ärkas Joosep üles – nagu ikka vahel, kui õhtul on liiga palju magusat piparmünditeed joodud. Toas oli nii valge, nagu oleks juba hommik. Aga see oli imelik valgus. Oli nagu valgus ja polnud ka. Isegi natuke kõhe. Veel kõhedam oli see hääl, mis väljast kostis. Just nagu keegi nutaks. Ja siis nagu oleks see hoopis mingi tundmatu looma hääl. Oleks nagu inimene ja oleks nagu loom.
„Ema,” sosistas ta.
„Emm!” ütles ta juba natuke valjemini.
„No mis on?”
„Ema, kuuled, mis hääled need on?”
Aga nagu kiuste olid hääled parajasti vakka jäänud.
„Mina ei kuule midagi. Jää nüüd magama. Sa ei karda ju enam. Võib-olla oli öökull.”
Öökull oli Kollase maja juures sügisel tihti huikamas käinud, öökulli häält Joosep juba teadis. Kindlasti see ei olnud öökull.
Joosep läks akna juurde vaatama. Kogu õu oli seda imelikku valgust täis. Õunapuude varjud lumel olid teravad nagu päeval päikesega, aga samas polnud seal päriselt valge ka. Üleval taevas säras suur lopergune kuu. Siis kostis kuskilt kuuri poolt eriti vali – mis? Üle kuuvalge lume tuiskas äkki üks vari, teine vari tihedalt kannul.
„Ema, ema! Mingid loomad on õues!”
„Ah, need on kassid! Käi nüüd pissil ära ja jää magama.”
Kassid? Kas kassid teevad siis sellist jubedat häält? Ja need kaks varju tundusid päris suured. Joosep pole küll kindel, et ta praegu julgeks üksi õue minna, kuigi on tõsi, et ta enam ei karda. Ta on ikkagi mees. Aga muide, kus siis nende Kiisu on? Ega ometi seal väljas, nende koledate varjude hulgas?
„Ema, kuule, nad teevad meie Kiisule haiget!”
„Ah ei tee. Ära karda, need on Kiisu kosilased, peigmehed.”
„Kosilased…” Joosep ei teadnud niisugust sõna.
„Armuvalus kõutsid, noh. Loodus, mis sa teed,” ohkas ema millegipärast kurvalt.
Kosilased, peigmehed, loodus?
„Emm, mis see kõutsi on?”
„Kõuts.”
„Noh, kõuts.”
„Isakass. Hea küll nüüd. Mine-mine.”
Joosep sai üldiselt aru küll, mida ema mõtleb, aga ikkagi see pani teda pead murdma. Eriti veel see armuvalu. Mis valu see küll olla võiks? Kuidagi ei läinud see kõik kokku nende toreda väikse Kiisuga, kes tema kaisus magamas käis ja nöörikera taga ajas, kuni kõik tuba sassis oli (eks nemad Vennaga võtnud ka sellest tagaajamisest natuke osa). Aga nüüd need öised varjud, kisa. Just nagu midagi ohtlikku. Armuvalu…
Ometi, hommikul oli Kiisu ukse taga, tuli sisse, Kiisu nagu Kiisu ikka. Nühkis isegi innukamalt vastu Joosepi jalgu kui muidu. Sõi natuke kausist, keeras siis tugitooli magama. Oli kohe näha, et täna temast suurt mürajat ei ole. Kiisu ei paistnud kuidagi haavatud olevat, aga väsinud oli ta küll. Joosep lootis vaikselt, et ehk ta sai nüüd „oma õppetunni,” nagu ema vahel neile Vennaga ütles. Ehk ta rohkem ei kipu sinna kõhedasse kuupaistesse!
Aga väljas polnud päike veel päris loojaski, heitis alles punast kuma üle lumise põllu, kui Kiisu oli jälle krapsti ukse juures, ei olnud enam väsinud, ei hoolinud värskest piimastki kausis, mille Joosep ometi oli pliidiserva peal soojaks lasknud. Sest siis Kiisu lakub limps-limps-limps-limps. Aga kui külm on, võtab harvalt, limps… limps… pika keelega – ei meeldi!
Järgmistel päevadel, kuigi ilm keeras tuisule, oli neid juba päevalgi õues näha. Neid kõutse, kosilasi, peigmehi, armuvalu. Seda loodust! Neid oli vähemalt kolm, üks hullem kui teine. Üks mustavalgekirju oli täitsa ilma kõrvadeta, paistis, et ka ühe silmaga. Joosep ristis ta Mereröövliks. Must hoidis tagumist jalga käies üleval ja lonkas seetõttu päris tugevasti. Sabast oli tal alles ainult jupp, aga seda ägedamini käis see vasakule ja paremale. See saigi nimeks Jupp. Tegelikult oli see päris lahe vaatepilt. Tavaliselt ei olnud ju aknast mitte midagi vaadata. Tihastest, kes pekitüki kallal käisid, olid poisid ammugi tüdinud. Aga nüüd!
„Näe, vahi!” ütleb Joosep Vennale. „Jupp saab Mereröövli kätte!”
„Melelöövli kätte!” kilkab Venna.
Joosep ei hakka teda selle „melelöövli” pärast naermagi, sest vaatepilt on tõesti põnev. Teineteise kannul kihutavad Mereröövel ja Jupp elupuu alt välja. Aga jooks pole kuigi pikk, juba moodustub kahest kokku üks kräunuv kera, mis veereb mööda lund ja millest lendab tuulde musti karvatuuste.
Aga mis see siis on?
Kräunuv kera on vahepeal jälle kaheks kassiks lagunenud, kes tuiskavad üksteise kannul kuhugi ümber majanurga. Joosep ja Venna jõuavad teisest aknast näha ainult nii palju (teel sinna jääb Kiisu piimakauss natuke Venna jala taha, mis sunnib ka ema tegevusse sekkuma), et üks must sabaots kaob üles kuuri räästa alla.
Jah, aga mis see siis on?
Takjavarte vahelt astub läbi tuisu lavale veel üks tegelane. Ta paistab ausalt öelda päris suur. Ta on ennast veel kuidagi kõrgeks ka ajanud, jalad kanged all, ja liigub seetõttu just nagu karkudel. Aga muidu näeb see kaadervärk välja päris terve, eriti võrreldes Mereröövli ja Jupiga: midagi eriti ei paista puuduvat – saba, kõrvad, kaks silma, kõik on veel komplektis. Üldiselt selline hallika-pruunikavöödiline, päris kena kohev, puhevile aetud saba lahingulipuna lehvimas kogu selle asjanduse kohal.
Ja paremalt, raagus marjapõõsa alt, just nagu teatri kulisside vahelt, tipib korraga välja, sellele kangejalgsele asjandusele kartmatult vastu – midagi väikest ja musta. Kiisu! Ta on tõesti vähemalt poole väiksem kui see elukas. Aga juba on neil ninad vastamisi… Korraga laguneb kaadervärk koost, vajub jälle maadligi, jalgadele, muutub päris armsaks vöödiliseks kassiks.
„Ema, ema, ta teeb Kiisule haiget!”
Ema tuleb, lapp käes, millega ta just põrandalt piima pühkis, vaatab ka aknast välja, nüüd on nad seal akna peal nagu tõeline publik, kolmes reas, alt üles: Venna, Joosep, mamps.
„Ei tee, ära karda. See on ju mõisa Kriimu!”
Ongi. Nüüd tunneb ka Joosep ta ära. Enam ta ei paistagi nii imelik.
„Kliimu-Kliimu-Kliimu!” hüüab Venna lootusrikkalt. Aga Kriimu vist ei kuule.
„Tulge lähme sööme, praekartulid said just valmis.”
Ega seal olegi enam midagi vaadata. Lava on tühi.
Aga seni, kui Kollase maja rahvas (seekord paraku ilma Kiisuta) oma (jälle! ohkab Joosep) praekartuleid nosib, tuleks vist pisut seletada, kes on mõisa Kriimu ja kõigepealt, mis on mõis.
Ega see nii lihtne polegi. Esiteks pole mõis enam ammugi mõis. Maal, nagu öeldud, on nii palju asju, mis pole enam need, mis nad olid ja milleks neid ikka veel hüütakse. Laut pole enam laut, sest pole lehmi. Raudteejaam pole enam raudteejaam, sest pole rongi, pole raudteed, pole jaamaülemat ega tema kassi. On niisama üks veidi teistmoodi, kahekordne,
