikka samamoodi, kogu aeg. Selleks ongi kõik need ajakirjad, nõuandjad, seksikäsiraamatud, erootilised pildid, pornofilmid ja kõik muu selletaoline. Ikka selleks, et suhet "värskendada", "elavdada", "uuendada".
Kasutage aga oma fantaasiat, laske meeled valla. Vahetage kohta, asendit, meeleolu, muusikat, lõhnasid, jooke.
Igaüks saab varsti aru, et see on ummiktee.
Me võime lõputult leida uusi asendeid, liikumisi, olukordi, fantaasiamänge ja palju muidki võimalusi selleks, et omavahelist seksimist elavdada.
Noh, elavdasime. Oli tore. Aga mis edasi?
Ega sealt edasi olegi enam midagi.
Kaarel ja Maia olid olnud abielus juba üle kaheksa aasta. Nende kooselu oli sujunud hästi, neil oli kaks lapsukest, teenistus oli korralik, muresid justkui polnud. Nad seksisid väga harva. Lihtsalt kuidagi oli see niimoodi läinud. Kumbki ei tundnud selle vastu enam eriti huvi. Varem, jah, esimestel aastatel, sai ikka möllatud. Aga nüüd enam mitte nii väga. Mõnikord õhtuti vaatasid nad telekast laisalt mõnda pornokanalit, kommenteerisid ükskõikselt. Ning läksid lõpuks magama.
Ometi on selles kõiges ju endiselt nii palju huvitavat.
Kuidas ja millal keegi sind kuskilt puudutab, silitab, katsub. Või lihtsalt vaatab või räägib. Mõne puhul on see alati nii õige, nii vaimustav, nii erutav ja joovastav. Mõne teise puhul aga, ehkki kõik oleks nagu samamoodi, üldse mitte eriti.
Lihtne ütelda, et see on mingi "keemia" või "müstika", sest vabalt võib olla, et toosama, see õige, ei ole mingi aja pärast enam üldse see õige. Ehkki midagi pole nagu muutunud. Ikka seesama inimene, needsamad liigutused, ilmed, puudutused. Aga sädet pole enam.
Miks nii? Kuhu see kadus? Kas kadus see nõiduslik omadus tollest inimesest? Ja miks? Kas ta muutus millegipärast? Mis teda võis muuta? Või kadus see erutus sinust endast? Tolle inimese suhtes? Või üldse, kõigi suhtes? Või kadus midagi teie vahelt? Miks?
Küsimused, mis jäävad vastuseta.
Kas see tunne võib tagasi tulla? Kas seda võib parandada? Kas saab midagi teha? Kas kõik on lootusetu?
Aga vist on õigem küsida hoopis teisiti. Üldisemalt.
Kas sellised tunded peavadki lõputult ja igavesti kestma? Kas ehk poleks parem mõnikord, kui mõned erilised tunded jäävadki ühekordseteks ja kordumatuteks? Kas peab ikka kõike alati taastama, heaks tegema, parandama?
Võib olla, et mõne tunde ja mõne suhte aeg saab täis, lõppeb ära, ilma et keegi selles kuidagi süüdi oleks ja ilma et midagi parandama peaks.
Muidugi, tunded võivad olla ka ühepoolsed, või vähemalt ebasümmeetrilised. Enamasti ongi nii, et üks tunneb ühtmoodi, teine aga teistmoodi. Ei ole ühemõõtmelist skaalat, et kumb tunneb rohkem või kumb armastab rohkem. Nendes tunnetes on väga palju mõõtmeid ning neid ei saa omavahel võrrelda, kindlasti mitte.
Küll aga saab siiski, kui mitte just mõõta, siis vähemalt tunnetada seda, kui palju sinu tunnetele sarnaste tunnetega vastatakse. Kas üldse mitte, poolenisti, täielikult või ülemääraselt.
Uskuda, aimata, loota…
Kui rõõmu ei ole, siis hakatakse naudinguid otsima. Igasuguseid naudinguid. Seks pole ainus. On ju veel alkohol ja palju muidki mõnuaineid. Naudingute otsimine osundab rõõmu puudumisele.
Rõõm on põhiline. Rõõm on kõige alus. Kui on rõõmu, siis on ka naudinguid. Naudingud tulenevad rõõmust, mitte vastupidi.
Kui aga hakatakse naudinguid otsima, siis otsitakse midagi pinnapealset ja lühiajalist. Hetkelist rahuldamist. Midagi sellist, millel pole põhja ega põhjendust.
Mis takistab?
Kõige sagedasemad takistused seksist rõõmu tundmisel on muidugi kõik need asjad, mis pole üldse seksikad. Mingi valu või haigus näiteks. Aga ka kohustus, vajadus, rutiin, raha, hirm, kartus, muretsemine.
Kohustus seksida on muide kohe üks kõige esimesi asju, mis võtab ära rõõmu. Niipea, kui sa tead, et sa pead seksima, kaob igasugune rõõm. Niipea, kui sind sunnitakse pauku lahti saama, orgasmini jõudma, niipea kui sa oled sunnitud midagi tegema, ükskõik mida, on igasugune rõõm jäljetult kadunud.
Piisab sellest, et sa isegi ei tea, mida sa tahad. Võibolla tahad, aga võibolla ka mitte eriti.
On küll võimalik, et selle tegevuse käigus võib sul tekkida isegi huvi, võib vabalt tekkida ka himu ja tahtmine kuhugi jõuda ja võibki jõuda. Aga see pole siiski rõõm. See on lihtsalt kuhugi jõudmine.
Riina polnud kunagi elus orgasmi saanud. Valdur oli hea mees, ikka püüdis ja proovis, uuris ja tahtis, et ka Riina kuhugi jõuaks, aga naine tundis ainult põgusat iha tõusu,
