Tellis kummalegi poole vaatamata, sõnatult mühatades uue.
Vaikus süvenes. Kõige tuimemad ja purjumadki kõrtskondsed tajusid pinget. Loomulikult teati, mis Jaanuse ja Urmo vahel toimub. Või kes nende kahe mehe vahel elab.
III
Jaanus sai korraga ootamatult kaineks. Ellujäämisinstinkt, mis oli ta vanglast välja toonud vaatamata kõigile tunnetele ja füüsilistele aistingutele, mis kaasnesid kitseks tegemisega, ärkas nüüdki ellu. Ta pöördus kõrtsirahva poole võõrsilt koju jõudnud tsaaripoja hoiakuga ning pidas troonikõne: «Õppetund kõigile: ärge kunagi usaldage oma naist parima sõbra hoolde. Lõpuks oled sa nii sõbrast kui ka naisest ilma.»
Primitiivsemad hinged turtsusid naerda, süvenemisvõimelisemad mehed tõmbusid tõsiseks, päris süvenejad hoidsid hinge kinni.
Jaanusest kaks korda suurem Urmo toetas oma jämedad küünarnukid letile ja ei vaadanud vastase poolegi. Ta põrnitses mitte-midagi-nägeval pilgul Rommit – see oli nagu kujuteldavast päästerõngast kinnihoidmine. Kirbe higi kaenla alt püksivärvli vahele ojamas, mühatas Urmo: «Enesekeskne, nagu sa oled, ei suuda sa ette kujutada, et naised võivad ka ise midagi otsustada.»
Jaanus astus Urmo kõrvale ja toetas ka oma kõhnad biitsepsid baariletile. Ehkki ta püüdis rahulik ja väärikas olla, läks ta paratamatult ikkagi särinal põlema. Kuna mehed seisid lähestikku leti ees, lõid teise mehe kaenla alt lenduvad feromoonid vastikuselainena üle tema pea kokku. Liiga palju oli ta viimastel aastatel neid feromoone end vägistamas ja alandamas kogenud.
Pruut oli olnud ainus, millest Jaanus neil ilgeil hetkil hinge ja südamega kinni hoidis. Ta palvetas, et jääks vanglas ellu, anus taevast, et suudaks ise unustada, mis temaga seal juhtus. Kukeks ja kitseks ühtaegu. Nii koputajaks kui madratsiks. Ta kisendas taeva poole, et Maarja mitte kunagi teada ei saaks, et ta oli sunnitud nii teisi mehi orjama ja rahuldama kui nuhkima ja koputama, et oma hõreda füüsise juures ellu jääda.
Ellu jääda selleks, et jõuda tagasi Maarja juurde.
Jaanus sisises: «Sulle, raisale, usaldati midagi! Tead, mida see sõna tähendab, türa? Sa teadsid väga hästi, mis olukorras ma olin! Kui sa õige mees oleksid olnud, siis sa poleks minu naisega mesijuttu ajama hakanud, kuradi kuradi kurat!»
Urmo ei vaadanud Jaanuse poole. Ta ei suutnud. Jorm mees kohmas vaid: «Selliseid asju ei plaanita ette, need lihtsalt juhtuvad!»
Jaanus kriiskas: «Kuulete kõik? Need lihtsalt juhtuvad! Kas sa mees üldse polegi või mis, türa? Kas sa ei oska ennast keelata? Kasutasid olukorra ära. Kurat! See peab ikka perset moodi madal hing olema, kes hakkab oma sõbra rasedat naist keppima sel ajal, kui sõber türmis istub!»
Urmo füsiognoomia ilmutas vererõhu tõusmise märke. Tema turske turi tõmbus vimma ja ta hakkas vilinal hingama. Otsmik hakkas pärlendama ja rusikad tõmbusid suureks, aga kuidagi pehmeks rulliks.
Mees norsatas ja tal jäi hing kinni nagu seda tüüpi meestel juhtub tavaliselt öösiti. Öösiti on asja nimi uneapnoe – kõrilihased lõtvuvad, ülekaal soodustab nende kokkulangemist nii, et nad sulgevad hingamisteed, hingamine peatub mõnikord hirmutavalt pikaks ajaks ning vallandub uuesti hirmsa norsatuse saatel. See norsatus toob kaasa adrenaliinisööstu, müra ajab tagajalgadele nii norskaja kui tema naiselapsed-kodakondsed ning õhupuudus ja hirmusööst võivad kaasa tuua uneaegse infarkti või äkksurma.
Mis seal salata, Urmol olid kõik need värgid öösel täiesti olemas. Kehakaal kippus üle normi üles, tal oli uneapnoe, millega kaasnes hirmus norskamine, mistõttu Maarja kippus teda viimasel ajal öösiti teise tuppa puksima. Kui ühel on hingamine sassis, võiksid teised ses majas ju ometi magada saada. See kaugendas. Ja see oli – lisaks täna veel pealekauba juhtunule – põhjus, miks Urmo siin kõrtsis oli. Varem oli ta oma harvad, aga tõsised võtmised sooritanud kodus või metsas. Täna oli härgjas mehemürram Metskulti tulnud selleks, et mitu teravat järjepanu võtta. Sellega, et ta siin Jaanust kohtab, ta arvestanud polnud.
Vererõhk tõusis, lihamassid kiilusid kõri kinni ja ta kähistas: «Ma-nrh ei-kh kuulnud seda-krrrh, eks ole-hõõh?»
Jaanus irvitas kurjalt: «Ma juba kujutan ette, kuidas sa oma libeda jutuga teda moosisid, türa. Aga vara sul rõõmustada, sest küll sa näed –veel enne kahte nädalat on ta minu juures tagasi, raisk!»
Kõikjal kõrtsinurkades üritati õigesti reageerida. Möriseti, kõhiseti ja oodati, mis nüüd metsniku kulul joodud viina peale veel sakuskaks jagatakse.
«Mida-krh sul, sital, talle-khhh pakkuda on-rrr?» nõudis Urmo ning vaatas esimest korda Jaanusele otsa.
See mõjus, nagu inimese pilk kaukaasia lambakoera silmadesse. Jaanusel pöörasid silmad pahupidi, nii et kõrts lõi punetavate silmavalgete kumast helendama. Ta sõitis täpselt ja vintskelt rullitud rusikaga Urmole lõuga. Kui aeglase reaktsiooniga ärihärg – polnud ju vangis istunud! – hoobi peale röötsakile vastu kõrtsiletti lendas, haaras Jaanus tal osavalt peast kinni ja paugatas endast kaks korda suurema kapi näo lapiti vastu lauda.
Kõmakas oli nii vali, et ümbritsevad mehed oletasid: Urmo nina on nüüd näoga päris kindlasti tasa. Ent see väheldane nosu, mis laias näos öösiti nii lootusetult norskas ja uneapnoed trotsis, pidas üüratu paugu vastu. Üksnes tõhus verenire lendas mõlemast sõõrmest heledale baariletile.
Rommi põrnitses mornilt verest lainetavat letti ja mõtles stoiliselt: «Jälle!»
Oli see südamlik ja empaatiline külapsühholoog siis selleks ilma sündinud, et teiste meeste tülidest vallanduvat verd kasida?
Niipea, kui Urmo plämakaks muutunud näo letilt tõstis, tuli uus tihe paremsirge. Pauk kõlas üle kõrtsi nii, et teised mehed mudisid kaastundlikult oma käsi – Jaanusel endal pidi sellist ätakat äsades samuti valus olema.
Aga ei olnud. Jaanus astus leti juurde ja jõi seal Urmot oodanud kolmanda klaasi tühjaks. Urmo, kes lendas uue saadetise peale külili, tõusis ja pühkis lahmavat verd käisesse.
Kaukaasia lambakoera silmadega Jaanus jõllitas altkulmu Urmole otse silma ja urises: «Vanglas tagusin poksikotti ja kujutasin ette, et see oled sina, türa! Nüüd sa siis tead, millega ma seal tegelesin! Õppisin ära. Siin tegelen edasi. Iga päev hakkad mu käest tappa saama, sitakott, kuni sa ise Maarja kandiku peal minu juurde tagasi tood, raibe!»
Jaanus ei teadnud – aga võib-olla et teadis ka –, et selle märuliga jättis ta ennast ilma igasugusest võimalusest siinkandis sõpru või tööd leida. Mehed küll imetlesid seda uskumatut sitkust, millega kiitsakas purjus kutt täissöönud kappi loputas, ent see kurja koera pilk, paksust pasast läbi ujunu meeleheitlik äärmuslikkus ja vanglast eluks ajaks külge haagitud julmus hirmutas kõiki. Jaanus oli sel hetkel küll kangelane ja imetlusväärne andja, ent siinkohal sulgusid tema ees kõik uksed kodukandis.
Urmo pühkis varrukaga näolt verd ja taganes ukse poole.
«Selle eest-pllhh sa veel maksad-hhh,» puristas mees läbi vere, tursunud nina ja pulseerivate kaelaveresoonte. «Maksad!»
Väike, aga tragi kiskja astus ähvardavalt talle järele.
«Tõmba siit jehhat, raisk, kuni veel jalad sind, sitta, kannavad!» raksas Jaanus kinni lendavale kõrtsiuksele. «Davai, mehed, teeme veel ühe ringi! Manfred maksab!»
Vallandunud hurraatamine ja üürgamine ei kätkenud ühtki sõpra – ei armastatud siin eriti Manfredit ega üldse mitte Jaanust –, kuid juua tahtsid kõik ning viina valavat
