kannusta mind tööle rohkem, kui teadmine, et see toob vaba õhtupooliku rutem kätte.
Loomulikult ei öelnud ma tööintervjuul mitte midagi sellist. Ega seal otseselt küsitud ka. Võiks isegi öelda, et vastupidi, seal mainiti kuidagi möödaminnes asutuses kehtivaid “väärtusi” … Aga küsiti muidugi targutavaid küsimusi rahvusvahelise, peamiselt Euroopa Liidu õiguse tuleviku kohta, mida pean Eesti õigusruumi suurimateks hädadeks ja suurimateks hüvedeks ja nii edasi ja nii edasi. Olin täiesti teadlik oma vastuste nõmedusest, kuid seal oli see vist täiesti omal kohal. Mind võeti.
Kas ma olen õnnelik? “Kas ma olen õnnelik?” Lausa maitsen, mekin, tajun ja kompan neid sõnu. See ei anna midagi. Tunnen vaid vastikult pohmellist maitset, mis mulle seostub juba aastaid kollase värviga. Kui kraabiksin praegu ülemiste hammastega oma keelt ning sülitaksin siis suhu kogunenud olluse välja, oleks see kollane. Haiglaselt kollane. Nagu taevas enne suvist äikest. Nagu taldrikuserva külge kuivanud sinep või paari hooaja tagune moevärv. Kollane. Mitte kullane.
Püüan end korraks mõttesuminast vabastada ning formuleerida ettevaatliku – ametnik ei tohi ju ometi ninatark olla! –, kuid siiski selgelt arusaadava lause. Mõtlen hetke ja kirjutan siis mitte ettepanekulaadse, vaid veidi mureliku, probleemile õrnalt osutava lausekese ja lõpetan vihjega e-teenuste laiendamise kiirest vajadusest.
“Eks näis, eks näis,” korrutan endamisi Alole kirja saates. Tõusen püsti ja jalutan Alo kabineti poole. Uks on paokil, koputan, avan vastust ootamata ja ütlen Alole, et saatsin talle uue versiooni. Alo on selgelt häiritud ja lubab raske ohke saatel mu kirja kohe vaadata. Lähen WCsse ja veendun oma oletuse õigsuses. Kollane.
Tööintervjuu on iseenesest miski, mida siiamaani meenutan segaste tunnetega. Mul on natuke piinlik. Olin nii neetult ametlik. Tegelikult on see muidugi üleliigne emotsioon – mind ju valiti. “Mind valiti.” Vaatan end peeglist ja puurin pilgu oma silmade põhja. See on häiriv ja toob tahtmatult kaasa mõtted surmast, kaduvikust. “Mind valiti.” Totter … Või äkki ei ole ka? Omamoodi on see ikkagi hea tunne. Hea on olla valitud. Hea on, kui keegi tahab sind. Kas mu vanemad tahtsid mind? Noh, põhimõtteliselt küll, aga nad ei valinud mind. Nad valisid lapse ja see laps osutus üsna ootamatult minuks. Seega ongi mind valinud peamiselt võõrad: ülikool, mõned naised, asutus. Kummaline. “Kum-ma-line,” maitsen silpe ükshaaval enda räpasel keelel ja sülitan veel korra. Vesi kraanist voolab metsiku pahinaga ja peaks summutama minu kurgu rögisevad helid. Loputan veel kord suud, seejuures jälgides, et lips ja särk märjaks ei saaks, ning otsustan siis lõunale minna. WCst tulles põrkan Eve väikeste rindade vastu. Ta ehmub vist rohkemgi kui mina, pomiseb midagi lõunasöögist oma abikaasaga ja tormab mööda koridori minema.
Ma ei taha temaga samasse lifti minna. Jalutan selle asemel uuesti Alo ukse juurde. Ta on veel kohal ja viipab mind sisse. “Alles ma siin olin. Mida kuradit ma teen?” Sellised laused paistavad mulle meeldivat, nendin mõrult – neis on “mehisust” ja “karmust”. “Jube, jube, jube …” Ma ei pane tähele, mida Alo vatrab. Püüan keskenduda ja saan aru, et nüüd on kõik korras, aga Alo sõnastab mõned asjad lihtsalt ümber, sest nii “olevat kombeks”. Minu töö olevat hea ja ma võin lõunale minna. Veel ütleb Alo, et võtab tööd koju kaasa ega tule enam pärast lõunat tagasi. Mind ta lõunale ei kutsu ja mul on selle üle hea meel.
Mitte et mul oleks midagi Aloga lõunatamise vastu. Mõned korrad oleme seda teinud ja, ausalt öeldes – “Miks ka mitte? Tõesõna, miks ka mitte …” Aga täna siiski pigem mitte … Need lõunad koos Aloga on naljakad.
Esimene kord juhtus see minu teisel või kolmandal nädalal. Ma ei saanud veel mitte millestki aru ja veetsin suurema osa ajast seadusi lugedes. Iseenesest oleksin muidugi pidanud neid teadma juba ülikooli ajal, või hiljemalt eksamite ajal, aga see valdkond polnud minu rida ning olin kuidagimoodi pääsenud. Nüüd pidin end ikkagi kurssi viima ja ega keegi seda pahaks ka pannud. Kõik olid õnnelikud, et olid ühe juristi juurde saanud ning keegi ei kujutanud ettegi, et peaksin enne tööle asumist kõike teadma. Seega – ma lugesin.
Ühel päeval astus sisse Alo ja teatas võrdlemisi ametlikul häälel, et võiksime koos lõunale minna. Mul polnud just erilist tuju, aga andsin jaatava vastuse lootuses teada saada, mis peitub Alo ametlikkuse taga. Seda ei tea ma siiamaani. Jalutasime teineteisega sõnagi vahetamata ühte keldrikohta, tellisime päevaprae ja sõime. Alo rääkis eelmisel õhtul telekast nähtud Uganda-teemalisest dokumentaalfilmist ja küsis teel tagasi, kuidas mul sisseelamisega läheb. Mul läks hästi. Mul läheb hästi.
Pärast oleme selliseid lõunasööke korranud. Vahel on Eve ka kaasas, aga enamasti kaob ta kuhugi oma “abikaasaga”.
Vestlusteemad on alati samad, alati sama napid. Ning mulle tundub, et Eve ei lähe oma “abikaasaga” lõunatama mitte otseselt tema pärast, vaid pigem meie, või noh, Alo pärast. “Aga kurat seda teab?”
Olen tagasi oma laua juures, trummeldan sõrmedega vastu lauaplaati ja vaatan üle vahepeal saabunud kirju. Ei midagi erilist. “Kas üleüldse kunagi on midagi erilist?” Maailmalõpp oleks eriline, kõik muu langeb paraku kategooriasse same shit, different day. Ja iseenesest – kui sitt on sama, mille poolest need päevadki nii erilised on? Aga ei, ma ei virise … Mul on hea. Olen õnnelik. Või vähemasti mitte õnnetu. Kordan neid kolme lauset mõned korrad ja mul hakkab hea asemel imelik. Kustutan järjekordse portsu sisutühje ja ebahuvitavaid kirju ning lähen lõpuks ometi sööma.
Lifti jõuab mulle viimasel hetkel järele ei-tea-kust välja ilmunud hingeldav Karmen. Ta ei küsi, kuhu ma lähen, küll aga seda, kuidas ma eile koju sain ja kas ma kodus veel midagi tegin. “Imelikud küsimused,” märgin iseendale, häälekalt ütlen aga, et eile oli väga tore ja kodus ei teinud ma enam suurt midagi. Ta lausub hingeldades, et tema ka mitte, ning ma vaatan ta võimsalt tõusvat ja laskuvat rinda.
Rohkem ei ütle me midagi, astume asutuse uksest koos välja, ning jään hetkeks ootama, et näha, mis suunas Karmen minema hakkab. Kui ta küsib, kuhu poole mina lähen, viipan otsemaid teisele poole ja ütlen, et kahju küll. Ta ütleb mulle head aega ja läheb minema. Jään natukeseks veel ta tagumikku põrnitsema, kuid hakkan vist lühinägelikuks jääma.
Jalutan sinnasamasse keldrikohta, kus olen vahel Aloga käinud. Muidugi eksisteerib väike oht, et Alogi tuleb, aga see on ülimalt ebatõenäoline. Kui ta pohmellisel päeval ütleb, et ei naase enam pärast lõunat, siis see tähendab, et ta läheb otse koju. Koju telekat vahtima, koju masturbeerima, koju magama. “Kurat seda teab!” sunnin totrad mõtted vaikima ning küsin menüüd uurimata ühe päevaprae ja suure keefiri.
Suur keefir ähvardab mu päeva-eelarve lõhki ajada, kuid olensenikuidagitoimetulnud.Üht-teistonkõrvalekapandud– raha, mille vanemad ülikooli lõpetamise puhul kinkisid. Ma ei lõpetanud mingite eriliste tulemustega, aga isa, kes on ise omamoodi nurgaadvokaat – nõukogudeaegse lõpetamata juriidilise haridusega “konsultant”, nagu ta end kutsuda laseb –, on ääretult uhke selle üle, et tema poeg on “väljaõppinud õigusteadlane”, omamoodi isegi suurem kui isa. Nii ta tõesti ütleb. Räägib, et poeg peab isast suurem olema! Ema tunneb aga paljude primitiivsete inimeste seas levinud ebaususarnast aukartust kõrgema hariduse ees.
Neil polnud vähimatki kahju kinkida mulle suurem summa raha. Minul polnud ka vähimatki kahju seda vastu võtta. Ning et olin juba kingituse saamise hetkel otsustanud minna tööle riigiasutusse, ei raisanud ma raha ka ära. Natuke ikka – ostsin oma esimese ülikonna (varem olin kombineerinud viigipükse ja pintsakuid) ja jootsin ülikooli lõpetamise puhul oma sõpru. Või noh, mis sõbrad nad ikka nii väga olid …
Nende mõtete juures söön ära viimase kergelt kuivanud servaga keedukartuli ja pühin taldrikult leivatükiga kokku hakklihakastme jäänused. Keefir on joodud ja arve maksin leti ääres. Seega pole mul mõtet enam kauaks istuma jääda.
