kena mees Marek kuulas unest väljuva teadvuse esimeste helgete hetkede jooksul üllatunult, kuidas armastatud naine räägib keset sügavat ööd midagi rulluiskudest.
Kogukas politseinik keeras end naise poole, tekk keha ümber, nii et kaenlaalune higi imbus tekikoti servadesse. Kui see serv sattus pärast Katsile lõua alla, ei tundunud seesinane isane lõhnabukett enam sugugi nii armas ja erutav kui esimestel öödel, mil näis nii kihvt, et mehine vägilane higistab voodilinad läbi.
Midagi erutavat ei kostnud ka telefonist: «Palun, Kats, oota, ära katkesta ära! Ütle mulle ainult ühte asja…»
Marek tuli professionaalse kiirusega endasse ja moodustas seega erandi reeglile, et pikkadel meestel on pikad juhtmed – ta võttis naiselt telefoni ja sekkus Andrese ühesse asjasse: «Ahoi, vana! Ma võtsin selle värgi siin nüüd üle.»
«Sina ei võta minu elus rohkem mingit värki üle!» jõrras Andres. «Anna talle tagasi.»
«Kas sa ei arva, et…» püüdis Marek keelitada samas psühhotehnilises taktikas, nagu õpetati politseikoolis enesetapjate peatamise metoodika loengus.
Eksistentsiaalse kuristiku serval kõõluv Andres läks enne viimset õhku astumist ise õhku täis: «Midagi ma ei arva. Tead, mis ma sinusuguse koerapojaga ühel päeval teen? Tahad seda teada?»
Marek sai sellest puhvitamisest aru, et niisugune mees küll enam – või veel – end kuristikku ei kukuta. Küll ta välja magab. Klõps.
Andres valis lauanumbri.
Loogiline.
Nii loogiline, et Katrin oli selleks juba valmis ning vudis oma kiiretel lühikestel jalgadel telefoni juurde. Katrin haaras lauatelefoni toru esimese piiksu järel hargilt.
Kaja ei pea kuulma ega teada saama. Niigi pole asjad üheski eluvaldkonnas põrmugi nii lillelised, nagu olla võiksid.
«Jumal küll – sa ajad tõesti plika üles!»
Andres kähises väsinult: «Näed, ma veel mäletan meie kodust numbrit!»
Katrin tundis korraga täiesti võimatut ja rumalat tunnet ja tungi.
Tahakski voh just Andresega rääkida. Tahakski talle tunnistada, kui kaugel ideaalsest on tegelikult kogu ta praegune elu. Kuidas ta mõnikord oma tütre isa meenutab. Kuidas…
«Hea-küll, Andres, ole nüüd kena ja lõpeta siia helistamine…» sosistas Katrin.
Ta ei öelnud, et see teeb talle haiget.
Inimesed ei ütle sageli asju, mida peaksid.
Kuna inimestele on kõnevõime antud ütlemiseks, saavad nad selle eest karmilt karistada, kui seda ei kasuta.
Jumala antud anne on ülesanne.
«Ma esitan ainult ühe küsimuse, ja siis on kõik.»
Katrin kahises: «Noh?»
«Ütle mulle ausalt, kui sa käe Piiblile paned nagu valedetektoris või nii – kas sa oled temaga õnnelik? Kas sa oled, Kats?»
Mina olen üksi nii kohutavalt õnnetu ja olematu – palun ole vähemalt sina nüüd ometi õnnelik, et sellel kõigel oleks ikkagi mõte. Maailm täis mõttetuid kannatusi…
Katrin vaikis. Tema silmad valgusid pisaraid täis. Just sel hetkel, kui ta lootis, et saab need märkamatult alla neelata ja ära pühkida, võttis tasa tema selja taha ilmunud Marek toru oma kätte.
«Mida sa, raisk, talle ütlesid?!» tõstis omanikuinstinkt ja samas allajäämise hirm Marekis pead.
Seda, mis ühendas Katrinit Andresega, ei saanud ta iial ei omale ega olematuks teha. See tegi ta haavatavaks. Halvas ja alandas.
«Mis see sinu asi on, tillinahk?»
See tühi asi väga ei alandanud. Talumatu oli teada, et on miski, mille vastu Marek ei saa, milles ta Katrinit aidata ega õieti kaitstagi ei oska.
Marek toimetas brutaalset ja lootusetut juurdlust: «Mis sa talle ütlesid, elajas? Ta nutab!»
Andres irvitas kaeblikult: «Peabki nutma – loll selline!»
«Sa oled ikka tõesti täielik sooda,» teatas Marek ja sai ka ise aru, et käitub siin nagu lasteaialaps.
«Kui sa endiselt mu alluv oleksid, siis ma teeks sulle alles soodat…» ärples Västrik nagu sama rühma poisu.
«Tähendab, nüüd on nii – kui sa veel siia helistad, siis ma saan tõesti väga kurjaks!» püüdis Marek end lasteaiakasvataja kohale ülendada.
Andres röhatas nagu lasteaia katlakütja: «Tead, mees, mis ma sulle ütlen, mine õige pikalt ja pidevalt…»
Andres valis 112: «Päästeteenistus? Tore. Teatan teile pommist. Väga ilge ja haisev pomm. Jaa! Aadressil… aadressil… oeh… sorrikene, see oli valehäire. Unustage ära. Ei ole pommi. Mitte midagi ei ole. Ei ole pommi – ega üleüleüldse mitte kuradi midagi ei ole. Ei. Tegin nalja. Ma olengi jõle hea huumorimeelega vend. Jah, olen tibakese võtnud. Palun andeks. Ma enam ei tee. Pioneeri ausõna. Ma ei ole nii loll, et ei teaks, mis valehäire eest tehakse. Ma ise teengi tavaliselt. Hihii! Jube hea nali, on ju? Ise teen… Lihtsalt tuju on siuke… kehvake. Head valvekorda!»
Andres oleks võinud korrapidajagagi rääkida. Nii kangesti oli tarvis kellegagi kõnelda. Mees vajus röötsakile letile.
«Oh, Kats, Kats, kui sa teaksid, kui pagana sant tunne mul praegu on…»
«Ma võin su oma autoga koju viia,» pakkus baarmän, kes oli äsjaseil eluliselt huvitavail hetkil end tsiviilrõivile seadnud ja kõlgutas autovõtmeid näpus.
Abivalmi inimese kõrvale autosse ronides laulis Andres Västrik teisele väga väsinud mehele korraga nagu Jan Uuspõld Olerexi tankla reklaamis: «Tulemu-juurdeee-eeeee!»
Vaatamata äsjasele kesisele kassale ja omaalgatuslikule lisakohustusele hakkas väsinud mees südamest naerma. On teatud rahvuskehandilisi inside-nalju, mille meenutamine teeb olemise kergemaks ja kindlamaks.
II
Rahu, Kim Cattrall!
Kerttul ei olnud aluspükse. Ta polnud küll «Seksi ja linna» suure orgasmoloogi ühtki teost lugenud – vanglas neid polnud ja väljas olid igasugused raamatud küll kõige viimane asi, mida sai oma elu uuesti järje peale seadev ning Kallet ülal pidav naine endale lubada. Kerttu lihtsalt ei kandnud sellise ilmaga ei bikiine ega tangasid – erinevalt supelsakstest ei saanud ta ujuma minna. Tulisesse kohvikusse suletuna oli ta ainus ellujäämise võimalus õhukese suvekleidi all alasti olla.
Vaevalt et higised ja pronksjad kunded selle peale tulid – Kerttu oli tagasihoidlikku ja isegi ilmetut tüüpi naine, kelles elav ürgnaine avanes vaid ühele. On selliseid naisi.
Oli kuum tuulevaikne ilm. Pärnu rand kihas suvitajatest. Rannahoone ette oli kogunenud lihaturg. Letil olid selle hooaja kuumemad bikiinid – mingid majandusseisud ei takistanud neid ostmast. Nagu ka polnud Balti mere äärses ulakaimas lõbulinnas enne rannahooaja algust kunagi liiga vähe vaba raha, et endast pandav solaroid praadida. Las suleti ja ühendati kunstikoole ja teatristuudioid – viimase moe
