netega abistanuid!Autorülistan ihu elektrilist
ülistan ihu elektrilist
ülistan ihu elektrilist
ESIMENE PEATÜKK
Koridorist kostab vaikset juttu, keegi naerab. “Miks nad naeravad?” Ma ei tea, kellega ma räägin. Vormin moe pärast äsja peas sõnastatud lause huultega järele. Mu suu ei liigu seejuures peaaegu üldse. Peaksin seda lauset kuidagi eriti rõhutatult, piinliku ilmekusega ütlema, et suu liikumist oleks märgata: “Miks nad naeravad?”
Ühtäkki naer lõpeb ja asendub erutatud häältega. Kellegi kiired sammud kaugenevad koridori mööda ja tulevad siis tagasi. Kostab uste paukumist, üks kiljatus ja mingi arusaamatu kolin. Kuulan tähelepanelikult ja püüan mõistatada. Mitte ühtegi varianti ei tule aga pähe ning ma istun vaikides edasi.
Seljaga avatud ukse poole istumine ei häiri mind. Ka aknast sisse paistev hommikupäike ei sega, sest olen siin õppinud olema hommikuti kergelt kummargil asendis. Poen niimoodi kuvari varju. Toetan küünarnuki lauale, varjan käeseljaga päikesekiiri ja püüan lugeda ekraanil hahetavat teksti. Samal ajal tegelevad mu meeled selja taga, kuskil koridoris, võimalik, et mõnes teises kabinetis toimuvaga. “Mis seal lahti on?” mõtlen poolvaljult, “mis seal ometi toimub?” Aga ma ei liiguta end. Ootan.
Mõne aja pärast tundubki, et olukord on lahenenud. Tõtlik kontsaklõbin ja ärritatud jutuvada on lõppenud. Kuulen hoopis lohisevaid samme lähenemas. See peab olema Karmen. Ta võtab alati kontorisse jõudes kingad – talvel saapad – jalast ja paneb jalga sussid. Õigemini – kollaste tuttidega mererohelised tuhvlid! Sukkade otsa. Nojah.
Lohin peatub ja kuulen murduval häälel lausutud tervitust. Tõstan viipeks käe, kuid ei pööra ennast kohe ümber. Teesklen, nagu oleksin millessegi jäägitult süvenenud ning kummardun sügavamalt kuvari poole, et end siis mõni sekund hiljem uksel seisva Karmeni poole keerata.
Tal on häiritud nägu ja ta küsib, kas tõesti mitte miski pole tööst tähtsam. Laiutan käsi ja küsin omakorda Karmenilt, et kus me tema meelest siis parasjagu viibime. Tavalisest veelgi tumedamate silmadega, lühikeses punases seelikus ja sellest mitme tooni võrra tumedamas pluusis mustajuukseline Kleopatra-soenguga naine – “Kui vana ta üldse on?” mõtlen endamisi. “Kakskümmend üks? Kakskümmend kaks?” – ohkab häälekalt, vajub justkui seesmiselt veelgi enam kokku ning nõjatub uksepiidale. Ta pilk rändab ruumis ringi, peatub lõpuks minul ning viimaks avab ta rääkimiseks suu.
Selgub, et kõrvalkabineti Kalju on surnud. Karmen oli tööle tulles astunud Kalju tuppa, et talle midagi öelda – “Huvitav küll, mida?” hakkavad minu peas juba jälle kuju võtma suvalised, kontrollimatud mõtted, mille tagajärjel läheb kõrvust mööda suurem osa Karmeni jutust. Ähmaselt panen tähele, et ta räägib midagi Kalju naljakast asendist – “See siis oligi see naer!” – ning sellest, et kui Karmen teda puudutada tahtis, oli Kalju tooli peal kahtlaselt kössi vajunud. See olevat olnud õudne ning tõmmanud veel paari koridoris kõndiva “tüdruku” – Karmeni sõna naiskolleegide kohta – tähelepanu. Lõpuks kutsuti kiirabi, keda nüüd oodatakse. Noogutan ja küsin, kas surnutele kutsutakse alati kiirabi. Karmen mühatab, kuid vastab, et ühtegi targemat mõtet tal ka ei tulnud. Ta ajab end jälle sirgu, silub põlvedest veidi kõrgemal lõppevat seelikut ja lahkub sammude lohinal. Pöördun taas kuvari poole.
Pilgutan õrnalt silmi ja püüan näha oma ripsmeid. Neid on tegelikult kergem näha avali silmi. Sikutan ettevaatlikult paar natukene lahtist ripsmekarva lahti ja uurin neid sõrmede vahel lähemalt. Kohe meenub “Gattaca”. Ega enam teisiti ei saagi. Ripsmekarvad on minu jaoks nüüd defineeritud. Ripsmekarv tähendab “Gattacat” ja vastupidi. Tegelikult on veel selliseid asju. Geneetika näiteks. Aga see sõna seostub veel hästi paljude muude asjadega ka: Mendeli ja Mengelega, äädikakärbestega, Houellebecqiga … Kõlalise sarnasuse tõttu veel “dianeetikaga”, saientoloogiaga samuti, aga see on juba täielik jama. Üleüldse – tühja sest … Pudistan ripsmekarvad sõrmede vahelt maha. Nad kaovad mu silmade vaateväljast ruttu kuskile sügavusse, kust paistavad mu kinganinad.
“Mis mul viga on?” küsin endalt tasakesi ja asetan käed klaviatuurile. “Mis MUL viga on?” küsin teist korda, veelgi vaiksemalt ja sulen korraks silmad. Näen punaseid ringe, hommikupäikesse vahtimisest tekkinud tumepunaseid ringe. Nad võbelevad ja värelevad nagu liblikad.
“Mis liblikad? See on veri mu sees,” käratab mulle ootamatult pähekaranud mõte. Või on see hoopis tunne? Surun kumbagi kätt tugevalt vastu klaviatuuri ning seni valgele, nii hirmutavalt valgele, lumepimedust põhjustavalt valgele ekraanile ilmub tähtedest ja numbritest koosnev mõttetus. Kustutan selle ja asun siis dokumendipõhja kombekohaselt vormistama: kes, millal, kus, mille jaoks ja mis seadusele vastavalt … Nüüd ei ole leht enam nii mahajäetult tühi. Veel natuke ja peagi ilmub rasvaste tähtedega ka pealkiri ning osa tööst on juba tehtud. Töö on justkui piiritletud, kindlale alale aetud. Nüüd on vaja saata peale jahimees, kes leiab saaklooma ja teeb surmava lasu – “Põmm!”
Just siis kõlab avatud uksele koputus ning ülemuse – Alo – hääl küsib, kas ta tohib siseneda. Pööran kiirelt ringi ja manan näole abivalmis näo. Olen korra üksi kodus olles seda peegli ees teinud ning avastanud, et vähemalt iseenda jaoks näen sellise näoga totakas välja. Kuid mina pole ju teised …
Ta kordab oma küsimust ning kinnitan talle, et loomulikult on mul hetk aega – vaja ainult veel enne lõunat üks memo valmis saada … Alo uurib siis edasi, kas võiksin saata teda ühel lühikesel, kahepäevasel reisil. Jaatan naeratades, mispeale ta palub mul võtta reisiettevalmistused enda peale. Ta ise ei saa kohe kuidagi. Seda öeldes grimassitab ta natuke ja osutab pöidlaga kõrvaltoa poole. Taipan, et Kalju pärast, noogutan kõikemõistvalt ja mind jäetakse jälle üksi.
Püüan süveneda töösse. “Jaht. Kas ma pean tõesti oma mõtetele jahti?” küsin endalt ja toksin sisse koosolekul osalenute nimed, toimumise koha ja aja ning teemad. Siis segatakse mind jälle.
Ilma koputamata ja tervitamata jookseb sisse spordirõivastes Eve. See pole tema moodi, kuid ma ei ütle midagi.
Ta vannub ebanaiselikult ja räägib kiirustades, et jooksma minnes unustas ta võtmed koju, lukustas end korterist välja ja peab nüüd oma abikaasa – ta räägib alati abikaasast, aga ma tean, et see “abikaasa” on tegelikult üks trimmis kehaga naisterahvas, kes vahel õhtuti Evele maasturiga järele tuleb – ruttu kätte saama, sest lõunast on tal kohtumine mingi välismaa delegatsiooniga ning selleks ajaks on vaja riided vahetada. Mühatan midagi vastuseks ja soovin edu. Pärast ühte närvilist telefonikõnet tormab ta uksest välja.
“Nii, nii …” närin omaette küüsi ja püüan hoida oma mõtted võimalikult selged, “mõlema osapoole delegatsioonid … ei; mõlemad delegatsioonid … mõlemad osapooled …” On päevi, mis tuleks enda elust maha kriipsutada. Püüan end aga ikkagi kokku võtta ning hakkan mitte millelegi mõeldes lihtsalt kirjutama. Esimesed kaks lauset tekivad ekraanile, mis ei paista pärast päise, pealkirja ja muude aksessuaaride lisamist enam sugugi nii tühjana … Siis segatakse mind jälle.
Alo seisab uuesti uksel, manan uuesti näole abivalmis ilme ja pööran end tooli kägisedes ümber. Ta tunneb närviliselt huvi, kas Eve on juba tulnud, ning ma räägin talle vahepeal toimunust. Alo noogutab kergelt ja pühib käeseljaga laubal pärlendavat higi.
“Mida ta küll selle käega nüüd teeb?” küsin endalt. Alo rahuldab mu uudishimu silmapilk hiljem – ta lükkab käe taskusse ja hõõrub seda seal natuke aega. Teen, nagu ei märkaks ma midagi ja ootan. Alo vaikib hetke, pöörab siis ümber ja lahkub kabinetist. Lasen näolihased taas lõdvaks, annan toolile jalgadega hoogu ja leian end taas kuvariga silmitsi. Ma ei hakkagi vaatama, mis ekraanil seisab, vaid kirjutan lihtsalt edasi. Mälu järgi. Märkmeid kavatsen vaadata alles hiljem, teksti parandades.
Nii teen ma alati. Või noh, mis alati – olen asutuses töötanud vaevalt pool aastat ning ülevaateid, protokolle, raporteid ja memosid ei ole
