>I
See ei ole orgasmiraamat.
See on üksildase mendi Andres Västriku järjekordse töövõidu eriti intiimsete tagamaade saaga.
Aga orgasmid on siin, oh piinlikkust ja elutervet kõdi, üheks peategelaseks küll.
Andrese omadega on nii, et… Tahate ikka teada? Väga hea. On nii, nagu paljude meestega sageli. Nagu paljude inimestega (loe: meestega) juhtub, pole tema oletused tegelikkusega just päris kooskõlas. Ta arvab siin loos, et sai, kui ei saanud. Just-just, see variant jah. Mitte see, et luiskab, et sai, kui ei saanud. Umbes nii, et teised jäid päris ilma, mina oleksin peaaegu saanud. Temal on sedapidi variant, et ta arvab, et sai, kuigi tegelikult… Ei, ta pole silmini segi. Vähemalt mitte neil hetkil, mil ta arvab, et saab. Enne ja pärast on meie vapper Västrik ausalt öeldes täis küll. Sulaselget alkoholi. Mitte midagi moodsat. Aga selle eest väga täis.
Meie loo peategelased kipuvad olema siiski pigem naiste orgasmid.
Nemad teatavasti ju sageli ei saa, kuigi teesklevad ja väidavad, et saavad. Selle ahvatleva loo temakesed saavad. Ent paraku pole keegi neist päris õnnelik. On viis nii erinevat naist, kui üldse olla saab. On viis maailma kõige erinevamat suhet ja suhtetust või suhtetuska, kui üldse olla saab. Kõik need naised on omavahel öeldes päris osavad orgastikud.
Kõigi naiste õpetaja ja aluspüksatuse väsimatu populariseerija Kim Catrall võib rõõmus ja rahul olla. Ehkki enamik meie loo naistest pole temast suurt midagi kuulnud, ammugi mitte lugenud, on üllatavalt suur osa Põhjamaa depressiivse väikerahva naistest ikkagi oma orgasmidega päris toredasti toime tulnud. Mõnikord on muist neist naistest üllatunult sirvinud naisteajakirjade õpetusi. Oleks nagu tuttav, aga poleks nagu ka.
«Kes siis seda justkui koogiretsepti õpetab?» oli Pärnu kunstipoe perenaine jahmunud. Ehkki ta on juba ligi 70aastane, on daamid muide ka olnud aegadel voodielu nautinud. Nii siis, kui sellest pole olnud kombeks religioossetel põhjustel rääkida – justkui oleks Jumal naisele kogemata ja eksikombel kliitori nikerdanud – kui ka siis, kui Nõukogude inimesel mäletatavasti seksi ei esinenud. Voodis funkasid emandad ikka üsna samamoodi kui täna. Ning kunstimüüjannale tundus kuidagi väga loomuvastane kogu see naisteajakirjade nipindus, mida toataimede ümberistutamisega kõrvuti jagati. Selline avalikkus muutis proua meelest toimingu, mida ta oli elu aeg üsna häbematult ja ohtrasti nautinud, kuidagi odavaks ja tehniliseks. Sellepärast ei räägi me sõnagi sellest, kuidas daamil praeguses auväärses eas need lood on. Tal on sõber. Temast kümmekond aastat noorem. Sellest faktist piisab, härrased! Ajastul, mil kena küpses eas kunstikaubitsejanna jagas nii kunsti- kui naiselikku naudingut nii kollektsionäär Robert Maiste kui Heinar Suursooga, polnud seltskonnakroonikat. Nii et meie ei tea midagi.
«No ma ei tea, kui selleks on vaja ülikoolis käia, et osata sihukesi asju ajakirja üles panna, siis ma tänan küll taevast, et mina ülikooli asemel vangis istusin,» turtsatas Kerttu. Ta oli Pärnu ranna baaris oma eluga väga rahul, pooltel öödel nädalas, kui mees end liiga lääbakile polnud joonud, käis isane ilu temast üle. Ega Kallel ööpäeva jooksul ühtki muud ülesannet ei olnudki. Ta oli töötu – kesse majanduskriisiaegse tööpuuduse harjal äsja vangist vabanenut värbab? Ainult eriti tugevad eksemplarid suutsid hoiduda uuesti kinni kukkumast, kuhu pehmelt öeldes jahe riik neid suisa tõukas. Ning ajakirjade ja teleka lihtsameelsus ja elukaugus oli Kerttule tõepoolest kergendus. Olid jutuks orgasmid või sotsiaalhoolekanne – nii nunnult naiivsed jutud, jummala eest. Ehkki vangla pole kaugeltki koht, kus eluülikoolis käia, polnud ta siiski millestki nimetamisväärsest ilma jäänud.
Rita Leidpalu… Tema oli pärast oma kapikujulise Gunni viskumist tema parima sõbratari rüppe üldse ilma jäänud. Mehest vähemasti. Orgasmidest lubage taktitundeliselt vaikida.
Ja nüüd Västrikud. Andrese lahutatud naine Katrin kandis ikka sama nime. Temal olid orgasmid vägagi olemas. Samavõrd kui Andresel polnud omi laenguid kanaliseerida mujale kui töhe ja öhe, kus voolas piiramatult kärakat, aga armastust ei olnud. Ei ajutist ega päris paarilist. Kujutatakse ette, et parimas eas vaba meesterahvas võib igaks päevaks uue armastuse noppida. Tegelikult on väga teistmoodi.
Oled töölt baari minnes täiesti tühi. Töölt lähed baari sellepärast, et kodu on tühi – kes seal üürikorteris olla võiks? Akvaariumigi viis Västrik targu politseimajja oma kabinetti, et nood ainsad, kes tal siin ilmas olemas olid, mõnel rajumal perioodil välja ei sureks. Baar on tühi – üle Maa laotunud masu on saatuse õiglase sõrmena Pärnut kui senist priiskavat lõbulinna eriti teravalt susanud. Pole raha, pole rahvast. Ja isegi kui baaris oleks inimesi, kellega vestelda, ei viitsiks ega jaksaks tööl end ära tühjendanud mees kellegagi millestki rääkida. Soost olenemata. Tühi kodu ja linn, tühi baar ja süda – polnud tast kellegi maharääkijat. Seega oli ta pärast Tallinnast ja abielust välja lendamist muutunud palju haavatavamaks, kui ise aimas ja tunnistada raatsis.
Kui mehel pole mitte midagi peale töö, hakkab see töö teda ise haavama ja koinima. Kui pika paastu peale kusagil mõni tõhus tuss terendab, saab mees ülimalt kergesti piki pead ainuüksi võimalusega otsake lõpuks ometi sisse saada. Ja siis ka läheb nii, et saab ja ei saa ka, nii et lõpuks jäävad talle ikkagi vaid tühjad baarid.
Mis puutub selles loos terendavasse tõhusaimasse tussi, siis ärge seda nime – mitte ühtki selle naise nimedest – Rita ja Andrese bossile Reinule nimetage. Tal hakkab siis kohe õudne õõv. Ta ehmatab, et keegi saab tema aastatetagustest keelatud ja naiivsetest ja lapsikutest orgasmidest teada. Ta kardab, et nii naine kui politseiamet saavad teada, kuidas ta ühe ahvatleva isendi tõttu eksis ühekorraga nii nende mõlema kui enda ja kogu kosmose vastu. See kartus ajab agressiivseks. Ja agressiivne Rein teile ei meeldiks – nii et vaikige!
Ahvatluse nimi on Eva Talberg. Sel daamil Rootsist on olnud teisi nimesid ka. Kusjuures tema koolitüdrukupõlised orgasmid on oluline põhjus, miks on juhtunud kõik see, mis on viinud sündmused sinnamaale, kus nad on.
Otsige naist.
Otsige naiselikku viha, mille on tinginud alandus ja mis omakorda põhjustab kõigi ja kõige tallamist. Alandatud tütarlapsest sirgub naine, kes komposteerib tikk-kontstel kõik, kelle-millega kokku puutub. Ta enese elu ja Armastus kaasa arvatud. Armastus oli siin sihilikult suure algustähega – see on nimelt nähtus, mis peaks iga naist käivitama ja tiivustama.
Kui naises see suur A kaob ning järele jääb laitmatult töötav G-punkt ja masinlik multiorgastika, on asi palju karmim kui siis, kui mõni maailma käes muljutud mees püüab kogu maailma läbi ennida. Trahh! Saite nüüd! Nii armas. Ja nii lootusetu.
Mobiiltelefon helises lootusrikkalt.
Kats – see teine Västrik, kes oli Andrese esivanemate Kalamaja-korteris resideerides oma uude ellu kaasa viinud vaid perekonnanime – kuulis küll, aga ei jaksanud kätt tõsta, et vastata. Ehkki helin ähvardas Mareki äratada.
Katrin teadis, kes helistab ja miks helistab ja mispärast võimalus Marek üles äratada tundub nii vähe ahvatlev. Ta kuulas jõuetult omaenese mobiiltelefoni helinat.
Seegi kõneles orgasmidest ja see jutt ei olnud rõõmus.
Ehkki jutt oli lallitav lapsenaer – väikese tite kõkutuskurin.
Selles peitus paju enam kui lihtsalt ninnunännu kitštoode. Selles peitus kurbus viljatuse pärast. Kuude kaupa katsetamist polnud viinud mitte kuhugi. Eksproua Västrik ei jäänud oma uuest mehest rasedaks. Viljatud vahekorrad kaotasid kiiresti oma sära ja võlu.
Võrreldes esimeste ühtimiste hasardi ja suisa ekstaasiga polnud nende seksist ausalt öeldes kuigi palju järele jäänud. Päris esimesed korrad – abielu rikkumine ja keelatud vili ja puha – jooksid, tõsi küll, blokki. Katrin kartis – nii petmist kui vahele jäämist kui teist meest – ning ei jõudnud oma innuka osavõtu kiuste kuhugi. Alates seitsmendast korrast võis öelda – seitsmes on sinu… Neil hakkas taevalikult klappima.
Mitu
