paigas ei ole päriselt katkenud vist vähemalt tuhande viiesaja aasta jooksul. Kuid Küla jäi Emakassi laudast liiga kaugele. Hiljem ei kujutanud see kass Rulli jaoks muidugi mingit vahemaad, aga siis oli ta alles peenevõitu saba ja peenevõitu jalgadega, muidu ka mitte just priske must loomake. Pealegi polnud enam mitte november, vaid juba detsember. Lumi oli maha sadanud, mitte veel paks, aga siiski selline, et käpad – saate isegi aru.
Kuid lauda lähedal põldudel oli tõesti ka üksikuid maju. Kuidas need sinna saanud olid, kas need olid inimesed (ja kassid), kellele külas ei meeldinud elada ja kes tahtsid rohkem omaette olla? Võibolla. Aga paistis ka nii, et kui need inimesed olidki kunagi külast põgenenud ja endale oma väikese riigi rajanud keset välju, olid nad vist siiski hakanud ennast seal üksi tundma, neil oli hakanud igav. Kassid ei tea, mis on igav. Inimesed – paraku liigagi hästi. Nii või teisiti, enamasti olid need majad jälle maha jäetud. Mõnda tuldi veel suveks, võeti linnast üks rumal kasski kaasa, kes maal ainult kartis ja suurima heameelega sügisel jälle oma keskkütteradiaatorite ja sohvapatjade juurde tagasi reisis. Tõsi, mõnega juhtus hoopis see, et temas ärkas iidne verehääl, padjakiisust sai äkki osav ja halastamatu murdja, hiirte ja lindude hirm, kes ei andnudki ennast enam sügisel kätte, ei lasknud puuri toppida ega linna tagasi vedada. Nende kohta öeldi, et läks kaotsi. Või et läks metsikuks. Kõike juhtub.
Aga nüüd oli detsember. Kõrrepõlde ja karjamaid kattis tüütu valge lumi. Kassid ei ole hingelt talisportlased. Lõppude lõpuks on nende päriskodumaa, nende müütiline häll siiski hoopis heldema ja lahkema päikese all, mis iial ei lase lumel maa peale jääda.
Lumiste väljade tagant paistab küll paar maja. Aga tuleb sealt ka suitsulõhna? Vaid lumelõhn, vaikus, rebasejäljed põiki üle põllu. Kassipoeg ajab saba ähvardavalt turri, aga astub siiski otsejoones edasi. Saagu mis saab. Sest seal, seal puude taga…
Ise nad kutsusidki seda maja Kollaseks majaks. Sest kollane ta oli, oli igatahes olnud. Ja ütleme nii, et üldmulje oli endiselt pigem kollane. Selline ooker. Vihm ja päike saavad lõpuks jagu igasugusest inimeste tehtud värvist ja asendavad selle enda omaga, mis on teadagi kõigi värvide ema, kaunis hall. See maja oli siiski veel pigem kollane kui hall.
Üldse peab selle maja kohta sageli tarvitama sõna „pigem”. Tema paremad päevad olid pigem minevikku jäänud. Siiski nägi ta välja pigem tore ja sõbralik. Mis siis, et jupp viiluäärelauda oli lahti tulnud, ripnes viimase naela otsas ja kopsis tuulistel öödel vastu seina nagu mõisa vana öövaht, kes oma lokku lööb. Mis siis, et terve „paraadtrepi” poolse majakülje, mansardiakna ja pool katust oli vallutanud metsviinapuu, mis praegu oli raagus ja nägi välja pigem sasine ja vettinud kui ilus. Mis siis, et rohtu polnud maja ümbert niidetud ja see paistis siin pigem hästi kasvavat, toredad pruunid takja- ja putkevarred turritasid igal pool läbi õhukese lume, vaid kolm looklevat rada oli nende vahelt läbi tallatud: üks pumbakaevu juurde vana vahtra all, teine hiigelsuure ja pigem väsinud väljanägemisega maakivist kõrvalhoone juurde, kus hoiti ilmselt puid, ja kolmas õuest välja, raudteetammile.
Kahest küljest ümbritses õue kõrge tume kuusehekk. Üks kuusehekk oli õieti raudtee oma ja jooksis läbi lagedate väljade nagu pikk sirge Hiina müür. Läbi selle Hiina müüri kassipoeg oligi tulnud. Ta teadis, et selle taga on midagi. Ja oli ka. Aknast langes hämarduvale lumele kollast valguskuma ja korstnast tuli mõnusat lepapuu suitsu. Kassipoeg siiski ei tormanud kohe kuuseheki alt välja. Seal maadligi okste varjus oli hea veidi olukorraga tutvuda. Seda ei pea ema kassipojale õpetamagi, et võõrale majale tasub alati läheneda teatava ettevaatusega. Parem hea luure kui halb lahing! Sest kõigepealt tuleb kindlaks teha see otsustav asjaolu: kas koer on või ei ole. Ja kui on, siis kas toas või õues, ketis või lahti.
Detsembri hämar õhtupoolik Kollase maja ümber oli haruldaselt rahulik. Koerast polnud igatahes mingit märki. Ei kuuti, ei ketti, ei lõhna. Kassilõhna samuti polnud, mis on ka alati suur pluss. Järelikult on inimestel kassi vaja. Metsistunud väljanägemisega õunapuude ümber oli tikitud vaid metskitsede jälgi. Kitsed olid käinud lume seest mahakukkunud õunu kraapimas. Teine kuusehekk sulges vaate lõunapoolsetele väljadele, nii et Kollane maja jäi justkui kahe kõrge müüri vahele. Ja „paraadtrepi” ees, mille katust hoidsid tasakaalus neli veidi viltuvajunud puust sammast, kasvas hiigelsuur tihe elupuu. Pelgupaiku ja ronimiskohti kui palju! Kõik need andmed kanti otsekohe kassipoja püsimällu. Ja kuigi käpad juba väheke külmetasid ja kõht oli tõtt-öelda üsna tühi (millal ta viimastel päevadel täis oli olnudki!), kassipoeg veel viivitas. Kui kassidel on üks ammendamatu kapital, siis see on kannatus. Isegi sellistel väikestel seda juba täitsa jätkub. Ja elu jooksul see ainult kasvab. Kuldreegel ütleb ka seda, et heki seest välja tasub tulla alles hämaras. Siis, kui sind enam ei nähta, aga sina näed.
Ja tõesti, suurepärane asi see pikk ja tihe raudteehekk! Kaks rida kuuskesid kummalgi pool raudteetammi, mis nüüd kurva, tühja, lumise ja noolsirgena seal hämarusse kadus. Kuuseridade vahel veel kaseread, põõsad, terve väike mets, suvel täis lindude sädinat. Isegi kollane peoleo tuleb sinna pesitsema ja hõigub kaseladvast oma nime, aga iseennast näitab haruharva. Tuleb välja, nagu oleks see hekk istutatudki lindudele, jänestele, rebastele – ja muidugi kassidele.
Sest niipea, kui puukesed olid juba kenast kasvama läinud, tulid töömehed ja võtsid raudtee üles. See oli juba hea mitu kassipõlve tagasi. Ja sestsaadik oligi see ümbruskond aina vaiksemaks ja inimtühjemaks jäänud. Ei vilistanud enam tore väike vedur, kolm vagunit taga, enne raudteeülesõitu, ei käinud enam jaamaülema paks kõuts, saba tähtsalt püsti, raudteejaamaalevis mööda perrooni edasi tagasi, „koosseise” üle kontrollimas (koosseisuks kutsuvad raudteelased rongi, vedurit-vaguneid). Jaama oli Kollase maja juurest vaevalt paar kilomeetrit, aga nüüd polnud seal enam ei jaamaülema kassi ega ülemat ennast, kes oma punase nokkmütsi ja kettasauaga nägi välja isegi veel tähtsam kui tema kõuts. Ilma tema sauatõste ja vileta ei liikunud paigast ükski koosseis!
See oli olnud kitsarööpmeline raudtee, rongid veidi nagu mängurongid, ja kuigi kassid suhtusid alguses neisse turtsuvatesse ja kolisevatesse monstrumitesse suure umbusuga (ja hoidsid neist kuni lõpuni parajat distantsi), said nad peagi tunda ka raudtee soodsat mõju. Mitte et kassid just teab mis suured rongisõitjad oleksid. Üldiselt eelistavad nad liikuda omal jalal. Raudtee on nende jaoks pisut liiga sirge, pisut liiga ettemääratud. Kui sind on kord rongi peale pandud, on sul juba enda eeski päris raske teha nägu, et sa kontrollid olukorda. Aga kindlasti leidis nii mõnigi kassipoeg tänu uutele transpordivõimalustele toreda kodu oma sünnikohast nii kaugel, et ta omal jalal poleks sinna kuidagi minna osanud. Raudtee avardas kasside silmaringi, selles pole kahtlust. Teatud sorti triibikud ja lapilised ilmusid korraga paikadesse, kus neid iial varem polnud nähtud. Olgu veel öeldud, et rongireisile läks kassipoeg tol ajal reeglina rätikuga kaetud korvis, laste süles, ja harva, kui tal siiski ei õnnestunud enne reisi lõppu rätiku vahelt välja pugeda. Nii et vahel võis niisugune reis lõppeda hoopis etteplaneerimata tagajärgedega: kassipoeg väljus enne õiget jaama ja mina sa püüa teda siis veel!
Aga eelkõige pani raudtee elu käima ja see on kassidele alati meeldinud. Suur sõda ja segadus olid just läbi saanud. Inimesed hakkasid seda hiljem kutsuma esimeseks maailmasõjaks, sest pärast korraldasid nad ühe veel ja plaanisid veel paari, aga siis jäi see asi kuidagi soiku, nagu nende suurte plaanidega tihti juhtub. Igatahes sõda oli läbi, keegi ei mõelnud veel järgmisele, hoopis oli vaja hakata maju ehitama, vilja jahvatama, vedama kõiksugu asju ja inimesi ühest kohast teise. Raudtee sobis selleks ideaalselt. Raudteejaama juurde kerkis peagi alev, toredad klaasverandadega puumajad porise tänava ääres reas. Ühes oli kauplus, kus müüdi klaaskompvekke, piimanõusid, petrooli, suhkrut, püülijahu. Kaupmeheemand pidas vähemalt kahte kassi, sest igaüks teab, mis kahju hiired ja rotid sortimendile teha võivad! Üks kass valvas alati poe trepil ja lubas talulastel, kes vahel alevisse kaasa võeti, endale pai teha. Aga mitte sabast sikutada! Selle nimi oli Poe Murri. Teine, emakass, hoidus rohkem siseruumidesse. Tema püüdis tegelikult ka hiired.
Kõrvalt
