on tegelikult väga veider. “Lein, lein, lein … Mis on lein?” küsin endalt ikka ja jälle ega mõista mitte kui midagi. Näen vaimusilmas auku nutetud näoga ema ja kõigest pooleteise kuuga halliks läinud isa. Vanaisa oli surnud juba enne.
Ma ei nutnud. Ei vanaisa ega õe ja vanaema pärast. Vanaisa oli väga vana ja mina üsna väike. Õe ja vanaema üheskoos lahkumises oli aga midagi ilusat ja pidulikku. Mingi ohverduse moment, mingi väärikus … Emale ma seda kunagi muidugi ei öelnud. Isale ka mitte. Aga oma õele ja vanaemale küll. Ütlen seda neile vaiksetel hetkedel … Nagu näiteks nüüd: “See on ilus, kuidas te koos läksite. Sa olid ju alati tema lemmiklapselaps, sa pididki ta endaga võtma. Ja sina pididki vanaemale teed juhtima … Ilus …”
Muidugi oli mul kahju. Ja loll lugu – praegugi tahaks ma kõike olulist esimese asjana jagada oma õega … “Nii ta läheb,” pomisen nüüd juba peaaegu valjult, kustutades samal ajal enamiku saabunud kirjadest.
Siis tuleb Eve ning avastan enda õuduseks – või kergenduseks? –, et ligi nelikümmend minutit on vahepeal möödunud ja kell ligineb kolmele. “Kuhu need päevad läevad? Kappavad nagu metsikud hobused üle mägede? Kurat seda teab. Või Jumal. Või nad mõlemad.”
Mind häirib teinekord minu komme rääkida omaette, hääletult. Sõnastan peas terveid lauseid ja kordan neid siis kuuldamatult. Tegelikult ei juhtu seda muidugi kogu aeg. Vahel … Ja alguse sai see väga ammu. Vist algkoolis, kui arvasin, et mõtted on pildid, ja hakkasin teooriat katsetama. Katsed olid edukad – lükkasin teooria ümber ja mõistsin, et mõtlen mõistetes. Sealt oli selgete lausete sõnastamiseni vaid üks samm … Mõne jaoks oleks sealt vist omakorda üks samm kirjutamise ja lugemiseni, aga mulle ei meeldi raamatud siiamaani. Jah, luule, natukene – tore on vaadata, millised sõnakombinatsioonid kõik on võimalikud. Kuid lauseid tahan tegelikult teha ise … “Ja enda jaoks.”
Eve lobiseb midagi bulgaarlastest, kellega ta oli automaatselt hakanud rääkima saksa keeles, ning avastan, et noogutan talle äraolevalt kaasa. Alles natuke aega hiljem taipan, et kogu see lugu on üsna jabur ning küsin üle. Eve vastab, et oli miskipärast arvanud, et ta saadetakse kohtuma austerlastega. Nendin, et austerlased või bulgaarlased – ühed Balkani-rahvad kõik, ning teenin ära Eve heakskiitva itsituse.
Hiljem hakkan mõtlema, miks Eve seda mulle rääkis. Kas selleks, et oma keeleoskusega eputada? Ta peaks vist teadma, et mina midagi peale inglise keele ei räägi. Isegi soome keelt mitte …
Tuleb Alo ja alustab Evega juttu äsja toimunud kohtumisest. Taipan poole kõrvaga kuulates, et “üleval” tahetakse kohe kõike teada saada ning Eve peaks veel enne tööpäeva lõppu memo valmis tegema.
Manan ette võimalikult asjaliku ilme ja klõbistan hiirega postkastis ringi. “Ei midagi huvitavat, mitte midagi huvitavat, ei midagi huvitavat,” soiun oma pea sügavas sopis ning tunnen, kuidas säärane monotoonne kordamine mõtteid tapab. Mis on hea. “Mis on hea. Mis on hea?”
Tomatisupp on hea.1 Kõht on juba jälle tühjaks läinud, ajan end püsti ja loivan sekretäri laua juurde. Küll sina näed aga uimane välja, vastab ta kaasatundval häälel ning ma võtan tema selja tagant klaasuksega veinikülmikust pudeli Coca-Colat. Kasutan juhust ja jään hetkeks külmutuskapi juurde seisma. Silmitsen sekretäri kaamelikarva velvetitesse riietatud tagumikku ja mõtlen, et kas saab rääkida täiuslikust tagumikust. Sekretär pöörab häiritult pead ja kortsutab korraks kulmu. Raputan pead, naeratan ja lähen sõnatult tagasi oma kabinetti.
Eve istub süvenenult arvuti taga ja peksab fanaatilise kiirusega klahve. Viskan mingi killu riigi vara lõhkumise kohta, kuid ta ei pane mind tähele. Selle asemel siseneb hääletult Karmen, heidab vilava pilgu Eve poole – võimatu on aru saada, kas see on mõeldud tervitusena või mitte – ja hakkab vaiksel häälel rääkima minuga.
Tundub, et hommikused sündmused on tal täielikult peast pühitud. Vaatan ta pluusi, punast seelikut, musti sukki ja mererohelisi tuhvleid. Viimased mõjuvad ebaerootiliselt ning viivad mõtted taas õe ja vanaema peale. Õde mõjus erootiliselt. Vanaema mitte. Suunan pilgu ülespoole ja kompan pilguga Karmeni kehavorme. Ta märkab mu pilku, räägib aga häirimatult edasi. Vaatan teda vaid igavusest, mitte huvist. Kuigi. “Kuigi …” Surun haigutuse alla, avan Coca-Colapudeli ning pakun kõigepealt Karmenile. Ta võtab selle naeratusega vastu ja joob. Pudelisuule jääb jälg tema natuke liiga tumedast huulepunast. Ta ulatab pudeli tagasi, vaatan huulepulga jälge. See erutab mind. Unustan tuhvlid. Võtan lonksu, tundes rasvast maitset oma suul. Karmen astub mulle kärmelt pool sammu lähemale ja tõmbab parema käe pöidlaga üle mu huulte. Eve ei vaata meie poolegi. Karmen räägib edasi.
Tunnen, et hakkan pärastlõunasest roidumusest üle saama, ning taipan, et jutt käib plaanist minna õhtul koos asutuse teiste “tüdrukute ja poistega” bowling’ut mängima.
“Tõepoolest,” sedastan iseendale, “ta ongi kõik unustanud.” See avastus õõvastab mind. Omamoodi on Karmen vist üsna lähedal täiuslikkusele. Bowling’u-plaani üle ei viitsi ma aga pikemalt järele mõelda ja nõustun. Karmen erutub silmanähtavalt ning selgitab pikalt ja ilmselge veenvustaotlusega, et kohtume kõik täpselt kell viis “turvakontrolli juures” ja liigume sealt edasi ühte lähedalasuvasse “bowling’u-kohta”. Naeratan ja ütlen, et katsun selleks ajaks oma asjadega valmis saada, kuigi, jah – tööd on palju. Laiutan vabandaval ilmel käsi, teadmata päris täpselt ka ise, miks. No püüa ikka, mangub Karmen ning ma istun maha. Karmen lahkub ja Eve hakkab vaikselt naerma.
TEINE PEATÜKK
Võtan kohe ühe õlle, panen teiste “poiste” eeskujul lipsu taskusse ning süütan pakutud sigarillo. “Tüdrukud” kihistavad leti ääres ja tellivad jäätisekokteile. Uurin, kas keegi mängida ka kavatseb, ning saan teada, et kõik teised on vanad mängumehed. Ja seda vähemalt enda meelest mitmeski mõttes.
Valdo, armilise näoga ligi kolmekümne viiene majandusteadlane, teeb ühemõttelisi märkusi “tüdrukute” aadressil ning tal on kahju, et Eve meiega ei liitunud. Kaljust ei räägi mitte keegi. Ka mina ei ütle mitte midagi, püüan hoopis sigarillot kopsu tõmmata, sest õlu ei toimi nii ruttu kui peaks. Ja tomatisuppi tahaks ka, kuid täna jääb vist ära …
“Tüdrukud” saavad lõpuks oma jäätisekokteilid kätte ning tulevad lauda. Uurin Karmenilt, mis baarileti ääres ele vust põhjustas, ning ta selgitab, et kokteilides on paras annus Amarettot. “Paras annus,” kordan omaette, isegi teadmata, miks …
“Poisid”–Valdojatematoakaaslane, nagujutustarusaan– hakkavad meeskondi kokku panema, katsudes sättida nii, et moodustuksid eri sugupoole esindajatest koosnevad paarid. Lõpuks tuleb välja, et Karmen peab mängima arminäoga, mina jään aga üle. Kehitan võltskahetsusest õlgu ning võtan veel ühe õlle.
Saal on üsna tühi. Laes ripuvad toorelt säravad päevavalguslambid. “Sellises kohas, mu kallis, ei jää mitte midagi varjule,” püüan endale võimalikult dramaatilise häälega lausuda ja teen seda täiesti valju, selge häälega, valides hetke, mil kõik eemalduvad kisades ja kilgates ning kuskilt kostab kuulide rasket klobinat. Mitte et see mulle midagi annaks.
Olen tegelikult küllalt hääleharjutusi teinud. See juhtus ajal, mil olin juba poolteist aastat juurat õppinud ning minu esimene tüdruksõber süstis mulle pähe mõtte, et võiksin hakata üliõpilasteatri näitlejaks. Kuna sain ka ise aru, et tegu on lootusetu ja hullumeelse ettevõtmisega, ei soostunud ma pea ees tundmatusse vette hüppama, vaid lasin ühel tema sõbral – homol, kellel siis veel? – õpetada endale üht-teist häälduse ja kõnekunsti vallas. Ega ma suurt midagi selgeks ei saanud, kuid oskan praegugi lõdvestada suumuskleid, teha erinevaid hingamisharjutusi
Vt. raamatu lõppu.
