seda, ma suudan seda lausa ette kujutada, kuidas Alo istub, aluspüksid või kulunud teksased jalas, maika seljas ja majoneesiga vorstivõileib käes, loeb “Švejki” ning pugistab naerda. Leivapuru lendab suust kapsaks loetud köite kollastele lehekülgedele.
Mina olen aga teise ajastu inimene. Ja ma ei mõtle seda ülbusena. Olen teisest ajastust, teise ajastu jaoks. “Švejk” ei ole minu jaoks. Muidugi saab seal nalja. Muidugi on Hašek suur süsteemikriitik – olgu tegu siis millise süsteemiga tahes. Kuid ta on neetud humanist. Aga see neetud inimarmastus tänapäeva maailmas … No ma ei tea … Loen hoopis, kuidas Bruno kirjeldab noori ihusid, kuidas ta neid iharalt ihkab ja ihaldab ning kuidas see kõik sumbub algul masturbeerimisse, hiljem aga mõttetusse, tühja, luhtuvasse armastusse. See on valus, aga eelkõige ikkagi kohutavalt naljakas.
Võileivad saavad otsa, tass on tühi. Ajan end vastumeelselt püsti ja tunnen ühtäkki vastikut hommikuväsimust, mis tabab mind peaaegu alati, kui ärkan liiga vara või – mis veelgi hullem – kui ma ei ole öösel üldse maganud.
Paari kuu eest kutsus Alo mind pärast tööd ühele dringile – nii ta ütleski, “ühele dringile” –, kuid kukkusime siis nii kõvasti õlut jooma, et jõudsin koju kella seitsme paiku hommikul, käisin rutuga duši all, panin selga puhtad riided ja jõudsin üheksaks asutusse. Alo muidugi ei tulnudki. Tundsin end reedetuna. Aga samas, ülemuste värk. Pole minu asi seletada, kui tema suudab omakorda oma ülemustele asja selgeks teha. Ent natuke kibestav siiski …
Loputan näo külma veega üle, panen ülikonna selga ja kõnnin trollipeatusse. Mu enesetunne paraneb. Vaatan hommikupäikest, üksikuid roosatavaid, juba kuldseks kiskuvaid pilvi ja kastemärga rohtu. Troll tuleb ruttu.
Umbes kakskümmend minutit hiljem jõuan kesklinna ja veel viis minutit hiljem tervitan juba asutuse sissekäigu juures logelevaid turvamehi. Seekord uurivad nad süvenenud ilmel midagi arvutist. Ma ei saa aru, kuidas nad nii vara suudavad, aga … ju nad suudavad. Surun haigutuse alla ja jään lifti ootama. Seekord kestab see terve igaviku ja lifti ootama koguneb veel mitu “kolleegi”, kes püüavad kannatamatult niheledes välja näha võimalikult reipad ja normaalsed. Nende olekust õhkub siiski ka natuke närvilisust. Ilmselgelt kardavad nad hilineda.
Iseenesest ei ole hilinemine kuritegu ning kui meie tulekut-minekut ka kontrollitakse, siis üldiselt sõltub kõik ikkagi läbisaamisest ülemustega. Minu ja Alo vahel on kõik hästi. Ma ei pea midagi kartma. Selle hinnaks on muidugi ka minu puhul reipuse, entusiasmi ja huvi teesklemine. Kuid ma ei ole üksi. Karmen, näib mulle, on veel suurem teeskleja. Eve vist ei teeskle, vaid on, aga ta pole ka normaalne. Ta ON ebanormaalne. Muigan selle mõtte peale hetkeks, kuid tõmbun kohe tagasi, et vältida mõne teise liftiootaja liigset tähelepanu. Nad on küll minu töökaaslased, aga juttu ma nendega ajada ei viitsi. Teise korruse inimesed ikkagi. Jumal nendega.
Sõidamegi üles vaikides. Olen eelviimane väljuja. Soovin lifti jäävale liivakarva ülikonnas ja seitlisse kammitud juustega tegelasele kaunist päeva ja astun välja. Sekretär kraamib asju käekotist lauale. Üks õun, üks vesi – milline mõttetus, saame ju asutuse kulul juua nii palju vett kui tahame. Pealegi mina joon täitsa vabalt ka kraanivett! Miks see talle ei võiks sobida? Vaatan edasi … Kotist ilmub üks hari, mingi arusaamatu komps ja vist puudritoos. Tervitan.
Ta tervitab vastu ja ütleb, et minu järele ei ole mitte keegi küsinud. Tahan teada, miks ta nii ütleb, miks ta ütleb, et minu järele ei ole keegi küsinud. Ta oletab, et ütles seda niisama ja sellepärast, et päike nii ilusti paistab. Leebun ja küsin edasi, tema lõunaplaanide kohta. Sekretär võtab õuna ühte ja vee teise kätte ning raputab neid. Noogutan ja küsin vee kohta. Ta selgitab, et see on mingi eriline vesi, mis talle pealegi kohutavalt maitseb.
“Kohutavalt, see on õige sõna,” mõtlen taskust võtmekimpu kobades ja oma kabineti poole jalutades. Evet veel ei ole. On ilmselt “abikaasaga” voodis. Või riius. Või mõlemat. Minu silme ette kerkivad hoogsa tõmbega maalitud orgastilised pildid. Kahtlemata tänu Houellebecqile, kuigi sadomasohhism ei mängi “Elementaarosakestes” just erilist rolli. Aga ikkagi. Stimulaator.
Istun laua taha, käivitan arvuti ja toetan pea kätele. Väsimus annab tunda. Uuesti kerkib silme ette jahe suvepäev rannas. Tegelikult ma ju ei rääkinud temaga. Ja tegelikult ei käinud ma ujumas ka. Lamasin seal niisama, olles end teadlikult tüdruku lähedale sättinud. Kui ta ujuma läks ja palus mul oma asjadel silma peal hoida, ootasin, mil ta peanupp on kahanenud üheks pisikeseks punktikeseks meres, võtsin siis tüdruku hoolikalt kokku volditud rätiku alt raamatu, pakkisin asjad ja kõndisin kiirustades minema. Mäletan meeletut erutust, mis valdas mu keha ja vaimu. Tunnen seda teinekord praegugi, hoides ikka veel hästi hoitud ja uue välimusega raamatut, lehitsedes seda, nuusutades ta paberi lõhna ning meenutades …
Viskan mälestused peast, tõmban pihkudega üle näo ja asun postkasti uurima. Ma ei tea, kui kaua ma seda teen, aga ühel hetkel hakkab mul imelik. Kell peaks olema päris palju. Evet ei ole. Alo samme pole ma samuti kuulnud. Tõusen püsti, ringutan ja jalutan koridori. Seal pole kedagi. Karmeni uks on pärani, kuid tuba on tühi. Kõhedus kasvab ja korraks libisevad mõtted juba Palle peale … Siis kuulen koridori teisest otsast, sekretäri laua juurest Alo naeru ja lähen asja uurima.
Alo, Eve, Karmen ja mõned “tüdrukutest” lõkerdavad sekretäri ümber. Viimane punastab ja võtab lilli vastu. No muidugi! Sünnipäev! Ja mina unustasin. Manan siis ette kergelt segaduses, omajagu töises pinges, kuid sellest tõestitõesti väljuda tahtva mehe ilme ning surun sekretäri habrast kätt. Alo pilgutab mulle vargsi silma ja võtab pruunist paberkotist suure šokolaadikarbi ning pudeli Freixenet’d. “Tüdrukud” kihistavad naerda, ka sekretär kohmab midagi tööpäeva alguse kohta, kuid Alo kuulutab, et on reede ja nädala jooksul töövõite saavutatud rohkemgi kui vaja. Pudel plopsatab lahti. Selle heli peale ilmub koridorist veel paar oma tubadesse ununenud “tüdrukut” ja “poissi”, kes kohemaid häbelikult õnnitlevad sekretäri ning annavad talle ka omalt poolt kingituse: karbi kommi ja Törley-pudeli, mis sealsamas avatakse. Sooja mullitavat jooki voolab lödinal põrandale. “Tüdrukud” hüppavad kiljatades eemale. Kostab “poiste” rämedavõitu naeru, täidetakse klaase.
Peagi lobisetakse väiksematesse rühmadesse koondunult. Alo tõmbab mind “tüdrukute” juurest eemale ja küsib, kuidas reisiettevalmistused lähevad. Vastan, et kõik on hästi. Tegelikult pole ma teinud mitte midagi. Kõik on meelest läinud … Vaatan Alole ükskõikse näoga otsa. Ta noogutab ja korrutab, et see on hea, lausa väga hea. Noogutan ise ka ja rüüpan cava’t. Mullid lõhkevad keelel mõnusalt torkides ning ma mõtlen, kuidas olukorda päästa. Midagi ei tule aga pähe. Võtan veel lonksu. Vaatan Alo poole.
Ta köhatab korraks. Vahib lakke, siis enda (või minu?) kinganinasid ning ütleb veel paari piinliku hetke järel, et talle meenus midagi. Ta köhatab uuesti ja räägib teeseldud raskemeelsusega, et ta peab asutuse nimel viima pärja Kalju matusele. Ma ei ütle midagi. Meie vahel valitseb hetkeline vaikus. Alo võtab suure sõõmu ning vangutab siis pead. Ta leiab, et on ikka kole lugu küll. Nõustun ja joon klaasi tühjaks. Alo ohkab. Ma ei mõtle enam midagi ja ütlen, et võin kaasa minna. Alo rõõmustab lausa lapsikult ning kinnitab, kui hea meel tal selle üle on. Olen täiesti nõutu, sest ma ei saa ise ka aru, kuidas mul võis küll midagi nii totrat üle huulte pudiseda. Vaatan klaasi ja näen, et see on tühi, kuid asi ei saa ju selles olla. Nüüd on minu kord ohata. Alo märkab seda ja lubab mulle homme hommikul taksoga järele tulla. Mitte et mul sellest kuigivõrd kergem hakkaks. Natuke ehk …
Jalutan laua juurde ja kallan veel ühe klaasi. Alo palub valjul häälel kõigi tähelepanu. Taipan ta vagatsevast ja pühalikust toonist kohe, et asi puudutab Kaljut. Ka enamus “tüdrukutest” tõsineb ning kõik võtavad sisse midagi valvelseisakutaolist. Võtan ühe viinamarja ja püüan seda võimalikult märkamatult mäluda. Alo räägib samal ajal suurest kaotusest ning vastutusest, mille Kalju traagiline surm meile kõigile – “meile, noorematele”
