kõrval kaardilugeja. Neiu vaatas hoolega tänavanimesid ja majanumbreid, sest ta polnud Audrus kuigi palju käinud. Klassiekskursiooniga Audru jõe peal mõisaaegsetel rippsildadel. Kaks korda Audru kirikus. Korra vallavalitsuses üht ametnikku tunnistajana üle kuulamas.
Rita oli osanud nad juba kaks korda ära eksitada. Esimene aps oli arvamus, et nende otsitav maja on kunagises suvilarajoonis, kuhu nüüd oli majahaaval alaliselt elama asutud – seda innukamalt, et lehkav rebasefarm oli suletud.
Teise apsuna sattusid nad kalmistu kanti, mis oli kaunis, aga antud hetkel kohatu. Ja nüüd oli Rita jaoks juba auasi väikeses asulas ühele majale pihta saada.
«Siit läheb vasakule,» pomises Rita. «Sealt pööra paremale…»
«Meil on vist ainus auto maailmas, millel GPSi peal ei ole,» urises Västrik.
«See on õige tänav… Nii, number üksteist… üheksa… ilmselt see maja,» hingas Rita-nimeline GPS kergendatult.
Andresele ei piisanud kohale jõudmisest – inimesele on ikka rohkem ja rohkem vaja: «Urmost oleks nüüd väga kena, kui ta kodus oleks. Sellega oleks ka juhtum ilmselt lahendatud ja me saaksime lõunast õhtule.»
Ilmselt just selle lausega sõnas Andres nende kaks järgmist päeva ära – nii palju jalgsimatku ja Ernaretki, kui neil Ritaga pärast praegust visiiti ees seisis, polnud kumbki kriminalist varem ühekorraga kaela ja jalga saanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
