tuppa minna pole mul vähimatki tahtmist. Sekretär vaatab mulle juba kahtlustavalt otsa. Küsin seepeale kobavalt sõnu otsides ja veidi hajameelsemalt, kui tahaksin, ega ma oma palvega homse osas peale ei käinud. Tundub, et ta on cava’st toibunud ja raputab rõõmsalt pead. Noogutan omakorda vastuseks ja räägin poolihääli, kuidas pean Aloga õhtul jooma minema ning et ma ei tea isegi, kas tahan seda või tunnen end sunnituna.
Sekretär muigab häbelikult ja klõbistab arvutiklahvidega. Palun talt ühe Coca-Cola ning, saanud pudeli kätte, kulistan ahne sõõmu. Küsin sekretärilt, kellel pole ilmselgelt plaaniski minuga pikemat vestlust arendada, kas Eve on veel siin, kuid ta raputab lokkide lehvides pead ja lisab, et pole õrna aimugi.
Lähen siis oma toa poole. Uks on lahti ja Eve on kohal. Tunnistan talle, et olen pooleldi purjus, mispeale ta osutab väljasirutatud käega ja küsival ilmel koridori. Noogutan. Ütlen, et loomulikult Aloga, kellega siis veel? Eve tunnistab, et on alles nüüd hakanud ennelõunasest “mullijoogist” üle saama ega taha alkoholile mõeldagi. Ütlen, et mina paraku pean ja neelan veel Coca-Colat.
Istun laua taha ja jään kuvarit jõllitama. Ühtegi ideed ei ole. Eve küsib midagi. Ta tahab teada, kas keegi on veel seal. Küsin, keda ta mõtleb ja kus see keegi olema peab. Eve peaaegu et turtsatab ja ütleb, et muidugi mõtleb ta Siirit. Ma ei saa mitte midagi aru ja ütlen seda talle. Eve ohkab korraks, toetab pea kätele ja ütleb, et Siiri on meie sekretär. Noogutan äraolevalt.
Eve tõuseb püsti ja lippab minema. “Näed, kui lihtne see oli,” lausun endale võidurõõmsalt, kuid saan samas aru, et selleks puudub vähimgi alus – ma ju ei meelitanud sekretäri nime Eve käest välja. See oli puhas juhus. Ikkagi ei riku tõdemus mu tuju. Pigem isegi laseb mul tunda end moraalselt puhtana. Kuigi ka see on veider.
Joon pudeli tühjaks ja viskan paberikorvi. Plastmass koliseb õõnsalt. Tuleb Eve. Tal on käes avatud Coca-Cola pudel ning ta kurdab, et kõik joogid on soojad. Kehitan õlgu ja mõtlen, kuidas töötegemist vältida. Helistan veel korra reisibüroosse. Ulvi kinnitab, et kõne on asjatu, kõigega tegeletakse ja ta informeerib mind esmaspäeval ise juba meili teel. Vastan asjalike ja hõivatust teesklevate jah-idega ning panen toru hargile, olles lõpetuseks valju häälega öelnud, et kõik on selge. Viskan vargsi pilgu Eve poole, kuid ta ei pane mind tähelegi. Omamoodi on ju seegi märk triki õnnestumisest.
Trummeldan korraks sõrmedega lauaservale (aga hästi vaikselt) ja teen veel ühe telefonikõne. Lattu. Küsin, kas nad saavad meile saata uusi registraatoreid, kõlades seegi kord ametliku ning professionaalsena. Ja siis helistan veel transpordibüroosse ning annan enda ja Alo jaoks tellimuse – et saaksime reisipäeva hommikul sõita lennujaama asutuse autoga ega peaks taksodega jahmerdama.
Need mõttetused tehtud, ei ole ikka veel möödunud viit minutitki. Kummaline, kuid see on vist esimene kord, kus ma tõepoolest kannatamatult Alo järele ootan. Küsin Evelt, kas ta teab, mis nõupidamisele Alo ootamatult kutsuti. Evel pole õrna aimugi. Korraks käib peast läbi mõte minna Karmeniga lobisema, kuid ma ei viitsi. Lõunasöök ja joodud õlu on teinud mind uimaseks. Karmen mõjuks liiga energiliselt. Sekretär – Siiri, nüüdsest alates, tõotan endale – on aga vist tõesti hõivatud. Parem teda mitte segada. See võib jätta vale, ebaprofessionaalse mulje. Lasen parem pilgul libiseda üle uudistelehekülje, kuid ka seal pole mitte midagi huvitavat. Aeg venib …
Lõpuks kuulen koridorist Alo samme ja olen äärepealt juba valmis püsti hüppama. Jään kõrvu kikitades ootama ja klikin hajameelselt suvalisi internetikülgi. Alo toa ukse lukk klõpsatab, uks avaneb ja heli järgi otsustades jääbki avatuks. Tõusen aeglaselt ja jalutan sinna.
Alo otsib midagi oma laualt, kuid on näha, et see teda eriti ei huvita. Kuuldes kedagi sisenemas, tõmbub ta hetkeks pingule, kuid rahuneb mind nähes kohe. Ta selgitab, et peab kellelegi veel ühe paberi andma ja siis võime minna. Noogutan ja kõnnin oma tuppa tagasi.
Eve küsib, kas toimub midagi, kuid ma raputan pead ja selgitan, et oleme Aloga natuke mures, sest üks meie ühi selt koostatud dokument on “kõrgemal pool” arutusel, me ei tea, mis sellest saab ega saa enne otsuse langemist ka suurt midagi edasi teha. Laiutan käsi ja ütlen, et peame ootama, loll lugu. Eve avaldab lootust, et kõik läheb ikka hästi. Vastan aga närvilise noogutamisega ja hakkan edasi-tagasi kõndima. Eve püüab mind veel natuke rahustada, kuid siis heliseb tema telefon ja ta tähelepanu pöördub sellele.
Ka minu tähelepanu koondub Eve telefonikõnele. Istun laua taha ja jään kuulama. Mitte midagi targemat mul ju teha ei ole. Selgub, et helistajaks on mingi Eve sõbranna. Ta kutsub teda õhtuks kuskile. Eve uurib ettevaatlikult, kas kutse kehtib ühele või kahele, ja mulle tundub, et kutsuja vist tegelikult ei taha Eve “abikaasat” näha. Eve vajub natuke ära. Pööran pilgu aknaklaasile, mille peegeldusest saan Evet veidi vabamalt jälgida.
Vasaku käega näpib ta oma pintsaku revääri, paremaga surub aga telefoni musta toru kõrva vastu, ilme närviline ja häiritud. Ta püüab midagi öelda, kuid tundub, et toru teises otsas olija on ise ametis selgitamisega. Lõpuks kostab Eve lihtsalt mõned korrad sõnakese “jah” ning ütleb siis, et ta peab mõtlema ega ole milleski kindel. Telefonitoru paneb ta hargile vihaselt. Kuid see on siiski kontrollitud viha – “Ju ta on selliste asjadega harjunud,” mõtlen endamisi naise peegelpilti pingsalt jälgides – ning toru mitte ei lenda hargile, vaid asetatakse sinna.
Eve sõrmenukid on telefonitoru pigistamisest valgeks tõmbunud. Ta mühatab midagi. Pööran abivalmis pilgu klaasipeegelduselt Eve poole. Minu pilku nähes teeb ta käega tõrjuva žesti ja nendib midagi selle kohta, kui nõmedad võivad inimesed ikka olla. Vabandan ja ütlen, et ma tõesti ei jälginud. Eve naeratab kibedalt ja ütleb, et ei olnudki midagi jälgida.
Alo kabineti uks prõmmitakse kinni ja hetk hiljem astub Alo meie tuppa. Esmalt pöördub ta Eve poole, küsides, kuidas läheb. Eve kehitab õlgu ega taha Aloga rääkida. Telefonikõne suutis ta tuju vist tõesti ära rikkuda. Alo ei hakka Evet pinnima, vaatab hoopis minu poole ja ütleb surmtõsiselt ametliku häälega, et on aeg.
Jätan Evega hüvasti ja läheme linna. Ma ei küsigi Alolt, kuhu me suundume, sest tean seda varasematest kordadest ja Alo monotoonsetest joomajuttudest. Alati üks ja seesama, alati kindel rutiin – kõigepealt paar kannu “ametnike klubiks” nimetatud õllekeldris, pärast aga üks popp baar, mida peetakse parimaks üksikute naisterahvaste leiukohaks. Minul pole seal küll veel kunagi vedanud, aga mõtlen, et kui saan veidi vanemaks, kasvatan õllekõhu ja liigun karjääriredelil pulga või paar edasi, siis võib isegi minul seal ühel päeval näkata …
Sisenedes tellib Alo juba üle ukseläve astudes joviaalse hõikega kaks sanga ning me istume maha. Vaikime, kuni viisakalt naeratav ettekandja õlled lauda toob ning joome siis. Katsun vähemasti nüüd Aloga sammu pidada ja rüüpan temaga ühes taktis kannu poolenisti tühjaks. Siis püüab Alo rääkida tööasjadest. Mina katsun säilitada professionaalselt abivalmis näo.
Selleks ajaks, kui järgmine kannupaar lauale maandub, on mul juba suuri raskusi. Alo räägib midagi “ülemiste korruste” survest meie osakonnale, asutuse üldisest positsioonist ning rahvusvaheliste suhete tähtsusest. Mulle meenub lugu, mida paari päeva eest rääkis Eve. Tahan seda juba jutustama hakata, kuid siis taipan, et see on meelest läinud. Bulgaarlased. Bulgaarlased … midagi oli nagu bulgaarlastega. Või olid need hoopis rumeenlased? Ja mis nendega oli?
Vahet ei ole, kuid on üsna selge, et olen juba purjus. “Purjus, olen purjus …” kordan, lausa trummeldan omaette peas. Alo räägib.
Mina aga lausa mudin peas aina põrisevat ainukest sõna: “Purjus, purjus, purjus …” Ma ei kuule, mida Alo räägib. Meenub hoopis, et väiksena arvasin alati, et purjusolekul on midagi pistmist purjede ja tuulega. Küsin Alolt. Ta on segaduses. Katkestasin vist ta jutu. Alo
