oli kord juba tõestanud, et basic instinct töötab. Polnud mõtet jalgratast uuesti leiutada – miks mitte copy-paste Hollywoodist Eestimaa suvesse üle tõsta. Kindel snitt ju. Seetõttu oligi professionaalsel politseinikul Andresel lootusetult tõsist tegemist, et oma pilku mitte allapoole langetada.
Ta pühkis laubalt higi. See oli kahtlemata kuumusest, mitte pohmellist ega isasest erutusest…
Rita põrnitses suguõe nahaalsust oma laua tagant.
Kõigepealt suitsetab siin nende… Västriku… kalade peale. Siis välgutab veel tutti ka. Västriku peale.
Andres püüdis olla sundimatult väga mees.
Enesestmõistetav võitja. Ainumõeldav valik siinses väikelinnas. Kõikvõimas ja täiuslik.
Mees kinnitas armulikult: «Loomulikult ma ei arva, et te kutsusite ise endale pommirühma. Ehkki teie söakus ohtliku eseme kahjutustamisel oli muljetavaldav. Ilmselt tegi keegi nalja. Võib-olla võtsid lapsed rannast liiva kaasa… ja kui kandam liiga raskeks osutus, panid ta käest ära. Või oli kellelgi plaanis kassile liiva koju viia, aga midagi tuli ette ja…»
Rita mõtles: «Käi õige kassipissile, tead! Silmad kilavad, käed vilavad – kõik soovid ja mõtted lapsikusse, pohmakast pundunud näkku kirjutatud…»
Eva ütles vaevumärgatava rootsi intonatsiooniga: «Igatahes oli see loll nali.»
Kuna Eva oli sündinud võitja, muutis enesekindlus iga tema näolihase ja sõrmeliigese suisa üleinimlikult esteetiliseks.
Kuna Rita tajus allajäämist, langes tema kena tütarlapselik nägu ja tegu toonusest välja, sorgus näojooned ja longus õlad polnud pooltki nii kaunid kui neil hetkil, mil ta oli hoos ja töös ja vahel lausa liigutavalt kenakene.
Andres vaatas täna kolleegist, kelle peal tema silm igas muus olukorras üsna häbematult puhkas, tuimalt mööda ja läbi.
«Te ei aima, kes see naljategija võiks olla?»
Eva raputas pead.
Isegi seda tegi ta mõõdetud dekoratiivsusega.
«Teil pole siin vaenlasi?
Kui Västrikul oleks olnud vähegi tähelepanuvõimet, oleks ta vastust ka ise näinud – oli, isegi siinsamas ruumis oli!
Eva muigas.
Ta puuris külmalt võiduka pilgu Rita silmisse.
Rita vastas küsimusega: «Te ei ole kaua Eestis käinud?»
Spetsialist Leidpalu langetas vastumeelselt pilgu.
Suguõde oli talle vastumeelne.
Olukord oli vastumeelne.
Västriku kiimlemine oli veel kõige vastumeelsem.
Eva venitas: «Kümme aastat.»
Ta ajas suitsu välja puhudes alumise huule hurmavalt ette.
Rita, keda sedasi kaugeltki hurmata ei saanud, jätkas tuimalt: «Ja pärit olete Pärnust?»
Eva muigas suuremeelselt: «Armas sünnilinn võtab mu kenasti vastu.»
See siin polnud küll koht, kus nostalgitseda ning pihtida, mida kõike on see armas sünnilinn temaga ta kõige õrnematel-haavatavamatel hetkedel teinud.
Ega Ritat ei oleks huvitanud ka. Ehkki tänase Rita käitumise mustrid ja saladuste võti peitus just õrnas neiueas. Pealegi on nii politseiniku kui naise heal käekäigul üks eeldus – tuleb teada vastase ja konkurendi ja üldse kõigi asjaosaliste võimalikult sügavaid taustu. Kellega meist see nii ei oleks…
«Praegu on teie nimi Eva Talberg?» rõhutas Rita sõna praegu – teadku too kintsu vilgutav lehtsaba, et siin teatakse taustu ja tuntakse teemasid…
Eva kehitas oma voolujoonelist õlga – tema puhul oli looja saanud hakkama peene nipiga ühitada väga sale ühtlasi pehmega. Ei olnud kondine ega kõõluseline. Kuradi ilus õlg oli. Nentisid endamisi Rita ja Andres mõlemad.
«Eksabikaasa nimi. Oleme lahutatud.»
Valküür puuris pilgu Andresele silmapõhja, kus nüüd peale selle pilgu enam midagi muud polnudki, ja kontrollis, kas mees saab vihjest aru. Sai küll.
«Kümme aastat olete Pärnust eemal olnud – see on päris pikk aeg, et vana vimma unustada…» podises mees, kes oleks tahtnud olla kusagil väga mujal. «Kui nüüd tõesti keegi sihilikult teid atakeeris, siis see keegi pidi teie peale väga solvunud olema. Noh et… nii kaua ikka viitsib…»
Eva pilk meeliskles üleolevalt Rita peal: «Solvujaid leidub alati…»
Ta süütas järgmise imepeenikese sigareti.
Rita kirtsutas nina nii, et täna polnud see kirtsutus armas. Ta küsis kimedalt: «Viimasel ajal elate Stockholmis? Töötate Globuse kunstigaleriis?»
Eva nõudis tüdinud sõjakusega: «Kas ma pean nüüd kogu oma elu ka ära rääkima? Siin maitsetus kabinetis – nii ilusa ilmaga? Mida ma kurja olen teinud? Mind tembeldatakse enda vastu suunatud terroristiks, paranoilised politseinikud tahavad veekahuriga mu auto peal märkilaskmist harjutada – ja nüüd ma pean siin teiega oma hinnalist jälle-Eestisaega raiskama?»
Rita turtsatas: «Kui teil on pretensioone, esitage tekitatud kahjude nimekiri ja maksumaksja maksab teile kõik välja.»
Eva muigas: tänan, mina jõuan oma kulud ise kanda. Nii moraalsed, emotsionaalsed kui materiaalsed. Ta oli alati iseseisev olnud ning alati kõik saanud, mida tahtis.
III
Rita jõllitas kadeda tülgastusega, kuidas Eva silmitses nõudliku kuningannalikkusega Andrest, kes oli tema esimese sigareti tuha oma pihku kogunud. Mis sa sellisega ikka teed, eks ole. Västrik ulatas talle taas taltsalt oma peopesa. Selle asemel et öelda: siin ei suitsetata – kalad ei luba!
Ja daam raputas enesestmõistetavalt Andrese higisesse pihku tuhka. Mehel oli seepeale totralt õnnelik ilme, nagu oleks lind talle pihku essunud. Ritale see miskipärast ei meeldinud… Olge lahked, kui Västrik oli jorm macho, oli neiu Leidpalul võrdõiguslikkuse seisukohast põhjust tüli kiskuda, et mees sõidab naistest üle. Nüüd, kus ärajäämanähtudega heitlev paarimees – pilk ees, soovid järel – ilmselgelt meesteõgijast kunde saba alla ronis, polnud jälle hea. Olge lahked, Ritale ei passinud Andrese ootamatu alandlikkus.
Rita püüdis olla vahepeal suisa sõbraks saanud kolleegile abiks, kui see ilmselgelt kuristiku poole tuikus. Ta küsis kõrbekuiva ametlikkusega: «Siiasõidu eesmärk?»
Eva vastas jäise formaalsusega: «Tahan isa hauda külastada. Ega see veel Eestis keelatud pole?»
Ootamatu kraadelikkus, tänavatüdrukulik kaklemisvalmidus oli mõõdetud daamilikkusega ootamatus kontrastis.
Andres ja Rita vahetasid pilgu.
Eva sirutas oma laitmatud koivad välja, kohendas seelikut, tõusis Andrest oma püstipidise iluga uuesti kimbatusse ajades jalule ja küsis nii, et see kõlas kui käsk: «Olen ma nüüd vaba?»
Andres
