Ma ei tea, mida teha?
Küürakas lausa rõõmustab.
KÜÜRAKAS: Aga meie teame! Ärge muretsege! Teil pole mingit põhjust muretseda ja sellest ei oleks ka kasu. Ärge ometi muretsege. Kõik saab korda.
Küürakas juhatab kindrali ruumist välja.
KINDRAL: Kõik saab korda?
KÜÜRAKAS: Muidugi, meie hoolitseme kõige eest. Mõisa eest. Kõige eest. Isegi naise eest.
KINDRAL: Kes meie?
KÜÜRAKAS (lahkudes): Meie, noh, küll te aru saate.
Valgus kustub. Siis süttib taas.
Küürakas on tagasi. Valmistub kohtuma kindraliga. Uurib maali, see näib talle meeldivat. Küürakas teeb end korda. Kindral tuleb sisse. Ta ei ole enam nii reibas kui alguses. Ta on väsinum, murelikum, tõsisem.
KÜÜRAKAS: Härra kindral …? Te näete halb välja! Kas ma kutsun arsti hoopis?
Kindral seisab ja ei julge millegipärast istuda.
KINDRAL: Ma istun …?
KÜÜRAKAS: Muidugi, muidugi! (Sätib vupsti kindralile tooli.) Miks te üldse nii küsite? See kõik on ju teie, see ilus maja, see suurepärane tall unelmate hobustega, inglise stiilis aed, need lõputud karjamaad ja põllud. See kõik on nii … nii uskumatu! Ja mõisahoone ise! Uskumatu!
Küürakas jääb korraks unistama. Justkui oleks tal kogu mõis silme ees.
KINDRAL (ohates ): See on tõepoolest uskumatu.
KÜÜRAKAS: Miks? Te olete ju kindral! Ülemjuhataja! Te olete pagunitega jumal!
Küürakas lööb kulpi. Kindral on küll väsinud, aga tuju läheb paremaks.
KINDRAL: Ma olen sõdur.
Küürakal on lõbus.
KÜÜRAKAS: Kui sõduril on kodus paar kahurit ja kuuskümmend hobust, siis on ta kindral. See on ju siililegi selge!
KINDRAL: Siililegi selge?
KÜÜRAKAS: Loomulikult siililegi selge! Nii öeldakse. Siililegi selge, et te olete kindral!
Küürakas lööb veel kord kulpi.
KINDRAL: Aga ma olen vangis?
KÜÜRAKAS: Mitte mingil juhul. Teie vabadust on lihtsalt piiratud. Niipalju, kui see on hädatarvilik. Rohkem mitte üks raas.
KINDRAL (südamest): Ma tahaksin oma naisega kokku saada! Kus ta on?
Kindral ajab end püsti ja vaatab lootusrikkalt Küürakale otsa. Küürakas tormab kindrali juurde.
KÜÜRAKAS: Istuge ometi, istuge, härra kindral!
KINDRAL: Istuge ise, mina tahan oma naist näha!
Küürakas surub kindrali peaaegu jõuga istuma. Ähib.
KÜÜRAKAS: Me vaatame, mis teha annab. See on ikkagi riiklik küsimus. Ja mina? Kes mina olen? Lihtne sõdur. Aga me vaatame, mis teha annab.
Kindral ei jaksa vastu hakata. Hingeldab. Annab alla.
KINDRAL: Ja teie?
KÜÜRAKAS: Meie?
Küürakas vaatab ümberringi, otsib teisi „meid”.
KINDRAL: Teie, teie! Teie ise!
Küürakas muutub kahtlevaks, kehitab õlgu, häbeneb.
KÜÜRAKAS: Mis minust? Minuga on ju kõik selge, kõik on näha, ma ju lonkan!
Küürakas liipab meelega jalga, nagu jaksab. Liipab sinna ja tagasi, ilmekalt.
KÜÜRAKAS: Noh?
KINDRAL: Ma näen, ma näen!
KÜÜRAKAS: Mul on veel väike küür ka seljas, vaadake!
Küürakas liipab kindrali juurde, näitab küüru. Ta teeb end eriti küürakaks.
KÜÜRAKAS: Noh?
KINDRAL: Täitsa kole küür!
KÜÜRAKAS: Järelikult on minuga kõik selge. Kõik on ju minuga selge, miks te küsite sedamoodi?
KINDRAL: Vabandage …
KÜÜRAKAS (ahvib kindralit): Ja teie ise? Teie ise? Kõik on niigi selge!
Roman Baskin ja Ain Lutsepp
KINDRAL: Te ütlesite, et te olete sõdur. Ma uskusin teid.
KÜÜRAKAS: Miks nii? Ups! (Paneb käe su ette, muundub aupaklikuks tagasi.) Miks nii, härra kindral?
KINDRAL: Teil on ju vorm seljas!
Küürakas justkui imestab. Uurib oma vormi, näpib.
KÜÜRAKAS: Tõepoolest … tõepoolest, ka mul on vorm seljas, aga mul pole kuutkümmend hobust ja ma lonkan … ning …
Küürakas läheb kindrali portree ette ja uurib.
KÜÜRAKAS (rihib näpuga): Mul ei ole neid ordeneid, mul on vaid küür.
Küürakas jääb mõtlema, läheb kindrali nina ette, uurib ordeneid.
KÜÜRAKAS (nagu jõmpsikas): Ei tea, kas ma tohiks ühte neist proovida…?
KINDRAL (väga kahtleb): Minu ordeneid …?
KÜÜRAKAS: Ainult proovida, korraks proovida, sest mul endal pole ühtegi! (Laiutab kurvalt käsi.) Polnd õnne! Ainult lahingud, aga mitte ühtegi auraha!
KINDRAL (mõtleb põhjalikult): Vaadake, mul ei oleks kahju, aga see ei ole sobilik, kui ma annan oma ordeneid kellelegi …
KÜÜRAKAS: Teisele sõdurile, kes on ka võidelnud, kuid kelle lahingud on jäänud tähelepanuta? Minu arust sobib! Ja meie vaatame samas, et mida annab teha seoses teie perekonnaga …
KINDRAL: Kas ma saaksin oma naisega kokku?
KÜÜRAKAS: Mina olen poolt! Ja me teeme kõik, mis võimalik!
Kindral harutab ühe oma ordenitest lahti ja ulatab Küürakale. Küürakas paneb selle endale rõõmuga rinda. Liipab peegli ette ja uurib.
KÜÜRAKAS: Kuidas see mulle sobib, härra kindral?
Kindral on heatahtlik. Küürakas käitub nagu laps.
KINDRAL (muheleb): Igal sõduril peab olema vähemasti üks orden. Iga sõdur on ära teeninud ühe ordeni … iga sõdur …
