lõdisemas ja klaasistunud pilgul midagi kuvarilt lugemas, tuleb mulle vastikus peale.
Ta on ju nõme väike inimene! Nõrk peale selle. Ja siis veel see “abikaasa” … Jälestusväärne!
Vabal ajal käib ta koos selle “abikaasaga” (Mis ta nimi oligi? Dagne? Dagmar? Mirjam? Mingi juudi nimi igatahes.) Pirita metsas jooksmas. Nad jätavad auto kuskile tee äärde ja jooksevad siis metsas viis-kuus kilomeetrit. Või nii on Eve väitnud. Tegelikult ei tundugi see tema tugevaid jalgu vaadates tõest väga kaugel olevat. Ja veel on ta rääkinud, et nädalavahetustel sõidavad nad Pärnusse või Kuressaarde “veeparadiisi” (tema sõna). Olen hakanud mõtlema, et see “abikaasa” teenib vist päris hästi.
Istun laua taha, panen teetassi paberipataka kõrvale ja vaatan ühegi parema idee puudumisel korra erinevate veekeskuste kodulehti. Üsna soolased hinnad. Seda lõbu mina endale lubada ei saaks … Viskan pilgu hoopis kinokavadele. Miks ka mitte … Ma ei ole juba ligi kaks nädalat kinos käinud ja otse pärast tööd pole mõtet koju ka minna.
Eve klõbistab arvutil midagi endassesüvenenult ning katkestab tegevuse aeg-ajalt lurinal tee joomiseks. See ajab mind nii endast välja, et tahaks märatsema hakata. Vaatan kella. Pool viis alles. Pool tundi veel. Esimene seanss, millele jõuaksin, algab pool kuus ning sellega on liisk langenud. Vaatan uudistekülgi. Tööd enam teha ei viitsi. Rahutused siin, pommiplahvatused seal. Ei midagi erilist. Kuskil räägitakse mingist hiljuti avastatud planeedist, mille tingimused võiksid olla sobivad elu tekkeks, aga see ei huvita mind … Mis see meid ikka aitab, et kuskil mingid bakterid ringi sagivad? Kui sedagi …
Heidan pilgu uuesti postkasti ja vastan paarile kirjale, mille ma muidu kustutaksin. Aga nii ei jää vähemasti muljet, et olen ükskõikne ja initsiatiivitu. Kirjade kiirustav ja hüplik toon peaks hoopis jätma mulje minust kui töökast inimesest, kes napsab mõne sekundi oma hinnalisest ajast, et kalleid kolleege aidata. “Aidata! Ja kallid kolleegid – my ass indeed!”
Kui nüüd uuesti kella vaatan, ongi juba viis. Klõpsan kähku kõik aknad arvutis kinni ja lülitan masina välja. Jään veel hetkeks istuma ja naudin viimaseid teelonkse. Põhi on kirbelt kange ja meeldib mulle. Sulen korraks silmad. Näen jälle punaseid ringe ja laike veiklemas. Püüan mõelda mitte millelegi, aga loomulikult ei tule see välja. Mis siis ikka … “Mis siis ikka,” on selline tore vanainimeselause, ma küll ei mäleta, aga kujutan ette, et vanaisa võis midagi sellist öelda.
Temast mäletan üldse vähe. Ainult seda, et ta rääkis mulle lugusid vaalaküttidest, mida luges suurest kollaste kaantega raamatust. Talle meeldis lugeda ja eks ta vist püüdis süstida seda omal tagasihoidlikul moel minussegi. Ja samamoodi, mingil moel, see ka õnnestus. Väiksena lugesin Richard Rohtu ja Jüri Parijõge ning Lindgreni “Vendade Lõvisüdamete” viimastel lehekülgedel nutsin nii meeletult, et ajasin sellega nutma ka oma õe …
Ajan pintsaku selga ning soovin Evele head kojujõudmist ja veelgi paremat ärakuivamist. Ta noogutab äraolevalt, jõllitades klaasistunud pilgul arvutiekraani. “No mine siis …” mõtlen omaette ja lahkun toast. Karmenit ei paista ning astun kiirustades lifti. Pean seda tükk aega ootama ja lähen aina närvilisemaks. Pääsen siiski lõpuks ilma vajaduseta kellegi teisega lifti jagada.
Vihm on lõppenud ja tänavad on väga märjad. Liigun ettevaatlikult kõnnitee majadepoolset serva mööda ning püüan astuda nii, et mu kannad pori püksisäärtele ei pritsiks. Raske öelda, kas see õnnestub, aga elus on ilmselgelt hullematki.
Kinno jõuan kümmekond minutit enne seansi algust. Pileteid on küllaga, saal jääb ilmselt täitsa tühjaks ja mul on isegi natukene kahju. Kui juba kino, siis kino: popkornikrõbin ja suudlevad pubekad. Astun trepist kiirustamata üles ning peatun korraks leti ees. “Kas osta või mitte osta – on see küsimus?” lausun iseendale ja võtan lõpuks Coca-Cola, vist kolmanda täna.
Minu koht on üsna saali keskel ja vähesed ülejäänud külastajad istuvad kõik enam-vähem ringis minu ümber. Kokku on saalis alla kahekümne inimese. Ekraanil hakkavad jooksma filmitreilerid. Vaatan neid alati mõnuga. Paari nädala jooksul ei ole nad küll jõudnud eriti muutuda, aga mis siis. Meelelahutus seegi. Pealegi osatakse treilerites jätta ka kõige viletsamast filmist mulje kui suurejoonelisest spektaaklist.
Imen Coca-Colat ja jälgin ekraanil toimuvat mürglit, kus sajad autod plahvatavad, helikopterid põrkuvad vastu pilvelõhkuja klaasseina, mis naljakalt paindub ja lainetab, et pudeneda siis miljoniks killuks. Ammu juba vaeseomaks pekstud peategelane ei jäta ikka veel jonni … Tore, tore … Võiksin end lausa unustada, kuid paraku katkeb see kõik nagu lõigatult ja film algab.
Tiitreid ei ole, selle asemel läheb tegevus kohe lahti ja see meeldib mulle. On intensiivsust, elu on justkui kokku surutud, kõige olulisem üles leitud ja tihendatud kujul vaataja ette toodud: valmistatud 100 % kontsentraadist. Tegelikult on see klassikaline armastuslugu. Mõjuvõimas, aga eraelus üksik mees ihaldab teise mehe naist, oma positsiooni tõttu peab ta aga tegutsema ettevaatlikult ning kasutama veel ühe kolmanda mehe abi. Edasine on omamoodi ette ennustatav – ka kolmas mees armub ning teeb otsa lahti lõpuks saabuvale katastroofile. Naine saab surma ja kõik kolm võivad oma suu puhtaks pühkida. Natuke imelik muidugi. Sest: a) kas siis maailmas tõesti teisi naisi polegi? b) miks peab see olema ikka nii, et armutakse ühte ja samasse naisesse?
Need mõtted hakkavad mind vaevama kohe pärast filmi lõppu. Saalis istudes üritasin siiski keskenduda filmile, sest tegelikult oli temas tõesti nii pinget ja põnevust kui ka tundeid ja erootikat. Ja head muusikat. Hea muusikaga on võimalik nii mõnigi piinlik kaader kinni mätsida või kaunimaks võõbata. Tegelikult mitte ainult filmis. Elus ju tegelikult ka.
Kahju, et ma ei oska ühtegi pilli mängida. Kui väike olin, siis unistasin sellest, aga muusikakooli minek oli viga. Ma lihtsalt ei oska, ja kõik … Eks see pillimängu õppimine on teinud mind muusika suhtes tundlikuks. Igasugust jama ma ikka ei kuula. Mingi distants peab olema. Ma ei suuda kuulata muusikat, mida teevad suvalised, ent seda enesekindlamad pubekad, kes ise ka ei saa aru, kust see tuleb, et nad ühtäkki oskavad. Ja paljukest nad ikka oskavad? Natuke jah, aga mitte küllalt, et mõista. Kodus eelistan klassikat või filmimuusikat. Eriti jaapanlasi – näiteks Akira Yamaokat ja Shigeru Umebayashit … Ja üle kõige meeldib mulle muidugi vaikus.
Bussi astudes meenutan moe pärast, kas olen selle kuu piletiraha ikka maksnud. Olen, kindlasti olen … Leian aknaaluse koha ja tunnen eneselegi üllatuseks, et olen ikka veel nähtud filmi lummuses. Selle kurvameelne soundtrack kumab kõrvus. Ja võtmestseenid korduvad ja korduvad silme ees … Auto ette sööstev naine, meeste meeleheide, kibestumus … Aga tõesti – miks?
Põhimõtteliselt on ju maailmas küllalt naisi, me kujutame endale tihti lihtsalt ette, et ei saa ilma ühe ja konkreetseta …
Saame küll, on alati saadud ja saadakse edaspidigi. Aga nojah – teisest küljest ei räägigi filmid ju mitte tavalisest, vaid ikka erilisest. “Või mis?” küsin iseendalt justkui lõpetuseks. Mul ei jää muud üle, kui vaikimisi nõustuda.
Enne kojuminekut astun veel poest läbi ja ostan “võileivamaterjali”, nagu salamisi juustu-vorsti-leiba nimetan. Ma ei kasutaks seda sõna mitte kunagi mitte kellegi teise kui ainult iseenda ees. Või vahest … Püüan mõelda, mis oleks, kui mul oleks keegi; keegi, keda ma tõesti, päriselt armastaksin, kelle ees ei oleks saladusi. Paratamatult meenub see ülikooliaegne tüdruk, kes siiski ei olnud see. SEE. Aga selline rõhutamine mulle ei meeldi. Mitte keegi ei ole SEE. SEE on fantaasia, totrus, vist ühe õudusfilmi nimi on see ka …
Ülikooliaegne tüdruk oli lihtsalt see, keda või mida kutsutakse “noorpõlvearmastuseks”. Maksan sularahas ja laon asjad kilekotti. Surun haigutuse alla ning taipan, et kell on juba kaheksa. Päev on peaaegu otsas ja see on hea. “Jälle
