tee välja. Lausun sekretärile, et Alo rääkis nii ilusti ja küsin, ega tema sünnipäev sellega nüüd rikutud pole. Ta raputab pead ning ütleb, et tema ainuke mure on vormistada paar puhkusekorraldust, aga ta tunneb, et on juba täitsa purjus. Kinnitan, et mina ka. Itsitame kahekesi. Küsin luba juurde kallata ning ta ütleb, et kaotada pole enam midagi. Täidan ka enda klaasi ja pakun sekretärile viinamarju. Neid ta ei taha ja seletab, et tal on allergia. Ütlen, et mõistan teda ja räägin siis, et peame Aloga homme Kalju matusele minema. Sekretär räägib, et ei saanud Kaljust kunagi päriselt aru. Nõustun, et Kalju oli raske isiksus ja küsin kohe, kes meist poleks.
Lõpuks on sekretär nõus kaasa tulema, cava on otsas ning vastumeelselt ja poolpurjus peaga siirduvad kõik tagasi oma töökohale. Alo pöördub korraks veel minu poole ja küsib, mis ma lõuna ajal teen. Seletan, et üht-teist on veel ees, aga võime minna küll. Ta pilgutab vasakut silma ja tahaks mind küünarnukiga togida. Hoian eemale ja kiirustan tagasi kabi netti, kus Eve jahmerdab juba mingite paberitega. Noogutan talle, võtan telefoni ja valin kiiresti reisibüroo numbri.
Telefoni teises otsas istub naine, kellega olen rääkinud korduvalt. Mul pole õrna aimugi, kuidas ta välja näeb, kuid hääletooni järgi on tal peenikesed huuled, kerge lott lõua all ja aastaid viiekümne ringis. Võib-olla ta suitsetab ja kannab musti sukki. Võib ka olla, et ta ei suitseta, joob hoopis taimeteed ning käib velvetitega. Ei tea. Naine küsib kohe, mida saab minu heaks seekord teha, ning taipan, et kõik Alo räägitu on mul meelest läinud. Vabandan ja luban kohe tagasi helistada.
Koperdan Alo kabinetti. Alo vaatab parasjagu klaasistunud pilgul aknast välja. Mul on ükskõik. Ütlen, et reisibüroost helistati, nad on seal midagi sassi ajanud ja mul oleks uuesti meie reisi kuupäevi tarvis. Alo noogutab ja vuristab need peast ette, pööramata pilku aknalt. Küsin veel hotelli ja lennu piirhindade kohta ning ka need lausub Alo mulle masinana. Imetlen teda ning jätan ta üksi.
Valin uuesti reisibüroo numbri ning uuesti haarab toru minu kallis Ulvi. Ütlen kuupäevad ning palun ka hotelli reserveeringut. Tuletan meelde, mis summat piletid ja hotell ületada ei tohi, ja küsin alandlikult, ega ma hiljaks pole jäänud. Ulvi naerab matroonlikult ning ma kuulen telefonitorus klahvide klõbinat. “Naljakas,” mõtlen omaette, “tegelikult ei tea ma isegi seda, kus ta asub.” Ja samas olen rääkinud temaga vähemalt kümme-viisteist korda ning oleme muutunud isegi omajagu familiaarseks. Veidi aja pärast klahviklõbin katkeb ja Ulvi ütleb, et kõik on korras. Küsin, kas nagu alati, ja Ulvi kinnitab – nagu alati. See tähendab seda, et kinnitused tulevad mulle meili peale ja arve saadetakse postiga. Soovin talle kõike kaunist ja panen toru hargile.
See vist ongi kõik. Tõusen toolilt, viskan pilgu Evele, kellest küll ei paista mingit švipsisolekut, ning lähen nägu pesema. WCst väljudes näen, et Alo seisab juba kannatamatult koridoris, vasak käsi taskus ja parem võtmekimbuga mängimas. Ta küsib minult hõigates, ega mul oma toast enam midagi tarvis pole, ning viipab siis eitava vastuse peale võtmekimbukäega liftide suunas.
Sekretärist möödudes pilgutan talle silma, kuid saan ilmselt ligi hiiliva pohmeluse pärast vastuseks üsnagi tülpinud pilgu. Naeratan. Lift saabub ja uksed sulguvad meie selja taga sahinal. Peale meie pole liftis kedagi ja Alo arutleb, kus me jõuaksime kõige kiiremini ära käia ning pakub lõpuks – oh, kui originaalne! – välja “keldri”, nagu ta oma lemmikkohta nimetab. Tegelikult ma muidugi ei tea, kas see on ikka tegelikult tema lemmikkoht. Neil kordadel näiteks, mil oleme seal koos käinud, on ta “keldrit” alati kirunud. Küll on ta kritiseerinud teenindust, teinud iroonilisi märkusi portsjonite suuruse kohta ning kirtsutanud nina kasteplekkidega laudlinade peale. Aga nojah … Õlu on seal odav.
Jalutame vaikides edasi, mõlemal käed püksitaskus ja lips ootamatult tõusnud tuules üle õla lehvimas. Ahmin värsket õhku, kuid taipan samas ka oma ettevõtmise asjatust – kohe võtame ju niikuinii õlled. Ning need ei jää ainsateks. Alo küsibki minult juba õhtuste plaanide kohta. Kehitan õlgu.
Tõepoolest – millised on minu õhtused plaanid? Osta kilekotitäis purgiõlut ja minna koju telekat vahtima ja masturbeerima? Või kui üritaks tabada mõnda oma ammu mittenähtud sõpradest? Aga see tähendaks samuti õllejoomist. Lisaks veel enda elust jutustamist. Tema elu kohta küsimist … Kuidas minul läheb ja kuidas temal, kas naine on võetud, kas auto ja maja-ridaelamuboks-korter äärelinnas olemas? Ei … Vastan, et plaane pole. Alo ütleb, et tal ka mitte ning võiksime linna minna ja mõned “kannud” teha. Noogutan ja avan keldrikoha ukse.
Tellime kumbki ühe suure õlle ja päevaprae. Alo mõmiseb midagi viletsa toiduvaliku kohta, kuid lauda istudes ta tuju paraneb. Mõneks hetkeks süveneme kumbki õllesse. Tunnen, kuidas see mulle pähe lööb ja ühtlasi ettevaatusele manitseb. Püüan endale sisendada, et enne õhtut ei tohi ma rohkem ühtegi võtta, ja ootan kannatamatult toitu.
Alo mõtleb samal ajal valjult – ilmselgelt rohkem iseendale kui minule heietab ta selle üle, kes võivad ilmuda homsele matusele. Selgub, et päris paljud meie asutusest. Aga eks Kalju oli seal kaua ka. “Kui mina peaksin surema, tuleks ilmselt ainult Karmen kohale,” mõtisklen edevalt, kuid saan ise ka aru, milline jaburus see on.
Saabuvad päevapraed ja võin oma mõttelõnga katkestada. Üks hakklihapall kahe kartuli, peamiselt hiina kapsast koosneva salati ning hallikasroosa kastmega ei näe tõepoolest just võimsa portsjoni moodi välja, kuid ma ei viitsi viriseda ja hakkan sööma. Miskipärast ei lausu ka Alo midagi.
Alo matsutab. Mina võib-olla nätsutan pisut, aga üldiselt püüan selliseid asju vältida. Ma ei tõsta pilku, kuid tean, et Alo küünarnukid on laual ja nuga ta ei kasuta. Varsti küsib ta, kas võtan veel ühe õlle. Raputan pead ja jään endale kindlaks ka järgneva küsiv-imestava pilgu all. Ta tõuseb ja jalutab leti äärde. Laual pole ei pipart ega Tabascot, kuid leti äärde pole mul ka tahtmist minna. Püüan lihtsalt kiiremini ära süüa ja mitte mõelda toidu maitsele. Mitte et sellel midagi väga viga oleks. Lihtsalt cava, viinamarjad ja õlu ei ole hea põhi lõunasöögi jaoks.
Mõtlen eelseisva õhtu peale ning otsustan, et joon ennast siiski võimalikult ruttu täis. Mitte isegi vastikusest Alo vastu. Pigem tülgastusest iseenda vastu. Kardan, et kainena mõjun üleoleva, külma ja kinnisena. Kui aga purju jään, saame Aloga ehk isegi jutu peale. Ja kui peaks lausa väga hästi minema, viskab ta mind ehk isegi taksoga koju. Alo ei ela minuga küll päris samas kandis, kuid joogisena on tal kalduvus suuremeelsusesse. Kui Alo taas toolile räntsatab ja uue õlle tuhmi kolksatusega enda ette lauale asetab, kinnitan endale: “Jah, just nii ma teengi.”
Kahvliga tema õlleklaasile osutades selgitan, et ei võtnud veel ühte seepärast, et ei jõudnud hommikust süüa. Alo noogutab mõistvalt, kuid viibutab seepeale sõrme ja ütleb, et õhtul ta mind küll niisama lihtsalt minema ei lase. Luban, et ei kavatsegi desertööri mängida.
Hetkeks sigineb vaikus ja ma küsin, kas Alo “Elementaarosakesi” on lugenud, mispeale ta vangutab pead ja püüab mingit nalja teha. Küsib vist, kas neid pole ülelugemiseks liiga palju. Naeratan enda meelest viisakalt ja räägin lühidalt, millest see raamat on. Alo joob õlut ja punnitab silmi. Taldrikud koristatakse ära. Trummeldan korraks ennastunustavalt sõrmedega laual, kuid katkestan selle kohe. Alo vist ei märganud küll midagi. Ta joob kiirustades õlut ja vaatab vahepeal kella. Ma ei ütle midagi, kuid ta seletab ise, et talle meenus üks oluline telefonikõne. Liigume peagi tagasi.
Tänaval muutub Alo üsna jutukaks ja arutab õhtuseid plaane. Mõtlen, et kas tal naist ei ole, ja ükskõik kui palju ma ka pingutan, ei suuda ma seda välja mõelda. Sõrmust ei ole ma märganud, ent kahtlaselt paljudel kordadel nädalas lahkub ta töölt kiirustades, täpselt kell viis. Samas ta ka joob üsna palju. Otsustan õhtul selle kohta natuke uurida – kui peaks meeles püsima, muidugi.
Liftist väljudes kutsutakse Alo kohe teise osakonda mingit pakilist asja arutama ja ma leian end sekretäri laua juurest
