salaihara pilguga Eva näis talle väikesed koperdused andeks andvat.
Elus kiusatus ulatas mehele käe. Millegipärast mees, kes polnud kordagi elus vabatahtlikult ülearu galantne olnud, suudles seda. Vaeses Västrikus lõid selle spontaanse žesti tagajärjel hormoonid lõkkele – ta lendas nagu isasputukas feromoon-püünise poole. Ninasõõrmed hakkasid imepeent aroomi tundes võbelema. See bioloogiline allaandmine ei jäänud Ritale – naine ju! – märkamata. Ta turtsatas pahuralt. Väga professionaalne see polnud…
Eva väljus kabinetist aeglasel cat-walk’i sammul, teades suurepäraselt, mäherduse iha ja vihaga talle tagant järele jõllitatakse.
Rita kähvas Andresele: «Hea, et sa oma pintsakut talle jalgade alla ei laotanud.»
Västrik tõstis üllatunult pilgu.
Ta märkas, et naine on väga teist nägu kui tavaliselt. Tema suu oli inetult kõverdunud, silmad pahameelest pisikesed ning vastumeelsusest vastu rinda surutud lõug tekitas mitmekihilise lõualoti. Ehkki Rita oli tegelikult pigem kõhn kui lotikõlbulikult kogukas.
Andres vaatas üllatunult, kui inetu tema muidu nii kenakene paarinaine oli, ning küsis peaaegu vastumeelselt: «Oled armukade või?»
Rita hakkas aimu saama, kuidas tunnevad end petetud abielunaised. Oi elu-elu, alles oli ta oma linnaomanikust härgsõbrast hüljatud – too oli alalistöötava Rita juurest tema alati-vaba sõbranna juurde jalutanud. Nüüd kippus paarimees, kellega nad nii palju koos olid ning kellega midagi kohati isegi justkui susises, samuti ära libisema juba enne, kui nende vahel midagi ilusat juhtuma hakkaski.
«Mina?» lahvatas Rita näost punaseks – ja oli sel hetkel jälle peaaegu sama kena kui tavaliselt. «Häh! Kust sa seda võtad?»
Andres irvitas – keskpäevaks oli tugev organism ta patu palgast peaaegu vabaks lunastanud –, ent ei jõudnud vastama hakata, sest sisse astus Rein. Väga mitte-reinulikult. Täiesti endast ära. Ei mingit kärrmürr-trahh stiilis Reinu – väga vaikne. Võiks isegi öelda hiiliv.
Ta istus suisa murtud mehena toolile ja pühkis salvrätikuga laubalt higi.
Rein oigas: «Niisiis – ta on jälle tagasi…»
Turjakas ja rohmakavõitu Rein pühkis uuesti otsmikku, mis hoobilt taas vaevapärleisse mattus. Milles asi? Mis vaev see Reinu siia sedasi higistama ja toolil kössitama tõi?
Rita ja Andres vaatasid teda imestunult.
Rein sosistas: «Tundsin ta koridoris ära – ta pole raasugi muutunud… Tegelesin selle daamikesega kümme aastat tagasi… möödunud kuul aegus tema süütegu, ja nüüd on ta jälle siin… Anu Suuder…»
Oi taevas, et kolleegid midagi teada ei saaks. Mida rohkem inimesi seda piinlikku lugu teavad, seda suurem on tõenäosus, et naine saab teada. Praegusel hetkel järgneks täiesti teenimatu skandaal. Kümme aastat möödas… Selles mõttes muidugi saaks Rein asja eest sähmata, et tookord läks värk väga käest ära. Ta oli valmis tolle daamiga koos jalga laskma. Ta kaotas täielikult pea. Ta… Häbilugu. Ja kurb ka, sest see oli ilmselt tema elu viimne armumine. Ülepeakaela. Pärast tulgu või veeuputus. Kõik läks sassi ja meelest, kokkulepped ununesid, töökohustused… neist me üldse ei räägi.
Anukese probleemide kallale saadetud Rein oli ennast järsku nii põhjalikult sisse mässinud, et kogu tema elu oligi üleni vaid Anu. Naine sai mõistagi aru, et midagi on väga valesti, aga mida ta tegema pidi? Laste pärast, kes olid siis veel teismelised, jättis ta Anuga põgenemata. Pisarad kurgus ja eluisu kadunud.
Siis aga andis ilmajäämise ahastus, viimse kire tagatulede kaugenemine ja tappev tühjus tasapisi järele. Häbelikult ja ettevaatlikult sirutus Reinu käekene taas põllumaa ja mullariistade järele. Naine andis andeks. Ju mõistis. Kes teab, ehk oli tal eneselgi… Naised on kavalamad valvama, et midagi välja ei paistaks. Nad märkavad pisiasju, millega mehed vahele jäävad, ning oskavad ise neid vältida.
Peaaegu.
Rita, kel oli selles vassimise elukoolis veel palju õppida, teatas: «Nüüd on ta Eva Talberg.»
Rein niheles väsinult: «Jõudis juba nime vahetada.»
Pattu peitev boss vangutas masendunult pead.
Andres adus, et midagi on õhus… või ajaloos. Ta irvitas ettevaatlikult: «Ära salapäratse, džiif. Mida see kaunis nümf korda saatis?«
Rein püüdis neutraalselt kirjeldada: «Ei midagi erilist – organiseeris omavanustest röövgrupi. Lõpuklassis. Tungisid majadesse, röövisid, peksid, pressisid raha välja… ja kõige hullem oli see, et kõik oli nii geniaalselt läbi mõeldud, kusagilt polnud kinni hakata… Tal oli neli-viis käsilast ja jõugul oli isegi nimi: Apex. Tähendab vist tippu. Selline nimevalik näitab, et liider on haritud. Seda ta ongi. Väga haritud. Intelligentne. Ja julm. Lõpuks hakkas asi vaatamata tema virtuoossele juhtimisele viltu vedama. Kogu maailma üks kaunis ja kuri tüdruk siiski juhtida ei suuda. Kuna ta oli olnud tõsiselt tragi, lausa geniaalne, siis oli mendimajas isegi kurb ja kaastundlik meeleolu, kui vapra piiga asjad hakkasid kontrolli alt väljuma… Aga ta ise kadus enne kohut üle piiri… teised läksid kinni… igatahes tegi ta meid siin kõiki parasjagu lolliks…»
Rein mõistis ka ise, et oli just äsja veidi liiga palju paljastanud. Andres ei teinud märkama. Rita ei tahtnud üldse ühegi mehega tegemist teha. Mitte kunagi enam.
Andres sai asjale pihta: «Ja nüüd on esimest päeva sünnilinnas tagasi, ja jamad hakkavad jälle peale…»
Rita ei mõelnud kummalise rivaali geniaalselt kuritegelikule lapsepõlvele, vaid mõtles üldinimlikult loogilises suunas: «Kui ta isa hauale tuli, siis miks ta esmalt randa läks?»
Tõepoolest, kas teie päevitaksite end esmalt kenaks, et isa hauale minna?
Rein urises: «Ei tulnud ta midagi isa hauale. Sellisel ei ole tundeid. Midagi on tal siin kindlasti plaanis, aga mis?»
Rein tõusis.
Oo, selline hetk – ära peatu…
Vananev politseinik mühatas: «Ma otsin tema vana toimiku igaks juhuks juba varakult välja… Miski ütleb, et nüüd hakkab meil juhtuma… Või isa hauale! Selle daami suust ei tasu ühtki sõna tõena võtta…»
Seilasime, teame…
Rein väljus kabinetist – kühmus, morn, fataalne.
Andres ja Rita polnud näinud kõige esimest hetke, mil Rein naise ära tundis. Hetkeks ununes kõik halb: käskkirjad ja koosolekud, depressioon ja elumõttetus, ja korraks ärkas vanas mehes eluvend. Ta nõksatas sirgu, raputas lakka, aga see oli hõredaks jäänud, hall ning hõredalt rasvjas. Reinule meenus, et pole kuigi arukas oma olematuks kulunud lakka raputada. On uued isased. Noored ja vastupandamatud. Õnneks. Nüüd satuvad suurde jamasse nemad. Kahjuks.
Andres muigas veel üsna pahaaimamatult: «Papa on meil siin päris oimetuks löödud. Ilmselt sai omal ajal piiga käest kõvasti sakutada…»
Polnud ta nii rumal midagi.
Rita hoiatas emalikult (ja Andres nentis, et see ei teinud teda üldsegi seksikaks): «Vaata, et ka sina sakutada ei saa.»
Конец ознакомительного фрагмента.
