Riesemann tahtis midagi kosta, aga sel hetkel ilmus Eberhard joostes ja hüüdis:
«Andrei Petrovitš, papa palub teid enda juurde!»
«T e i d ?» küsis Kurbatov õiendades. «Sa pidid mulle ju «sina» ütlema, Eberhard?»
«Noh, s i n d ,» ütles poisike kentsakal alistumisel.
«Siis lähme!»
Ja Andrei Petrovitš hakkas Eberhardi õla ümbert vennalikult kinni, kummardas kergesti daamide poole ning mõlemad kadusid juttu vestes põõsaste taha.
Lehtlas vaatas proua Göbler proua Riesemanni peale ja proua Riesemann proua Göbleri peale ning siis mõlemad Stella otsa.
«« S i n a »? Eberhard peab ütlema härra Kurbatovile « s i n a »?»
«Härra Kurbatov ütleb ka Eberhardile « s i n a »,» vastas Stella.
«Mispärast siis?»
Preili Riesemann kehitas õlgu. «Härra Kurbatovi soov, nagu Eberhard ütles.»
«Soov? Härra Kurbatovi soov?»
«Jaa, mamma.»
«Aga see ei kõlba ju ometi!»
See hüüd tuli südame põhjast ning proua Riesemanni ja proua Göbleri suust korraga.
Niisugune sinatamine õpetaja ja õpilase vahel oli õigupärast ka Stella-preili meelest võõras. Aga kui ta nüüd nägi neid ehmatusest ning imestusest nurgeliseks veninud nägusid ja neid nagu kuristiku põhja vahtivaid kohkunud silmi, siis sai noore neiu üle jälle kord võidu opositsioonipaharet ja selle kannul pilkepärgel ning kurgust tõusvat naeruvalangut vaevu maha surudes hüüdis ta võimalikult hämmastunud ilmel:
«Ei kõlba? Miks see ei peaks kõlbama? Kas see vahest Eberhardi-härra au vastu käib, et cand. juris Andrei Petrovitš Kurbatov teda sinatab?»
«Jaa – aga – Eberhard sinatab ka teda!»
«Seda suurem au Eberhardile, et ta seda tohib!»
«Aga see pole mitte korras! Seda ei tehta ju! Seda pole keegi enne kuulnud!»
«Maailmas on palju asju, millest kõik inimesed veel pole kuulnud!»
«Aga kuhu jääb siin vastastikune viisakus, lugupidamine?» kriiskas proua Göbler, kelle paks nägu lõi punetama. «Kuhu jääb õpetaja autoriteet õpilase kohta? Mida peab laps mõtlema õpetajast, kellele ta nagu oma vennale või teenrile või külapoisile « s i n a » ütleb, kuna teiselt poolt on väga imelik, minule vähemalt, et võõras inimene, kes astub täna esimest korda mu majja, mu suurele pojale kohe « s i n a » ütleb. Eberhard on ju, kui ma ei eksi, kolmteistkümmend aastat vana?!»
«Kooliõpetaja autoriteet ei põhine mitte teietamisel, vaid tema tublidusel,» ärritas ja ässitas Stella südamerõõmuga edasi, «Kas vahest Eberhard või teised temasugused aukartust kõigi oma õpetajate vastu tunnevad, kellele nad « t e i e » peavad ütlema? Kui te teaksite, kuidas nad neid naeravad ja missugused aukartuseta sõimunimed nad paljudele annavad! Härra Kurbatov tahab oma õpilast kasvatada kui vend ja sõber, see on tema kasvatamismeetod, ja ma leian, et see on väga õige meetod.»
«Mina mitte!» Ja proua Göbler raputas nii tugevasti pead, et ta punased lihavad põsed lotendasid.
«Mina ka mitte!» kajatas proua Riesemann, aga vähem ägeda peaväristusega, sest tema emasüdamele polnud õigupärast sugugi nii vastik, et uus õpetaja tahtis olla «tema lapse» vend ja sõber, mis tähendas niisama palju, et ta mitte ei tahtnud vali olla.
«Kui see ka sinu arvamine on, armas Beti, siis tee seesugusele korratusele kohe alguses lõpp peale,» ütles auväärt proua Göbler, kes pööras oma lõkendava näo nagu pahandatud karistusejumal oma tulevase minia poolt ära.
«Ma tahan oma mehega kõnelda,» vastas proua Riesemann.
«Sa võid seda ka ise teha,» tähendas proua Göbler.
Selles seisiski proua Riesemanni ja proua Göbleri karakterivahe, et proua Riesemann tahtis ikka «oma mehega rääkida», kui midagi oli otsustada ja teha, kuna proua Göbler otsustas ja tegi oma majas «ise», kui midagi oli otsustada ja teha. Nad kujutavad kaht tugevat vastandit: ühe pool täielik iseseisvusetus, alaline alistumine, sõnakuulmine; teise pool tüse omavoli, tahtekangus, käsuandmine ja piirita uhkus. Viimast omadust märkas igaüks, kes ainsa vaate proua Göbleri paksule laiale diktaatorinäole heitis, kes pani tähele, kuis ta oma istmel troonis, missuguse pilguga ta ringi vaatas, ja kelle kõrv oli terane küllalt tema häälekõma ja selles helisevat rauda tähele panema.
Andrei Petrovitš ja Eberhard lähenesid vaheajal terrassile, kus vanemad härrad kahes lauas oma preferansipartiid olid lõpetanud. Nad istusid sigareid imedes punšiklaaside juures ja vaidlesid suure õhinaga mängu möödunud käigu üle, kusjuures üks ühe ja teine teise eksitusi ja sissekukkumisi heasüdamliku pilkega püüdis näägutada. Kes neid eemalt nägi ja kuulis, ilma vaidluse sisu tundmata, pidi arvama, et nad mõnd ülitähtsat probleemi arutavad: nii põnevil olid nende näod ja nii elav nende kätevehkimine. Kõigist erutatud häältest üle käis üks kergesti kähisev, madalamail toonidel urisev bassihääl, mille rasvast, pigistatud kõla Andrei Petrovitš mõne minuti eest juba oli kuulnud, kui Eberhard teda esimesel puhul härra Riesemanni juurde oli tahtnud viia.
«Papa, härra Kurbatov on siin.»
Härra, keda Eberhard papaks nimetas, istus viini tugitoolis, seljaga tulijate poole. Andrei Petrovitš nägi esiotsa ainult tema vägevat härjaturja ja tema lühikest, jämedat, lihavat kaela, mis ilma nähtava vaheta arenes võrdlemisi väikeseks ümmarguseks peaks nagu ümarikuks tahutud palgiots. See pea oli kaetud tihedate, masinaga nudiks pöetud valgete karmide harjas-juustega ning mõlemad kõrvad kiindusid nii väga pealuu külge, nagu oleksid nad sellega kokku kasvanud. Pikkamisi, kangelt, nähtava raskusega pöördus see huvitav pea ühes temaga seoses oleva hiigelturjaga veidi ümber, aga ainult nii kaugele, et Kurbatov võis näha üksnes härra Riesemanni poolt nägu. Viimane oli paks ja verekas ning lühikeseks, otsast teravaks lõigatud valge habemega piiratud.
«Tere tulemast, noormees!»
Ja vabrikant Riesemann sirutas, ilma ülestõusukatset tegemata ja nähes ainult Kurbatovi varju, oma lühikese jämeda käsivarre suure tursunud käega, mille esimeses sõrmes hiilgas päratu paks pitserisõrmus, hooletult võõra poole.
Andrei Petrovitš ei võtnud seda kätt vastu. Ta astus härra Riesemanni ette, vaatas talle näkku ja ütles: «Minu nimi on Andrei Petrovitš Kurbatov.»
Vaevalt oli härra Riesemann võõrale pilgu heitnud, kui ta oma väljasirutatud jalad tooli alla tõmbas, nagu inimene, kes tahab üles tõusta. Ta ei tõusnud aga sedapuhku veel mitte, vaid kuna ta pilk kiiresti ja segaselt Kurbatovi nägu tunnistas, tuli ta suust pooltahtmata röigatav hüüd:
«Näh, see ju vanem härra! … Rõõmustab väga … minu nimi on Riesemann … vabrikant Riesemann …»
Ja pakkudes võõrale uuesti kätt, mis nüüd vastu võeti, ajas ta enese pahema käe toetusel toolilt üles, aga ainult pooleldi, et pealegi sedamaid jälle tagasi vajuda. Vahest oleks vabrikant Riesemann, olles Kurbatoviga nelja silma all, täiesti ja sirgelt püsti tõusnud, aga seltskonna nähes pidas ta niisugust viisakust inimese vastu, kes tuli temale palgaliseks, kellele ta reisiraha
