tulnud hea nõuu meelde: “Lähen õige koju, toon püssi kaasa. Ega härjad hunti kallale lase, sarved on ju hundi pool!”
Joosnud koju, toonud püssi. Ei leia aga enam härgi, leiab ainult sarved ja sõrad, ree ja ree aisad.
Taat ütlema: “Tublid sarved olivad neil härgadel. Keha sõi küll ära, aga sarvedest jagu ei saanud!”
Sest saadik ei läinud Hiiu taat enam iialgi ilma püssita kottu välja.
11. Kas on praegu veel põskes?
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane küsinud teiselt: “Mill sa oma uue mütsi ära kaotasid?”
Mütsi kaotaja vasta: “Eks see olnud kolme nädali eest, kui ülemaa Jüri mulle piibu pehja põskesse andis!”
“Kas praegu veel põskes on?” küsis teine.
“Neh! ei ole veel värskemat saanud!” kostis Hiidlane.
12. Vaata, mis kell on!
Vigalast.
Herra oli Hiidlase käskinud kell 12 enese juurde tulla. Hiidlane läinud alles kellu 4 ajal.
Herra tahtnud Hiidlast tublisti tõrrelda. Näidanud kella peale ja ütelnud: “Vaata, mis kell on!”
Hiidlane Vasta: “Tõsi herra, päris tõsi! Kell täiesti viltu. Tarvis otse seadida! Ei seda viisi ole õige!”
Ja Hiidlane kohe kella otse seadima.
Seni lahkus herra paha tuju. Hiidlane peasis terve nahaga oma teed.
13. Mes sa lõugad seal
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane läinud naist maha matma. Kaevanud haua valmis, läinud siis ise kirikusse.
Õpetaja nimetanud surnuid. Nimetanud naese asemel kogemata Hiidlase nime.
Hiidlane kärgatanud alt kirikust vasta:
“Mes sa lõugad seal! Kas ma pian menema ia omale ka hauda kaevama! Naese hauaga oli ju tööd küll!”
14. Hiidlase surma tarkus
A. Kuldsaar Sõrvest.
“Võtsin korra vastla päeval ennast ete tublisti vinti!” räägib va Tuuliku Toomas teistele. “Et va ihu liikmed üht teist enam ei tahtnud hästi tunda, korjasin nad kokku ja viskasin ise kõhuli juurde. Magasin ja norskasin nagu Norra nõid, ete hulga aega! Kuulen korraga: hingamine kaob. Kallis aeg, nüüd kipub tõesti surm kallale! Karlipsti! kargasin voodist välja ja surm. oligi kallalt kadunud!”
15. Kasi kurat
Vigalast.
Hiiu herra võtnud noore proua. Proua pole sõnagi Hiidlaste keelt mõistnud. Küsinud herra venna käest, mis vastata, kui Hiidlased teda tulevad teretama.
Herra vend olnud vähä kelm. Ütelnud prouale: “Vasta neile: kasi kurat! See tähendab: tänan väga!”
Hiidlased tulnud prouad teretama ja proua käele suud andma.
Proua kohe: “Kasi kurat!”
Hiidlased putkanud uksest välja. Õhanud ise: “Nagu näha, on meie herra põrgust enesele proua toonud. Piab kuratiks igaühte, kes ta juurde tuleb! Oh meid vaesi Hiidlasi! Küll vanapagan nüüd ikka meie maale enesele uue põrgu ehitab!”
16. Hiidlane Lihula laadal
J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.
Korra eksinud Hiidlane Lihula laadal naesest ära. Küll otsinud teist taga, aga ei leidnud kusagiltki.
Mees viimaks päris kimpus. Õhtu käes, naist ei ühtigi.
Mees kisendama: “Laadarahvas vait! Mina tahan naist hüüda! Laadarahvas vait! Mina tahan naist hüüda!”
Mine, pane aga laadarahva suu kinni!
17. Mitu last
A. Kuldsaar Sõrvest.
Saarlane küsib Hiidlase käest: “Mitu last sull on?”
Hiidlane vasta: “Ole terve küsimast – pole ma seda valu ühtigi tunnud, mull va Viiu kodu selle eest!”
18. Hiiu Hansu kosja lugu
A. Kuldsaar Sõrvest.
Hiiu Hans läinud mokamehega Matsiga kosja.
Kosja kaup läinud korda. Mehed heitnud magama.
Peig tahtnud aga pruudi juurde minna. Küsinud pruudi käest, kudas seda teha, ilma et pererahvas aru saab.
Pruut ütelnud, et ta rehe all magab ja vaheuks lahti jäeb. Annud peiu kätte nööri otsa. Teise otsa lubanud oma jala külge siduda. Lubanud ise peiu juurde tulla, niipea kui pererahvas magamas. Käskinud parajal ajal nööri tõmmata.
Pruut sidunud nööri otsa aga kitse jala külge.
Pererahvas jäenud magama. Hans tõmmanud nööri.
Kits lööb kõpsti! jalga vasta maad.
Hans sosistab: “Tasa! Tasa!”
Tõmmab teist korda. Kits mürab valjumini.
Hans uuesti: “Tasa, tasa! Teised kuulevad!”
“Tõmmab kolmat korda õige tublisti. Kits kargab peiu juurde sängi.
Peig kargab nagu tuul sängist välja. Hüüab hirmuga: “Mats ae! Mats ae! Kaltsud kainlu! Tont kuklas!”
Paneb ise uksest välja.
Pruut naeris rehe all et küll sai!
19. Hiidlase õnn
A. Kuldsaar Sõrvest.
Hiidlane läinud korra ratsa sõitma. Hobune aga hakanud lõhkuma. Virutanud Hiidlase seljast kus seda ja teist.
Ülesse tõustes katsunud Hiidlane pead ja sõnunud: “Pagana õnn, et sihuke mürakas pea pihta tuli! Oleks see jalgade pihta läinud, oleks see tõesti sääre kodarad katki löönud!”
20. Hiidlase sõit
Vigalast.
Hiidlane tulnud suurelt maalt Hiiumaale tagasi.
Kiitnud ise: “Küll ma see kord aga ruttu sõitsin, nii ruttu kui veel iialgi enne elades!”
Teised küsima: “Kui ruttu sa siis sõitsid?”
Hiidlane vasta: “Kolm päeva ja seitse
