siin sugugi võõras, käis just selles biitši-piirkonnas tihe töö – kes kelle õhtuks ööklubisse võlub ja ööseks endale saab ning suurimad võimalikud summad kasinast raharinglusest seeläbi endale saab. Töö! Sama tõsine töö nagu jõusaalis musklite pumpamine medalite ja karikate nimel, oli nende võidmine ja turule toomine ka võimalikult maksujõulise partneri nimel. Kaup on kaup ja diil on diil. Tasandid ja tasemed on erinevad.
Ühe kauba tõid kohale kogu ranna kauneimad jalad. Neil oli sitke sääremari ja liigutavalt ovaalne põlv, peenike pahkluu ja õrnad lihased – mitte ühtki brutaalset kõõlust ega veresoont. Tõeline meistriteos.
Need jalad olid kängitsetud väga elegantsetesse kingadesse. Viis tonni tükk. King, tähendab. Jalakesed olid ilmselgelt nii hinnalised, et neid ei saanud keegi, kes hinda küsis. Ferrari-laadne värk. Need luksussääred liikusid asfaltrada pidi rannahooneni. Liiva ees peatusid. Nüüd vabanesid jalad kingadest. Luksuslike säärte juurde ilmus sama kaunis pikkade küüntega käsi ja tõstis kümnetonnised kingad üles.
Uhh! Tegi isegi õhk ümber selliste voolujooneliste dekoratiivküüntega sõrmede. Ooo! Pöördusid pilgud, millesse oli kirjutatud iha ja kergendus – mehed tundsid täitumatut iha, nagu tutikat kabrio-Lamborginit jõllitades, naised kergendust. See oli nii kõrgest kihist kraam, et ei ohustanud neid siin millegagi. Nende liivakastis mängiti ikka omi mänge. Keegi võis ju püüda ehitada liivast torni, aga ta ei jõudnud sellega kosmiliste kõrgusteni. Isegi surnuks ei kukkunud. Nii lootusetu oli see üritus.
Jalad jätkasid häirimatult oma filigraanset teekonda liivas. Filigraansed olid nii autoriloominguna kujundatud varbaküüned, ühtlased ja väga meeldiva kujuga varbad kui jalgade rütmiline, osav ja esteetiline liikumine.
Jalad äratasid pehmelt öeldes tähelepanu. Kaelad venisid igast suunast pikaks ja mõnes imetlevas pilgus oli küsimus: on see võimalik, et see on tema? Ei saa olla.
Jalad peatusid veepiiril. Nende kõrvale langes õhuline rannakott. Käed võtsid kotist rannalina ja laotasid maha. Linale heitis graatsiliselt pikali noor naine.
Tema pilgus oli käsk: ärge tülitage mind!
Samas oli ta oma pikad säravpruunid juuksed ja seitsmetonnised bikiinid kõige silmatorkavamasse rannapiirkonda laotanud. See oli naine, keda ei suuda ükski mees rahulikult vaadata. Kõik tema kumerused, kurvid, volüümid ja õnarused olid lummavalt harmoonilised. Ta teadis seda ka ise. Ja naeratas rahulolevalt. Ta oli edu ja rikkuse oma maagilise välimiku peale üles ehitanud samavõrd kui esteetilisele haridusele. Üks täiendas teist ja tulemus oli külluslik.
Ilmutuslik naine silmitses päikeseprillide tagant rannakiikesid. Ta oli nendega lapsena korduvalt vastu pead saanud. Kaalu põhimõttel üles-alla käivad kiiged kipuvad pead tabama just siis, kui oled nende küljest alla kukkunud, tõused liivalt ja… Nagu eluski. Nagu kujund. Nagu saatuselöök.
Ta oli siin selles linnas üldse nii palju vastu pead saanud, et oleks pidanud õigupoolest seda paika maailmas kõige enam vihkama. Teda oli mõnitatud ja vihatud sellepärast, et ta on haritud ja intelligentne, õpetatud ja andekas. Teda oli litsiks sõimatud juba siis, kui ta oli süütu, ja imetlusega hooraks tembeldatud, kui ta tõepoolest metoodiliselt ja mõnuga kõik need mehed läbi tõmbas, kes olid teda alandanud, kes olid millegi poolest kasulikud, kes tundusid huvitavad ja isuäratavad, kes lihtsalt erutasid. Trahh!
Ja siis oli ta ära läinud.
Oli provintsile kõigi valude eest täiega kätte maksnud, ja kadunud.
Linnake ägas, nuttis ja hingeldas veel pika järellainena, enne kui mõistis: läinud.
Miski oli selle valküüri võõrsil nii täiuslikuks, enesekindlaks ja haavamatuks-eksimatuks vorminud, et isegi need isased, kes olid kunagi teda pannud (õigemini siis keda tema oli vihase kirega metoodiliselt lüpsnud) kahtlesid. Oli see tema? Oli see võimalik, et neil oli olnud taevalikku au kunagi seda jumalannat keppida?
See miski, mis oli praeguseks tollest hõrgust daamist eksklusiivse luksusolendi vorminud, oli kaks hoolega valitud meest. Rikas abikaasa, kes tagas turvatunde ning võimaldas naisel ta enese lennukaid ärisid mänguna võtta. Ning noor armuke, idamaist päritolu puusepp, kes vormis sellele iludusele sääraseid orgasme, mida pole kirjeldanud ükski naisteajakiri ega padjaklubide siseringi salasosinad.
Nendega oli sama asi nagu Ferraride hinnaga. Kes küsib kirjeldust, sellele pole mõtet kirjeldada. Kusjuures kõik tajuvad, et läheduses on midagi kirjeldamatut. Šikk saladus.
Kerttu-Kim-Cattralli klubist jäi kogu oma püksatus salailus korraga seda ilmutust vaatama. Ärge nüüd seda küll arvake, et temas liigahtas kapilesbi. Ta oli selles mõttes puhtalt välja tulnud isegi Harku naisteka aastatest – miks pidi ta praegu ära pöörama.
Tal hakkas hoopis sees pöörama.
Daam veepiiril vaatas kella – see oli midagi palju kellamat kui anekdooditegelane Rolex – ja tõusis püsti. Sõnulkirjeldamatu iludus pani ka oma asjad kokku liigutustega, mis näisid nagu viimse vindini viimistletud sõrmede ballett, ja läks rannast nagu eluteatri pealavalt ära. Ta ei vaadanud jala ette – milline klaasikild julgeks teda haavata, milline koni söandaks tema dekoratiivsete varvaste vahele jääda. Ta kõndis püstipäi mööda pilkudest, mis kohusetundlikult teda imetlesid, astus käigu pealt oma muinasjutulistesse kingadesse ning defileeris parklasse…
…ootamatult, nagu kõik saatuslikud kohtumised siin ilmas, juhtus daamiga Västrik.
Kuumuses piinlemisele vaatamata oli mees, kes tõkestas daami tee autoni, kena. Higine ja isane, rohmakalt nägus ja kuidagi liigutavalt tubli. Eva ei saanud esimese hooga aru, miks takistas Andres tal parkla teise otsa minekut – selle härjaga ta küll maganud polnud. Sest see mees polnud päris kindlasti siinsest lõbulinnast pärit. Teate küll anekdooti Pärnu rannast. Mees lebab liival, ainsaks kehakatteks ajaleht näol. Naised silmitsevad teda ning üks ütleb: «Meie tänava mees see küll pole.»
Teine lisab: «See pole ka mitte kogu Ülejõe mees.»
Kolmas võtab vaatepildi kokku: «See pole üldse meie linna mees!»
See on nüüd täpselt niisugune anekdoot, mis ei ole Eva maailmast. Eva maailmas ei tehta vulgaarset nalja ega ärbelda oma erootilise diapasooniga. Ehkki seda tüüpi ekstra elitaarsetel naistel või see olla palju laiem kui lihtsakestel elueitedel.
See pole ka Kerttu anekdoot – ta on selleks liiga lihtne ja ehtne, olemuselt aus ja truu tüdruk. Niisiis on see lihtsalt Pärnu anekdoot. Ning sellega peab arvestama, et mõnes linnas kehtivad teatud reeglid, mida teistes linnades ei tunta ega tunnustata – ning kui sellesse linna tulija siinseid seadusi ei järgi, ei tunta ega tunnustata teda ennast.
Eva võttis kuninglikult sõjaka hoiaku ning otsustas, et kui see säga teda saada tahab, tuleb tunduvalt rohkem vaeva näha.
«Ei saa praegu,» ütles Andres.
Mida ei saa? Rohkem vaeva näha?
Vaeva nähti hoopis Eva sulni kabrio ümber.
Eksklusiivse sõiduki ümber olid veetud armsa hea Estiko Plastari lindid kirjaga POLITSEI ning pommirühm pidas nõu, kuidas toimida. Väljaõpe oli küll hea, aga praktikat vähe ning kui keset lõõskavat päeva järsku pommiteade tuleb, ei oska kuidagi olla.
Eva näos ei liikunud ainuski lihas. Kauneisse jahedaisse silmisse oli kirjutatud oskus kiiresti olukordi hinnata ja vastavalt tulemusele tegutseda.
Eva tunnistas leigelt, isegi kalgilt Andrest, siis
