lugema. Ega neis midagi huvitavat polegi. Varem mulle ikka meeldis vaadata, mida uut ja huvitavat kõike olemas on, aga pole ju vahet, kas fotoaparaadil on kaks või seitse megapikslit või kas auto võtab seitse või kuus ja pool liitrit bensiini saja kilomeetri kohta? Lehitsen kogu mõttetuse süveneva tülpimusega läbi, vaevumata lõpuks enam isegi mitte teesklema huvi ühtviisi igavate originaalitsevate reklaamide vastu. Kunagi tundusid nad mulle põnevad. Vaatasin originaalseid ja nutikaid lahendusi ning rõõmustasin vaimukuste üle. Nüüd on see möödas. Läinud.
Läbi. Jäänud on kõige põhilisem – kõige põnevamad tunduvad need reklaamid, kus kasutatakse kauneid naisi. Nõus, selles on midagi eriti läbinähtavalt kiimast. Mida see kakskümmend tuhat ja enamgi krooni maksvate kellade müügile ikka annab, kui minusuguse pilk reklaamfoto seksika välimusega tüdrukul mõni sekund kauem peatub? Mitte kui midagi …
Viskan paberid käest, nõjatun tugitooli seljatoele ja jään vahelduseks hoopis tapeedi mustrit uurima. Mälun võileiba ja mõtlen, et tapeet on vana, lausa väga vana. Ilmselt kuuekümnendatest. Ta on pleekinud ja luitunud, ühest ülemisest nurgast lahti. Aga las ta olla. Nii on ka hea. Mööbel on uus ja kontrast meeldibki mulle. Ema on küll korduvalt nõudnud, et võtaksin midagi ette, paneksin uue tapeedi või kisuks hoopis maha ja värviks seinad üle, aga … aga ta on teisigi asju tahtnud. Et võtaksin naise ja saaksin lapsi. Et käiksin sirge seljaga. Et helistaksin talle sagedamini. Et sööksin tervislikult … Nagu oleks tal endal aimugi tervislikust toitumisest. Kuigi, võib-olla et isegi on. Ta ei tee ju päevad läbi muud, kui loeb naiste-, kodukujundus- ja toiduajakirju. Need ongi tema haridus ja tema intellektuaalne maailm, kui nii võib öelda. Kohati ema unustab end ja arvab tõesti, et võib säärasest allikast ammutatud “info” järgi hakata ettekirjutusi tegema. Üldiselt, jah, on ta siiski tagasihoidlik ja tunneb end vist ise ka seetõttu halvasti, et ta on “lihtne inimene”. Ema lugupidamine hariduse ees pole ju ka mitte midagi muud kui kompleks …
Tegelikult ongi imelik, kuidas need “lihtsad inimesed” jagunevad haridusalase hoiaku põhjal kaheks. Ühed vihkavad haritud inimesi. See on isegi omamoodi loomulik. Ka mina vihkan kõiki, kes tahavad minust paremad olla; veelgi enam aga neid, kes tõepoolest ongi paremad. See on loomulik. Selline teravdatud klassiteadvus on omamoodi alalhoiuinstinkt, mis paneb meid tundma hirmu nende ees, kellel on võimeid või kellel aimame olevat võimeid, mis teevad nad meist võimsamateks. Kui otse öelda, siis kardame, et targemad/tugevamad/mõjukamad võtavad meilt ilusamad/ paremad/viljakamad naised ära.
Aga sellele vaatamata on olemas ka sellised inimesed, kes tunnevad aukartust hariduse ja harituse ees. Ka see on tegelikult loomulik, eriti naiste puhul. Naised ju ikka otsivad paaritumiseks tugevamaid isaseid. Noh, ja haridus ei ole mitte midagi muud kui üks tugevuse tunnus. Iga ema on uhke oma poja üle, kellel on eeldused geneetiliselt täisväärtuslikuma naise leidmiseks.
Klõpsutan korra telekakanaleid, kuid mitte midagi põnevat ei tule. Peast vilksab läbi mõte võtta kapist viskipudel (kingitus, ise ma ei raatsiks) ja juua klaasike, kuid süda läheb pahaks. Otsustan hoopis vara magama minna. Mitte midagi muud pole ju niikuinii teha.
VIIES PEATÜKK
Ärgates on tark ajada ennast kohe püsti ja minna duši alla. Pärast seda ei tunne ma end enam nii üksi ja juhuslikuna keset seda lootusetult varajast, ikka veel nii pimedat Tallinna septembrihommikut ning hakkan kohvi keetma.
Vana filter lendab niiskelt kõlava nätaka saatel prügikasti, kapiuks avaneb kriginal ning kohvipakist eritub äraeksimatut mõrkjat aroomi – suurepärase hommiku kõige olulisemat komponenti. Kohvimasin hakkab peagi mulksuma ja nüüd pole muud kui oodata.
Vaatan korra hommikust telesaadet, kuid üle paarikümne sekundi ei suuda ma seda teha – teemaks on paarid, kes on armastuse nimel äärmusesse läinud. Ühed metalli täis topitud näoga jobud räägivad sellest, kuidas nad pühendumise märgiks hammustasid teineteisel otsast väikese sõrme esimese lüli. Nad kihistavad naerda, hoiavad teineteisel ümbert kinni ja demonstreerivad oma väikesi sõrmekönte. Saatejuhid teevad nii-nii mõistva ja oi-kui-põnevil näo ning küsivad “teguviisi erootilise ja vaimse aspekti” kohta.
Sulgen televiisori. Kardan, et ta rikuks muidu mu hommiku ära. Köögist eritub nüüd juba eriti kutsuvat kohviaroomi, mis paneb mind taas tegutsema ja unustama äsja nähtud perverte. Hommik on päästetud. Loputan puhtaks juba paar päeva kraanikausis seisnud kruusi, otsin välja pruuni suhkru ja pakikese kooreasendajat ning segan nad tassi põhja valmis. Siis lõpetabki kohvimasin kruuksudes ja mulksatades töö ning rituaal võib alata.
Et kõik oleks täiuslik, teen mõned võileivad, laon nad taldrikule ja viin tuppa, madalale lauakesele. Siis toon kohvikruusi ning viimaks võtan pooltühjalt riiulilt raamatu, mida viimased pool aastat ikka ja jälle lehitsen.
“Elementaarosakesed” on romaan, mis on muutunud mu elu lahutamatuks osaks. Mu elu jagunebki ajaks, mil ma sellest raamatust veel midagi ei teadnud, ja ajaks, mil olen selle lummuses. Ajaarvamise teeb kergemaks fakt, et raamatu avastamine toimus enam-vähem täpselt sel ajal, mil olin ülikooli just lõpetanud ega olnud veel tööle asunud. Siis ei teinud ma suurt midagi. Peale arvutiga mängimise.
Praegugi on mul elavalt meeles, kuidas ma tulin kohe pärast lõpueksameid asutusse katsetele ning sain üsna ruttu aru, et kui nad kellegi tööle võtavad, siis olen see mina. Seega ma ei muretsenud. Pealegi oli ülikoolis küllalt muretsetud – küll kõikvõimalike kirjatööde, arvestuste, testide ja kõige muu sellise pärast. Nii võtsin vabalt ja veetsin suure osa suvest rannas. Vahel vedelesin seal koos tuttavatega, enamasti aga üksi.
Ühel üksildasel rannapäeval, kui ilm tegelikult polnudki suurem asi, sattus minu lähedale tüdruk, kellega sain mingil põhjusel jutu peale. Ta küsis ette vabandades, kas olen nõus valvama ta asju, kui ta ise ujumas käib. Lubasin seda teha.
Tegelikult ei tundnud ma ta asjade vastu vähimatki huvi, vaid lamasin seal, silmad kinni, kaitseks tuule käes lendavate liivaterade eest … Kui ta tuli tagasi, oli ta ikkagi väga tänulik ja hakkas vatrama sellest, kui rumalasti läks, et ta on rannas üksi, ja küsis, kas mina olen ka üksi. Palusin tal hoida silm peal minu asjadel ja läksin ujuma. Vesi oli tegelikult väga mõnus, meres oli isegi soojem kui poolpaljalt tuule käes vedeledes …
Kui veest välja tulin, luges tüdruk raamatut. Püüdsin temast mitte välja teha, kuid ta turtsatas aeg-ajalt naerda ja tegi muid kummalisi häälitsusi. Olin häiritud ja vaatasin tema poole. Ta triibulistes bikiinides tagumik vappus minust vaevalt pooleteise meetri kaugusel turtsumise rütmis. Tüdruk pööras pea minu poole ja näitas raamatu kaant: Michel Houellebecq, “Atomised”.
Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ma ei ole eriline raamatuinimene, mispeale tüdruk selgitas lausa tungival toonil, et just sellisel juhul tulebki seda raamatut lugeda. Ahahitasin või mhitasin vist ja rohkem me ei rääkinud. Aga raamat jäi meelde. Autori nimi muidugi mitte. Ainult nii palju, et see oli üks nendest hääldamatutest prantsuse nimedest. “Atomiseeritud” püsis imekombel mu mälus ning kui ma selle endale mõni päev hiljem ostsin, selgus, et originaalis kandis ta hoopis teist nime: “Elementaarsed osakesed”, “Elementaarosakesed”.
Elementaarosakesi ei saa jagada. Mitte et see oleks keelatud – see pole lihtsalt võimalik. Füüsikatunnis – mis mulle väga meeldis – rääkis oranžis kulunud kampsunis, habemega õpetaja, kuidas varem peeti aatomeid elementaarosakesteks. Siis joonistas ta tahvlile aatomi ehituse. See meenutas päikesesüsteemi ja ma taipasin, et asi, millel on ehitus, ei saa olla elementaarne – see tähendab ainuline või jagamatu.
Hammustan võileiba, löön raamatu suvalise koha pealt lahti ja kohe valdab mind sama tunne, mis esimesel lugemisel. Esiteks on see tunne muidugi erootiline. Ja mitte ainult seepärast, et mõtlesin esimesel korral (ja mõtlen ka nüüd) sellele tundmatule tüdrukule rannas, tema vappuvale
