September. Peeter Helme

      Tagasi laua ääres, näen juba uut kannupaari ning tundub, et Alo on kuidagi kannatamatu. Selle põhjus selgub kohe. Lisaks täis kannudele seisab laual üks poolik, minu eelmine kann. Istun ja kummutan selle ühe sõõmuga tühjaks. Alo hinnang minu kohta näib tõusvat. Olen endaga rahul. Küsin Alo arvamust eilse ülevaate kohta. Alo vaatab mind tõsiselt. Tajun, et mu pilk on ilmselt laialivalguv ja kisub õliseks. Pingutan. Fokuseerin. Ka Alo silmad näivad hägused ja klaasistunud.

      Minu ümber hakkab hämarduma. Püüan arvutada, mitu õlut olen joonud. Alo muudkui räägib. Jutt käib ülevaatest. “Lahing ülemise korrusega” on enam-vähem kõik, mis läbi udu minuni jõuab. Olen joonud vähemalt viis, võib-olla ka kuus õlut. Ruumi pimedus on mõistetav.

      Lõpuks saan aru … ei, aiman, et Alo jutt on lõppenud, et minu ülevaade on kellegi juures kooskõlastamisel ja ilm selt ei näe ma seda enam kunagi. Kas tunda kergendust või mitte? Otsustan baaripuki peal kõikudes esimese variandi kasuks. Sest – üks töö on tehtud. Samas kerkib ilmselt peagi esile midagi uut … Aga sellele ei suuda ma praegu mõelda.

      Tajun hoopis mõnuga, kuidas enesekontroll jätab mind maha ja küsin Alolt, kas tal naine on. Ta vaatab mulle otsa. Tõredalt, ütleksin. Jõllitan vastu. Alo matsutab suud, ei vasta, vaid küsib hoopis ise, miks ma seda küsin. Kehitan õlgu ning ilmselgelt saab Alo sellest julgust juurde. Ta uurib, kas keegi käskis mul küsida. Olen purjus, tahan vastust ja raputan ägedalt pead.

      See on ka ülim – diplomaatilisem ei oska ma praeguses seisus enam küll olla. Tegelikult tahaksin talle hoopis käratada, et ta küsimusele vastaks ja kõik! Seda ma aga teha ei saa. Saan vaid vabandavalt naeratada. Kui see naeratus on vabandav – ma ei kontrolli oma näolihasete motoorikat enam kuigi hästi. (Miks ma nii ruttu nii purju jään?!) Mu naeratusest on vist siiski tolku, sest Alo rahustab mind sõbralike õlalepatsutustega ja ütleb, et kõik on korras. Selgub, et ta elab naisest lahus, lapsi ei ole.

      Mingil hetkel seisame tänaval ja Alo patsutab mind uuesti. Olen häiritud, alles ta tegi seda! Alo küsib, kas pean veel vastu. Püüan midagi vastata ja veidi hoiakut säilitada. Noogutan ja katsun viia jutu veidi konkreetsemaks. Küsin, kas Alo ei pea seda nõmedaks, et kipume ilma riideid vahetamata otse töölt kõrtsi. Ta ei vasta, hakkame hoopis kõndima. Liigume mõnda aega vaikides. Meist mööduvad mõned valjuhäälsed seltskonnad.

      Selgitan oma pintsakureväärist kinni võttes, et see on mu ainus ülikond. Alo ütleb, et keegi ei pane midagi tähele. Saan aru, et ta mõtted on homsel matusel. Vaatan pingutades ja vasakut silma kinni surudes kellaosuteid ning püüan homsele mitte mõelda. Samal ajal kahaneb tänase ja homse vahe hirmuäratava kiirusega. Tulemus saab olla vaid üks – peavalu, külma higi joad, närvilisus … Nagu alati.